Ka kahemehed teavad, et Oskar Lutsu igihaljaks jääv raamat “Kevade” algas sõnadega “Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud”. Tublimad mäletavad ehk sedagi, kuidas Tõnisson samas raamatus pekki pugis ja rosinasuppi lurriks nimetas.
Oskari “Soo”
“Kevade” ilmus mäletatavasti 1912. aastal, kui paljud Eestimaa punapõsksed piigad keedukursustel käisid ja muude hõrgutiste seas usinasti rosinasupile sarnase mekiga magusat lumepallisuppi keetma õppisid. Aga see selleks.
Kes aga koolis usinam oli, teab ehk Lutsu jutustust “Soo”, mille avalõigus teatab madam Liis Pariisist kunsti tudeerimast saabunud Toomasele, et pidagu suu ja mingu tuppa – söök on laual!
Kui ma oleksin veel filoloogiatudeng ja peaksin kirjutama töö “Toit ja söömine Oskar Lutsu loomingus”, siis teataksin, et võtmeks Lutsu kulinaarsesse maailma on just “Soo”, kus seisab: “Lauale tekib leiba võid ja liha. Oi kui magusasti lõhnab leib, kui meeldivalt naeratab või. Saan aru Eesavist, kes näljasena müüs oma esmasünniõiguse läätseleeme eest. Eesavi üle võivad ainult tühja kõhuga inimesed naerda.”
“Tootsi pulma” pole mõtet eraldi puudutada, täislaksu eestlase toonase pulmalaua kohta saab kätte kohast, kus Kiir kogu Tootsi söögikraami sahvris tedretähnide põledes puruks pillub. Vaadake aga järgi, mis seal on!
Muideks, küllap osatakse kiiremini vastata Tõnissoni eesnime kui Arno lemmiksööki. Arno sõi nimelt heameelega pakse kapsaid lihaga ja küpsetatud kartulitega. Muidu oli Arno närb sööma, sest ta oli niru tervisega ja tihtilugu armuvalus. Pärast tiisikusehaigust maitses kapsaroog talle paraku nagu saepuru ega muutnud seda maitsvamaks ka vanaema kuldsed meelitussõnad.
“Kevade” ja “Tuulesellide” juurde
Tegelikult tasub ikka ja jälle tulla vana hea “Kevade” juurde tagasi ning meenutada, kuidas käis eestoa uks ja magamistoa lävele ilmus Tõnisson, mugis lõua läikides kapsapirukat ja kurtis, et söögiga on koolis halvad lood, kuna kogu aeg pakutakse kuiva mugimist, viimane aga polevat midagi väärt. Oleks et siin suppi saaks keeta, siis poleks kedagi, ohkas mees.
Raja-Teele ajutine silmarõõm Imelik rääkis seepeale, kuidas nad ministeeriumikoolis rosinasuppi keetsid ja laitis Tõnissoni ettepanekulaadse küsimuse maha, et rosinasupile tuleks ikka soola sisse panna, sest Imelik teadis, et ega’s kohvile ja teelegi sool passi. Lisaks olid rosinad tollal kallid ja isegi pidusaia sisse ei raatsitud neid nõnda panna, et kohe mustas.
Tjah, eks rosinasupp üks lurr Tõnissoni meelest olnud ning kapsa- ja kartulisupp olevat hoopis tõhusam roog, kui sinna kõvasti soola sisse uhada ja kere täis litsuda. Ent seda mitte mõistnud Imelik oligi üks imelik tüüp, kes Tiugut kompvekkidega meelitas ja rehkendust maha vehkis kirjutada.
Palju on söögist Lutsu “Tuulesellides”, kus vaene, aga siiski enam-vähem tervete pükstega ajakirjanikuhakatis ühtevalu nälgib, kuni satub oma sõbra kaudu (ärimees Paal) naisemeheks – ning selles kodus on laud alati lookas.
Supised lood
Aga supp peale selle va rosinalurri on Lutsu raamatutes üldse üks kiiduväärt söögikraam. Sealtsamast “Kevadestki” leiame kirjelduse, kuidas kapsasupp auras ja talgulisi rõõmustas. Ühes Lutsu jutustuses on repliik, kus märgitakse, et töö on raske, aga palk kasin, kuid supinatukese saab lauale. Ka eelmainitud jutustuses “Soo” on kirjas: “Oo, kuis kihiseb ja koriseb soo. Seal all keedavad soovaimud määratutes kateldes suppi.” Muidugi veel ärimees Kippeli uhhaa…
Võtame supi järele kiigata ka Lutsu vähemtuntud jutustusse “Väino Lehtmetsa noorpõlv”: “”Oi-jah, milline kuldne supp!” õhkab peategelane. Ometigi ei meki too supp Aino-nimelisele tegelasele, kes saab perenaiselt pragada: “See tuleb kõik sellest, et sa hommikust õhtuni lõsid kompvekke – need panevad nahka su söögiisu. Vaata, missugune sa välja näed – justkui kiitsakas näost, aga ei söö. Pane tähele, tüdruk, kui sa seda taldrikut jalamaid tühjaks ei tee, siis ei anna ma sulle ei täna ega homme mitte ühtegi kompvekki.””
Väino aga vuhkis sisse mitu taldrikutäit suppi ja mõtles, et kui selline supp süüa ei kõlba, siis ei tea inimesed isegi, mida nad tahavad. Küll oli Väino imestus suur, kui pärast kuldset suppi veel küpsetatud liha pakuti. See oli suisa priiskamine!
Ideoloogiliselt õige toit
Niisama paljast vorsti ja liha ei kõlvanud ju puukida. Vorsti ja liha söömisest kõhuvalu saanud Marigi sai “Kevades” Liblelt pragada, et ega kõht mõni moonatünn ole, et ta niisuguse moonavirna peale valutama ei hakka. Teatavasti aitas soolikad sõlmest lahti harutada Lible hinnangul ikka kärakas viina. Eks seda nippi muidugi teadis ka Luts ise, ta ju ikkagi väljaõppinud apteeker. Siinkohal olgu ka mainitud, et Lutsu raamat “Ladina köök” ei ole mitte kokaraamat. Ja ilukirjandusliku tõe huvides olgu lisatud, et Mari sai enda väitel kõhuvalu mitte ülemäärasest lihast-vorstist, vaid hoopis rängast tööst laudas lehmadele heina ette tõstes.
Igal juhul näib Luts suppi õigeks söögiks pidavat: priskemat rahakotti nõudva liha, vorsti ja kompvekkidega on asi kahtlane. Nõukogude ajal olid ju jõukad inimesed vereimejad ja siis kirjutati Lutsu raamatu järelsõnades, et armastatud rahvakirjanik Luts on ideoloogiliselt piiratud ja pole käsitlenud klassivastuolude lepitamatut iseloomu, kuid ometigi on tal teeneid kapitalistliku ühiskonna elu ilustamata kujutamisel. Ühesõnaga, supp oli ideoloogiliselt õige toit.
Ma siiski loodan, et praegused õpilased enam kirjanduslugu koltunud raamatute järelsõnade ega tihtilugu faktivigadega jahmatava vikipeedia kaudu ei tuubi ja pannkooke moosiga litside toiduks ei pea.
Lõpetuseks soovitan Lutsu raamatuid üle kaeda ka neil, kes viimati meie rahvakirjanikku koolipõlves kohustuslikus korras lugesid. Ning kel püsivust, rehkendagu kokku, mitu paberossi Joosep Toots “Suves” ära suitsetas. Kes sellega hakkama saab, on vähemalt usinuse eest hindeks viie ja kausitäie head suppi ära teeninud. Tõnissoni eesnime avastaja Lutsu teostest väärib aga vähemalt ratsamonumenti.