Kord käisime Rain Tolkiga Belogorski filmifestivalil Kaliningradi oblastis. ?ürii koosseisu kuulus meie omaaegne tuntuim filmistaar, dame Eve Kivi.
Meie kino glamuur ja armetus
Sõbrunesime Evega kiiresti, Eve emotsionaalne ja enesekeskne, ülevoolav ja pisut kapriisne temperament sobis nagu valatult kokku minu ettekujutusega vananevast filmidiivast. Olin suurima rõõmuga valmis jagama tunnustust nii soengu kui ka kleidivalikute osas, kuulama frivoolset klat?i Alla Pugat?ovast, külluslikelt banketilaudadelt näpsama Eve jaoks parimaid palasid. Sest selline see juba on – ajalugu näinud ja teinud filmidiiva ning algaja re?issööri vaheline sõprus: primadonna ja paa?.
Mäletan vihmast ja rõsket kevadpäeva, kus Eve promeneeris linnakese tähtsaimal tänaval, peas punane laia äärega kübar ja kaelas lillakas sall. Ta peatus kultuuripalee balustraadil, võttis siredaid kurvatuure nagu Silueti kaanetüdruk ning ootas, et ümbruskonna tähelepanu temale koonduks. Aga tähelepanu ei tulnud ega tulnud. Sest üks hallipäine kitarriheeros, hetke kuumim nimi vene estraaditaevas, kargas samal hetkel limusiinist välja ning tõmbas kogu imetluse endale. Vaatasin kahjutundega, kuidas vihm vajutab tasapisi loppi Eve elegantse kübara ning uhub ripsmetu?i põski pidi alla. Aga just siis, kui lootus hakkas kaduma, kargas ligi üks võidunud nokkmütsiga bom?, Pravda jope taskust turritamas, suudles galantselt Eve kätt ning kallas ta komplimentidega üle, nagu üks tõeline slaavi lõvi. Arglik päikesekiir kuivatas vihmapiisad Eve Kivi näol.
See nukker kujutluspilt seostub kuidagi laiemalt eesti kinoga, selle glamuuri ja armetusega. Selle igatsusega millegi suurema järele – metropolide, limusiinide ja aadelkonna järele – olla nagu päris, olla elust suurem, luua müüte ja genereerida ihalusi. Paraku teeb karm reaalsus oma korrektiivid. Aga igatsus ei alistu. Iga kodumaise filmi esilinastuse eel rullitakse lahti punane vaip kaubanduskeskuse ülemisele korrusele rajatud kino fuajees ning pärast linastust korjatakse sealt ära silmatorkavamad nätsud ja pudelikorgid ning pannakse uut esikat ootama. Keemiliseks puhastuseks ei jätku pappi.
Edetabeli topelt nostalgiakiht
Vaadakem korraks Postimehe rahvaküsitlust parima eesti filmi selgitamisel. Teistest kaugele eest ära on rebinud kuldne kolmik: “Kevade”, “Viimne reliikvia” ja “Siin me oleme”. Need on filmid, mis kannavad juba sündides nostalgia õilistavat läiget. “Kevade” viib meid lapsepõlve idüllilistele radadele, muhedatesse mälestustesse koolitempudest, suure südamega õpetajast, riukalikust kellamehest. “Viimne reliikvia” viib meid veel sügavamale müütilisse ajastusse, keskaega, kus mehed olid mehed, naised olid naised, head olid head ja kurjad olid kurjad. Kloostrimüüride vahel hõljusid ringi seksikad nunnad ning priiuse rüütlil oli alati pistoda vööl ja autunne südames. “Siin me oleme” nostalgialaks aga ei paiska meid minevikku, vaid ära maale – kohta, kus on veel säilinud puhas loodus, kaunid päikeseloojangud ja näkke täis meri. Tõusikutest suvitajaid tervitab seal eestiaegne eluterve mentaliteet, vene värgist rikkumata taluidüll.
Kõiki kolme filmi köidavad kokku igihaljad meloodiad, parasjagu romantikat, süütut erootikatki, sulneid looduskaadreid ning kamaluga kord muhedamat, kord krehvtisemat, aga mitte kusagil üle piiri minevat huumorit.
Tänapäevaks on need klassikud omandanud topelt nostalgiakihi. Filmid, mis räägivad kadunud kuldajast ja mis on tehtud kaugetel kadunud aegadel. Märkimisväärne on aga see, et üks kinokriitikute lemmikuist, samuti kuldseil 60-ndatel valminud metafoorne sõjafilm “Hullumeelsus” on liiga tihke tablett, et sama hoogsalt rahvafilmi edetabelisse tõusta.
Väga mugav on kinost kõneledes idealiseerida minevikku, Tallinnfilmi kuldaega, mis vastandub nüüdisaja armetusele. Olid rahad, oli professionaalsus, oli nn materiaal-tehniline baas. Unustatakse aga ideoloogiline surve, keskkomitees vaibalkäimised, filmide aastateks riiulile peitmised ja hävitamiskäsud.
Illusioonide siidikiht
Nostalgia ja idealiseeriva müüdiloome lainetipul purjetavad võib-olla sellised menukid nagu “Nipernaadi”, “Ideaalmaastik”, “Nukitsamees”, “Need vanad armastuskirjad”, “Tulivesi”, “Georg” ja “Detsembrikuumus”. Võib-olla on “Nimed marmortahvlil” kõige lähemal ihaldatavale müütfilmi positsioonile, samasugusele rahvusülese linateose oreoolile, mida omistatakse näiteks “Kevadele”. Ikkagi reljeefsed vastandused, eepiline jutustus ja rahvuslik paatos.
Mul on tunne, et suhtumine kinosse pole 1930-ndaist suurt muutunud. Kui palju neid ikka on, kes ostaksid 7-eurose kinopileti, kogemaks halastamatut lootusetusetunnet ja sünget naturalismi? Pigem vastupidi: oodatakse reaalsuse looritamist illusioonide siidikihiga. Mitte tõde, vaid muinasjuttu, mitte fakte, vaid müüte, mitte olmet, vaid glämmi. Mitte põhiväärtuste kahtluse alla seadmist, vaid nende kinnitamist. Lihtne vaataja ei taha masohhistlikku reaalsuselaksu silmnäkku, vaid pääseda korraks selle reaalsuse eest pakku. Kino on tema jaoks koht, kus tunded on elust suuremad, diivad kaunimad, kangelased mehisemad, muusika valjem ning lõpukatarsis annab lootust, et temagi elu võiks ükspäev pöörduda paremuse poole.
Ning seetõttu on vaatajad sunnitud nüüdisaegses eesti filmis järjest pettuma. Mitte niivõrd nõrk lugu, trafaretsed karakterid ja loid re?ii ei ole komistuskiviks, vaid see, et eesti filmitegijad ei taha / ei oska tarnida vaatajale igikestvaid müüte, panna teda korraks unustama oma surelikkust.
Publiku pragmaatiline kosimine
Ükskõik kui sügavalt ei lõikaks “Sügisball” või kui halastamatut analüüsi ei pakuks film “Klass”, ei saavuta need linateosed vist kunagi säärast üldrahvalikku menu. Liiga nutikad on nad, et olla kõigi poolt hinnatud. Liiga arrogantsed, liiga läbinägelikud, liiga nüüdisaegsed, liiga pessimistlikud. Liiga kunstilised. Aga samas – kui me ka teame peast hea rahvafilmi retsepti, kas me sajaprotsendiliselt ikka tahaksime seda järgida?
Mõnikord liidetakse sõnale KINO juurde ka sõna KUNST ja see esitab filmitegijale hoopis teised nõudmised. Ka luhtunud eneseväljendus on kunstniku jaoks arendavam kui publiku pragmaatiline kosimine. Illusioonid ja müüdid on toredad tujutõstjad, aga päriselust arusaamiseks on tõde teinekord olulisem.
Igal juhul soovime vanale kinodiivale siiralt jõudu, jaksu, ilu ja tervist järgnevaks sajaks aastaks, isegi siis, kui on tegemist illusoorsete soovidega.
*
Neli inimpõlve eesti filmi
LAHTERDAMISE VÕIMALIKKUSEST: Eestimaal saab esimese eestlase tehtud filmi tegemisest ja linastamisest aprillikuu lõpus sada aastat. Justkui oleks kõnekas number. Jaak Lõhmus vaatleb sajandipikkust hetke.
Kuidas haarata haaramatut ehk mõista, mida see sada aastat meie jaoks tähendab? Kuidas seda endale arusaadavaks tõlkida? See 100-aastane aegruumitükk on inimlikult mõõtmiseks pisut liiga suur. Ühtegi ajalooraamatut, mis Eesti filminduse lood ja laulud lahti räägiks ning perioodidesse pistaks, meil tänini võtta ei ole. Kuidagi aga jagada tuleks.
Öeldakse, et kui midagi tuleb jagada, on kõige lollikindlam jagada kaheks. Jagame 100 kahega: 2012| miinus 50 võrdub 1962.
See on väga tähtis aasta, ehkki keegi ei rääkinud siis, et 50 aastat Eesti filmi… Aga see aasta oli lausa saatuslik murdejoon Eesti filminduse arengus. Tallinna Kinostuudiot nimetatakse juba omavahelistes juttudes Tallinnfilmiks, töökeeleks stuudios hakkab saama eesti keel, fakt on, et oma esimeste filmidega tulevad sel aastal vaatajate ette Leida Laius, Jüri Müür, Kaljo Kiisk, Valeria Anderson. Luuakse Eesti Kinematografistide Liit, mis oma asutamiskoosolekul paneb selgesõnaliselt paika ühe olulise suuna järgnevate aastate Eesti mängufilmi arendamisel: kirjandusklassika ekraniseeringud.
Nõndapalju lühidalt. Niisiis, 50 aasta peal on meie esimeses filmisajandis selge vahejoon sees. Võib-olla tundub jagamine liiga lihtne, aga tulemus on täpne.
Inimlikuks võrdluseks
Olen mõelnud, et seni, kui meil puudub teaduslik Eesti filmiajaloo periodiseering, kasutagem tervet mõistust ja inimlikku lähenemist. Sada aastat, see on neli inimpõlve.
Inimlikuks võrdluseks. Tummfilmitäht ja ettevõtlik tantsuõpetaja Aksella Luts lahkus 2005|. aastal parematesse kinematograafiasfääridesse oma sajandal eluaastal. Äsja tähistasid oma juubeleid Eesti eksperimentaalfilmi vanaema Virve Aruoja ning meie kunstilise dokumentalistika ema Valeria Anderson. Esimene 90 ja teine 80. (Õnnitlus siinkohal, muu ajakirjandus unustas neid juubeleid tähistada!) Inimliku mõõduvõimega haarates on 90-aastane kogemustepagas vist sama hea kui saja aasta oma. Muide, vanim praegu tegutsev on peaaegu sada. Võta või jäta, üks inimene võib olla peaaegu sama eakas kui üks kunstiliik. Mõnda skeptikut on niisugune tõsiasi pannud isegi kahtlust avaldama, kas film saabki oma lühikese eluea tõttu olla rahvuskultuuri tüvitekstide moodustaja. Aga jäägu see kahtlus praegu sinnapaika. Muide, maailma vanim tegutsev filmilavastaja, Manoel de Oliveira Portugalist, on praegu 104.
1912-1937
Vaatame veel korraks neile filmi-inimpõlvedele otsa. 1912-1937 võiks olla lapse- ja noorusiga. Esimese veerandsaja ehk täiearulise inimea saavutamise lõpuks taibatakse Eesti Vabariigis, et omakeelne filmindus ei suuda jalul seista ilma riikliku toetuseta. Koos 1936. aastal uut tegevust alustanud Eesti Kultuurfilmiga ja 1938. aastast vändatavate helikroonikate algusega astub Eesti film riigi teenistusse (olgu Pikas Hermannis milline lipp tahes).
1938-1962
1938.-1960. aastate alguseni, mil võime juba tõsisemalt hakata rääkima Eesti filmiloojate kunstilistest saavutustest. Seni elatud filmitegemise aega, esimest 50 aastat, oleks kaunis nimetada eelõitsenguks, mis sest, et leidub ka niisuguseid asjatundjaid, kes kahte esimest filmi-inimpõlve Eestis üldse ei väärtusta või ei oska väärtustada.
1963-1987
Ja nüüd edasi. 1963-1987. Tegelikult Eesti filmi kuldaeg, sel perioodil luuakse kõige rohkem neid filme, mis on jäänud rahva meelde ja keelde. Luuakse professionaalne rahvuslik filmindus (lausa “tootmiseks” ei tihka seda vähese mahu pärast nimetada, professionaalse filmitootmise oskus on olemas niihästi Tallinnfilmil, Eesti Telefilmil kui ka Eesti Reklaamfilmil – sel perioodil tegutses Eestis kolm riiklikult finantseeritud filmitootmisüksust).
1988-2012|
Aga viimane periood? 1988-2012|. Vabaduse tulek, laulev revolutsioon, oma raha, erastamine ja ärastamine, Suure Euroopa kutsuvad tulukesed, Eesti filmikooli sünd 1992 ja palju muud, uhket ja huvitavat. Jätkuvad segadused, valmib Eesti filmi arengukava… Ei oska seda perioodi kuidagi nimetada, see kõik on silmitsemisekski liiga lähedal. Niisiis, lõpetuseks sajandi filmiküsimus: kuidas nimetada Eesti filmielu neljandat inimpõlve, viimast 25 aastat? Ütle üks ilus poisslapse nimi, Toots!
Said 2
Eesti Päevaleht ja filmiklassika
KÕIK KORRAGA: EPL annab välja parimad kodumaised filmid. Nii mõnedki neist esmakordselt. Kristo Kaas tutvustab kahte esimest.
“Viimne reliikvia”
“Viimne reliikvia” – Alfred Hitchcock pani omal ajal sellele nimeks mcguffin. Mcguffin pole midagi muud, kui sündmusi käivitav objekt. Üldjuhul on see asi, mida kõik tegelased endale tahavad: “Pulp Fictionis” on see kohver, mis hõõgab salapärast valgust, kui see avada, filmis “Lammas all paremal nurgas” on see teine maal lamba-maali all ja “Viimses reliikvias” on see laegas, mille sees on… Mis siin ikka seletada – kõik niikuinii teavad, mis seal laekas on.
“Viimne reliikvia” pole täiuslik film, kuid tegemist on ajastupuhta linateosega, millel on sisulistest vigadest hoolimata kõik eduka filmi jaoks vajalikud omadused: tsitaadid, millele on keeruline Eesti kinoajaloos võrdväärset leida, muusika, mis jääb elu lõpuni kummitama, tagaajamine ilma ja koos hobustega, noa selga löömine ja otse loomulikult se?or, kes võidab pärast arvukaid katsumusi endale oma se?orita!
Mis kõige tähtsam – “Viimne reliikvia” ei oota vaatajalt midagi ega eelda muud ettevalmistust peale popcorn’i varumise. Tänapäeval kipub see olema igas mõttes teretulnud omadus: vähem metafüüsikat ja rohkem cool’i action’it!
Filmi re?issöör on Grigori Kromanov (“Hukkunud Alpinisti hotell”) ja film põhineb Eduard Bornhöhe (“Kuulsuse narrid”) romaanil.
“Hukkunud Alpinisti hotell”
“Hukkunud Alpinisti hotell” (1979) valmis lavastaja Grigori Kromanovi juhendamise all kümme aastat pärast Eesti kino ühe lipulaeva “Viimse reliikvia” tegemist. Erinevalt “Viimsest reliikviast” oleks aga kohatu käesolevat filmi soovitada näiteks romantilise õhtupooliku jaoks või neile, kes plaanivad lähitulevikus minna puhkama mõnesse tsivilisatsioonist eraldatud hotelli kõrgel Alpides.
Tegemist on tõeliselt kauni ja omapärase ulmeteosega (vendade Strugatskite romaan ilmus aastal 1970), mis sarnaneb olustikult Stephen Kingi romaanile “Hiilgus” (“The Shining”, 1977), kuid kirjaniku asemel suundub eraldiseisvasse hotelli politseiinspektor (olgu, miilitsa-) ja lumetormi asemel eraldab hotelli tsiviliseeritud maailmast lumelaviin. Samuti ei taba inspektorit otseselt mitte niivõrd hullumeelsushoog kui… Aga see selleks.
Kui Stanley Kubricku lavastatud “Hiilgus” loob suure osa atmosfäärist muusika kaudu, mis põhineb Krzysztof Penderecki loomingul, siis “Hukkunud Alpinist” on selgelt innovaatiline teos kogu endises NL-is. Sven Grünbergi ainulaadne ja kõledalt õhuline elektronmuusika ei ole asi, mida saab lihtsalt unustada. Samuti on keeruline ignoreerida klaustrofoobilist ruumitaju, mida õhkab varalahkunud Jüri Sillarti operaatoritöö. Kui lisada mainitule ka vanameister Jüri Järvet, saab kokku selgelt unustamatu filmielamuse.
