Teada on, et esimene piltnik jõudis tänase Eesti alale 1843. aastal, seega mõnevõrra hiljem, kui alustati fotografeerimist Rootsis, Soomes, Peterburis või Riias.
Esimesi pilte justkui polegi
Esimestel aastatel Eesti suuremates linnades ringi liikunud piltnikud ei ole endast maha jätnud identifitseeritavaid ülesvõtteid, mille kohta saaks täie kindlusega öelda, et need on kohapeal tehtud. Alles 1850. aastast pärineva Tallinna raehärrat Al. Hoeppeneri kujutava foto kohta, mida võib näha ka märtsikuuni lahti oleval näitusel ajaloomuuseumi Suurgildi hoones, saame öelda, et tegemist on Eestis tehtud pildistusega.
1850. aastate keskpaigas avati Eestis esimesed paiksed ateljeed ning alates sellest ajast on säilinud ka rohkem pildistusi. Tööd alustasid pikaajalised fotoateljeed Tartus ja Tallinnas, olulisematest varastest fotograafidest olgu nimetatud A. M. Hagen, G. Fr. Schlater, L. Höflinger, C. Schulz, Ch. Borchardt, H. Ellrich, G. A. Dietz ja Th. John. Kõik nad olid saksa soost mehed, kes seda uut kunsti siinmail edendama hakkasid, sageli tehes seda oma põhitöö kõrvalt – oli selleks siis maalikunst, litografeerimistegevus, töö muusikuna või midagi muud.
“Taskukohane” foto
Esialgu ei sekkunud ka tsaarivalitsus suuremat fotograafide tegevusse, kuna pildistamine oli juba tulenevalt foto kõrgest hinnast küllaltki vähelevinud. Olukord muutus Tsaari-Venemaal 1860. aastate alguses, mil piltnikke hakati maksustama ning neilt nõudma tegutsemisluba, mis kehtis tavapäraselt vaid ühe linna piirides. Ega ka varem fotograafid oma kaalukat varustust meelsasti palju ringi vedanud, kuid nüüd lisandus sellele seaduslik piirang.
Kuni 1870. aastate alguseni ei teinud fotograafid küll uutest seadustest suuremat välja, kuid olukord muutus, kui hakati ettekirjutusi mittejärgivaid ateljeesid sulgema. See vähendas edaspidi oluliselt piltnike arvu siinsetes linnades. Nõnda võib 1860. aastatest leida kohati isegi rohkem pildistusi kui 1870. aastatest. Järgnevatel kümnenditel muutus pildistamine siiski aina populaarsemaks ja lihtsamaks. Üha enam fotoateljeesid avati väiksemates linnades ja asulates, peatselt ka maakohtades. Ka eestlastest piltnike osakaal suurenes alates 1860. aastatest ning aegamööda siirdus aina enam põliselanikke kergema teenistuse lootuses selle uue ameti peale.
Foto hind oli 19. sajandi lõpuks muutunud taskukohasemaks, makstes vaid 25 kopika ringis. Veel 1850. aastatel maksis üks foto kuni 15 hõberubla, st rohkem, kui oli tollal tavalise töölise kuupalk. 25 kopika eest sai 19. sajandi lõpul endale lubada aga vaid neli-viis pudelit õlut või pudeli odavat veini.
Mida siis aga vaadeldaval ajajärgul ikkagi kõige enam pildistati? Välja võib tuua viis suuremat rühma, millest kõige arvukamad ja tavapärasemad on portree- ja grupifotod ning arhitektuuripildistused ja linnavaated. Vähem pildistati teaduslikust või etnograafilisest huvist või tehti pildistusi, mis jäädvustavad sündmusi.
Paljud laseks end ülesse wõtta…
Portree- ja grupipiltide seas on väljapaneku kõige vanemad fotod. Jälgida võib, kuidas varased puised ja jäigad poosid muutuvad aina võluvamaks, kuidas muutuvad rõivamoed ja vahetuvad aksessuaarid. Grupifotode juures on huvitav jälgida, kuidas algselt kuni kuue isiku suurused grupid muutuvad aastate jooksul üha suuremaks, jõudes 1880. aastatel mitmesajaliikmeliste rühmadeni. Lisaks täiskasvanutele võib portreefotodel alates 1860. aastatest näha aina sagedamini väikelapsi ja lemmikloomi.
Kohtade ja ehituste ülesse wõtmisest…
Turistliku müügiartiklina ning vahel ka muinsuskaitselisest huvist on fotograafiliselt jäädvustatud eelkõige Tallinna ja Tartut. Üksikuid fotosid hakati juba 1860. aastatel koondama pildialbumitesse ning nõnda on 19. sajandi kohalik linnakeskkond hästi dokumenteeritud. Huvilised saavad näitusel uurida ammu unustuse hõlma vajunud vaateid Kuressaarest, Haapsalust, Paidest jm.
Tõendawatest ülesse wõtetest…
Dokumenteerivate ülesvõtete hulgas võib näha pildistusi näiteks arheoloogilistest leidudest ja teistestki viisidest, kuidas fotograafiat on 19. sajandil kasutatud teaduse hüvanguks. Välja on pandud näiteid nendest arvukatest pildistustest, mida tehti eestlaste anatoomia ja füsiognoomia uurimiseks. Näiteks ülesvõtted meie esivanemate kehaehitusest ja ajudest, samuti on pildistatud väga erinevaid haigusnähte. Samavõrd süstemaatiliselt on jäädvustatud alates 1880. aastatest siinseid kurjategijaid, nõnda võib näitusel näha ülesvõtet romantilisest röövlist Rummu Jürist enne tema Siberisse saatmist. Pildistatud on seeriaid Tartu prostituutidest ning juba 19. sajandil ilmusid näopildid passidesse ja lubadesse.
Rutuline ja aeglane ülesse wõtmine?
Vast kõige parema ülevaate Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi algul toimunud arengutest annavad pildistused erinevatest sündmustest. Varaseimaks sündmuse jäädvustamise näiteks on 1866. aastast pärinev ülesvõte Tallinna saksa laulupeost Kadriorus. Samal kümnendil on jäädvustatud üleujutust Tartus ja turupäeva; 1880. aastatel lennunduspioneeri Ch. Leroux surnukeha (mees tegi Tallinna kohal toona populaarset ning imeväärset õhupallisõitu ja uppus õnnetul kombel Tallinna lahte) ja matuserongkäiku; C. R. Jakobsoni matuseid Kurgjal ja laulupidusid. Balti kubermangude venestamispüüded on jäädvustunud tsaariametnike külaskäikude ja monumentide avamise pildistustel. Sajandi lõpukümnendil hakati pildistama sündmusi ka ajakirjanduses avaldamiseks. 20. sajandi alguse uusi tuuli kajastavad töölisgruppide, 1905. aasta Tallinna Uue turu meeleavalduse ohvrite matuste ja põletatud mõisate jäädvustused.
Et Eesti rahwast ka näolaad alale jääks…
Varasemad pildistused maarahvast pärinevad 1860. aastate keskpaigast, mil talupoegi jäädvustati valdavalt etnograafilisest huvist nii Tartus kui ka Tallinnas. Peatselt sattus aga maarahvas ka isiklikust huvist koos oma lähedastega päevapildikotta. Nõnda võib alates 1860. aastatest leida juba mitmeid grupipilte taluperedest, vallaametnikest, muusikakooridest ja külakooliõpetajatest. Lisaks nendele varastele maarahva ülesvõtetele võib näitusel näha kaunist fotot Jannseni perekonnast, Kreutzwaldist oma maja trepil Võrus, poetess Koidulast rahvariietes ning jõumees Lurichist. 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest pärineb näitusel väljas olev fotograaf H. Tiidermanni koostatud paarisaja etnograafilise fotoga album.
Näitusel oma töödega esindatud fotograafide elulooliste andmetega saab täpsemalt tutvuda veebilehel “Eesti fotograafid. Elulooline andmebaas 1844-1944” www.linnamuuseum.ee/vana/fotomuuseum/eestipiltnik.
Näitusel olevaid fotosid saab lähemalt uurida ka digitaalsel kujul veebilehel http://silmapilkline.virtuaalmuuseum.ee/.
***
Vana päewapilt Suurgildi hoones
PIKAL TÄNAVAL AJALOOMUUSEUMIS: Eesti Ajaloomuuseumi ja MTÜ Eesti Fotopärand ühisnäitus, kuraatorid Merilis Roosalu ja Tõnis Liibek, projektijuht Vahur Puik, kujundaja Hannes Praks.
Märtsikuuni on Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones avatud näitus, mis tutvustab Eesti foto arengulugu esimestest säilinud fotodest kuni Eesti filmikunsti sünnini 1912. aastal. Näitusel saab näha nii olulisemaid ja küllaltki tuntud kui ka mitmeid esmakordselt laiema avalikkuse ette toodud pildistusi. Välja on pandud vaid kohalike fotograafide tehtud ülesvõtted, mis on millegi poolest erakordsed või teisalt ajastule tüüpilised. Kõrvale on jäetud pildistused, mis on ühel või teisel viisil Eestisse sattunud, isegi kui tegemist on nõnda tähelepanuväärsete näidetega nagu Tartu Ülikooli Raamatukogus säilitatavad W. H. F. Talboti varajased katsetused või üksikud maailmakuulsate piltnike nagu F. Nadari, S. Levitski, C. Bergamasco, W. Carricki ja F. Hanfstaengeli tööd, mida võib samuti siinsetest kogudest leida.
Väljapandud fotodel kajastuvad ilmekalt 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses toimunud tormilised muutused Eesti ühiskonnas ja elukeskkonnas ning võimalik on näha, mida ja kuidas on pildistatud. Meenutada tasub, et sarnast siinse fotoloo ülevaatenäitust, kus saaks näha erinevates Eesti muuseumi- ja arhiivikogudes leiduvaid fotoharuldusi, pole väga pikka aega korraldatud. Näitusel on väljas vaid originaalfotod, mis võimaldab märgata aspekte, mis tavapäraselt jäävad märkamata – milline on olnud ühe või teise foto formaat ja tonaalsus, kuivõrd on pilte retu?eeritud või koloreeritud ning kuidas vormistatud.
Pikad pildiallkirjad
AM, F 23962:1,3
Fotograaf August Vinnal jäädvustas Eesti esimesed purilennukatsed 1910. aasta augustis Haapsalus. 16-aastane gümnaasiumiõpilane Grigori Vek?in lendas männilaudadest ja tekstiilist biplaanil arvuka abimeeskonna ning tubli hobuse jõul kuni 8 sülla (ligi 15 meetri) kõrgusele ning kuni 20 sülla (ligi 37 meetri) kaugusele. Hobuse ülesanne oli purilennuk köite abil edasi tõmmates õhku tõsta ning abiliste töö sõiduk õhus otse hoida. Lendur hüppas biplaanile selle õhkutõusmise hetkel. Ettevõtmist kujutaval kokku kolmel postkaart-fotol on Eesti lennunduse ajaloole väga olulised hetked. Ülesvõtted näitavad ilmekalt suurt huvi tehniliste uuenduste vastu ning ka seda, et ei peetud paljuks lennukate mõtete teoks tegemisel ise käsi külge panna. 1912. aasta suvel sooritati rahva rõõmuks Eesti taevas juba esimesed mootorlennud (katselendur Sergei Utot?kin Venemaalt).
PM, F 22, 422, 534
Vanimaks ülesvõtteks näitusel on arvatavasti Carl Friedrich Wilhelm Borchardti (1816-1899) valmistatud 1850. aastasse dateeritud dagerrotüüp Tallinna raehärrast Alexander Hoeppnerist. Seda hõbepeeglile sarnanevat ülesvõtet loetakse teadaolevalt vanimaks Eestis valmistatud ja tänaseni säilinud fotoks. Dagerrotüübi kõrval on sama meest, Alexander Hoeppnerit kujutavad soolapaberfoto ja selle ümberpildistus – biidermaierlikus stiilis vormistatud ambrotüüp . Need on tehtud mõnevõrra hiljem – 1850. aastate teisel poolel või 1860. aastate alguses. Ambrotüübi paspartuule on trükitud Charles Borchardti (1834-1892) nimi. Kas sama piltnik võis olla ka soolapaberfotol originaal-ülesvõtte autoriks, pole kahjuks teada. Fotod annetas 1914. aastal Järvamaa Muinasasjade Alalhoidmise Seltsi muuseumile muinsushuviline Paide linnapea Oscar Brasche oma isa, apteeker Eduard Brasche (1851-1913) pärandist.