KIRJANDUSE VÄRV: Kirjandusfestival HeadRead võõrustab mai lõpul Tallinnas tuntud vene näitekirjanikku ja biograafi Edvard Radzinskit. Jelena Skulskaja visandab kirjaniku profiili.
Mõni aeg tagasi paluti Edvard Radzinskil kommenteerida Juri Ljubimovi surma, kes vaid veidi enne oma lahkumist visati omaenda näitlejate poolt välja omaenda teatrist, mille ta oli asutanud ja mida juhtinud juba peagu 50 aastat.
Radzinski vastas: „On üks kindel moodus, kuidas tappa lõvi: ta on ümbritsetud väikestest kimedalt klähvivatest koerarakatsitest, kes teda haukudes piiravad. Lõvi sureb. Ta ei sure mitte hirmust, vaid vastikusest.“
Madu ja Vogue
Radzinski sõbrustas paljude Vene kuuekümnendate aastate kultuuritegelastega, suhtus mõnesse mõnikord irooniliselt, kuid ei reetnud iialgi kedagi. Ta ütles alati, et kuuekümnendikud õppisid hõbedase sajandi poeetidelt maski kandma, ent ei osanud sugugi arvestada – nagu ka nende eelkäijad –, et nende maskide eest tuleb maksta eluga.
Moonutades oma hääle laulvaks, aimas ta näiteks järele Bella Ahmadulinat, kes surus Kleopatra kombel rinnale väikest madu ning rääkis üksindusest ja surmast andunud lugejate keskel, samal ajal kui ta taga rannal vedas jalgu järele poisike ning nurus: „Tädi, anna madu, tädike, anna madu!“
Bella silitas ning hellitas laiska madu ja lennutas selle siis oma joovastava monoloogi lõpuks jälkustunde ning mingi tüdinult jõleda lõbuga minema, vaadates, kuidas publik taandub.
Radzinski on alati rõhutanud, et kirjanik ei peaks kodumaad jätma, sest kusagil seal, ookeani kaldal, saavutab ta parimal juhul parimaist ikkagi täpselt sellesama positsiooni, mis oli tal kodus. Ja rääkis, et Jossif Brodski oli sunnitud tegema lugupidava intervjuu Bella Ahmadulinaga ajakirja Vogue jaoks. (Muuseas, siis ma teda ei uskunud, alles palju hiljem avastasin, et täpselt nii see oligi – lugu on pandud kirja ka raamatus „Brodski meie keskel“).
Endast rääkides ei ole Radzinski sugugi vähem irooniline: „Kujutad ette, sajad dramaturgid saadavad mulle oma näidendeid, lootuses, et ma märkan neid ja aitan. Aga isegi kui mu kätte sattuks tõsiselt hea kirjutis, geniaalne näidend, siis paneksin ma selle kohe põlema, veendudes enne muidugi, et minu ees on ainueksemplar.“
Tihti meenutas Radzinski, kuidas andis väljapaistvale ajaloolasele Natan Eidelmanile arvustamiseks oma näidendi dekabrist Luninist, arvates, et ajaloolane tunnistab selle kõlbmatuks. Aga Eidelman reageeris hoopis vaimustunult.
Radzinski jäi endale kindlaks: „Eidelman pole mingi õige kirjanik. Õige kirjanik oleks mu näidendi maha teinud. Eidelman on suur teadlane.“
Väike šedööver
Radzinski on alati suhtunud oma lähedastesse suure poolehoiuga, nii ei rääkinud ta oma vanale emale iial oma muredest ega ebameeldivustest, vaid edastas ainult häid uudiseid. Ning pajatas naerdes: „„Ema,“ ütlen talle, „näidendiga on kõik korras. Seda kutsuti isegi väikeseks šedöövriks.“
„Miks väikeseks?“ oli ema kurb ja nördinud.“
Pika elu jooksul on Edvard Radzinski kogenud nii kujuteldamatut kuulsust, mil talle oli täiesti võimatu külla minna – trepikojas ja korteri ukse taga saalisid ning ootasid karjakaupa fännid ja austajad –, kui ka täieliku mahajäetuse aegu, mil jätkati küll tema nimetamist vaimsuse ilmutuseks, ent anti mõista, et vaim ei vaja rahalist tuge.
Mällu kerkivad näidendid, filmid ja seriaalid, mis vapustasid kogu maad. Näidend „104 lehekülge armastusest“ ning selle järgi vändatud film Tatjana Doroninaga peaosas. Selles on voodistseen ohete ja online casino gids armsa süütu lobisemisega. Hiljem rääkis Andrei Lazarev, et kartis seda nõukogude kinematograafiale ebatüüpilist stseeni niivõrd, et puges koos Doroninaga teki alla vestis ning ülikonnas, särgi ja lipsuga. Saal, kes oli välja õpetatud, et armastada võib küll kodumaad ja helget tulevikku, aga mitte teist inimest, ei julgenud hingatagi.
Seriaalis „Olga Sergejevna“ (kui see jooksis, siis surid tänavad välja) mängis Tatjana Doronina kogu oma sensuaalses ilus tuntud teadlast. Kui Radzinski tema kuju lõi, pidas ta nõu akadeemik Budkeriga, kes juhtis instituuti Novosibirski akadeemialinnas.
Akadeemik Budker vaatas hiljem suure rõõmuga seriaali, naeris ning ütles: „Noh, punapea! Tegid sina minust vast naise!“
Nagu ületaks tänavat
Anatoli Efroze juures mängis Radzinski kangelast kordumatu Olga Jakovleva, rõhutades dramaturgi eemaldumist igapäevaintonatsioonidest poeesia ja metafoorse külluse poole. Näidendis „Võrgutaja Kolobaškin“ räägib üks kangelastest: elada on nagu ületaks tänavat – esimesel poolel vaatad vasakule, teisel paremale. Seda fraasi kordas hiljem terve maa. Esimesel poolel tahab inimene olla vasakpoolne, liberaal, aga teisel poolel kisub stabiilsuse ja korra poole. Pärast mõningaid mängukordi näidend keelati. Ent see on Radzinski armsaim mõte, mis kordub ka „Dekabrist Luninis“.
Ajalugu on alati kiusanud Radzinskit poeetiliste paralleelide, allegooriliste ettekuulutuste ja müstiliste kokkusattumustega. Ta kirjutas näidendi dekabrist Luninist. Dekabristid kogunesid hullumeelse romantilise impulsi ajel Senati väljakule 14. detsembril 1825. aastal, et teha riigipööre; hiljem, juba vanglas, kuhu nad paigutas isiklikult Nikolai I, andsid nad üles oma seltsimehed ja rääkisid ausalt imperaatorile mässust. Nad rääkisid tõtt! Ja ainult dekabrist Mihhail Lunin – üksinda (!) – ei rääkinud sisse oma kamraade ega reetnud elupäevade lõpuni oma tõekspidamisi.
Tallinnas mängis Luninit traagiline Evald Hermaküla – tema variandis rollist Luninit ei tapetud, vaid ta lahkus elust justkui ise; olles selles pettunud, sellest väsinud, andis ta end saatuse kätte. Radzinski tahtis algul sellele etendusele lennata, ent mõtles siis ümber.
„Ma armastan seda tükki liiga palju,“ selgitas ta mulle, „ja sinu sõnutsi on teinud Hermaküla suurepärase lavastuse, nii suurepärase, et ma ei elaks pettumust üle, kui sul õigus pole.“
Kirjanduse värv
Mõned aastad tagasi kinkis Edvard Radzinski mulle oma järjekordse raamatu, kuhu kirjutas sisse: „Sind armastavalt Edikult.“ Ja lisas: „See on selleks, et sa jätkaks minust naljakate mälestuste kirjapanekut.“ Võtsin seda kui luba.
Abhaasias, Pitsundas, oli nõukogude ajal Kirjanike Liidul oma maja väikese rannaga. Viimase võimaluseni kokkusurutuna, küünarnukkidega tõugeldes, üksteise rätikutel tallates ning higiseid selgi puutudes võtsid kirjanikud siin päikest.
Nad olid nii lähestikku, et kui ühes kambas karjuti „risti seitse!“ või mujal „üheksa lööb!“, jõudis teises kambas keegi algaja preferansist juba vingatada „Vist!“*, kuni teda ei kutsunud korrale kogenumad mängijad.
Rand ei olnud piiratud või mingilgi moel suletud, selle piirid eksisteerisid ainult kujuteldavalt. Ta oli täpselt sama kivine nagu muugi mereäär. Mõlemal pool, nii kaugele, kui silm seletas, laius tühi rannik, täis rahu ja vabadust. Mujal aga polnud rand iialgi ülerahvastatud, neil avarustel ei lesitud kuhjas ega elatud üksteise seljas nagu metslased. Ent kordagi ei näinud ma oma silmaga, et keegi kirjanikest oleks ületanud piiri, mis eraldas neid lugejatest.
Ühel päeval küsisin Edvard Radzinski käest, millega ta seletab seda kirjanike imelikku pühendumist Kirjanike Liidu kivisele maatükile. Ta vastas: „Siin, oma territooriumil, tunnevad kõik lebajad üksteist ja peavad meeles, et nad on – kirjanduse värvipalett. Just nimelt värvipalett – Kirjanike Liidu sekretärid, ajakirjade toimetajad, kirjastajad. No aga kuidas sa seda metslastele selgitad?“
* kaardimäng
Dramaturgid saadavad mulle oma näidendeid, lootuses, et ma märkan neid. Aga kui mu kätte sattuks geniaalne näidend, siis paneksin ma selle kohe põlema!
Edvard Stanislavovitš Radzinski (vene Эдвард Станиславович Радзинский; sündis 23. septembril 1936 Moskvas) on vene näitekirjanik ja biograaf. Ta on kirjutanud mitu populaarset elulugu ajaloolistest võimukandjatest.
Eesti keeles on Radzinskilt ilmunud:
„Aleksander II: Venemaa lootuse ja terrori vahel“, Varrak, 2005
„Napoleon: elu pärast surma“, Varrak, 2003
„Nikolai II: Venemaa viimane tsaar“, Varrak, 2001
„Rasputin: elu ja surm“, Varrak, 2002
„Stalin“, Varrak, 2000
