EDVARD MUNCH 150: Norras tähistatakse vanameistri 150. sünnipäeva erakordse näituseprogrammiga. Tallinnasse, Artisesse jõuavad kunstnikust kõnelevad filmid. Asja tutvustab Norra filmiinstituudi tegevtoimetaja Jan Erik Holst.
Sel aastal on Edvard Munchi 150. sünniaastapäev. Euroopa moodsa maalikunsti ühe esimese esindajana on Munch üks maailma juhtivaid kujutavaid kunstnikke – tänapäeval võib-olla isegi rohkem kui kunagi varem. Norra Rahvusmuuseum ja Munchi Muuseum Oslos korraldavad 2. juunist 3. oktoobrini kestva topeltnäituse. Kunagi varem pole võimalik olnud Munchi töödest niivõrd laiahaardelist ülevaadet saada.
Kes oli Edvard Munch?
Kes on Edvard Munch tänapäeva vaatajaskonna jaoks? Kes ta oli? Neid küsimusi on Munchi tööde kokkukogumise ja näituste koostamise ajal esitanud endale mõlema muuseumi kuraatorid. Kuid näitused ei portreteeri juba omal ajal enesaekindlat ja küpset geeniust. Nagu ütleb üks näituse kuraatoritest Nils Ohlsen: „Munchi maalides on näha palju kahtlusi – kahtlusi ja peaaegu lapselikku vajadust eksperimenteerida… Munch käib oma teed kobamisi. Ta näitab pidevalt oma loomeprotsessi. Ta ei kasuta pilti mitte ainult mõne loo jutustamiseks või olukorra kirjeldamiseks, vaid näitamaks, kuidas loomeprotsess toimib – kui keeruline ja lõbus see on.“
Tegu on ka ainulaadse võimalusega näha niivõrd suurt hulka Munchi olulisemaid töid samal näitusel. Töid laenati nii Norra kui ka välismaa galeriidest ja erakollektsioonidest. „Paljud näitused keskenduvad mõnele kindlale nähtusele või perioodile. Meie soovisime näidata Munchi tegevuse ulatust,“ sõnab kuraator Mai Britt Guleng. Ent asi ei piirdu vaid laiahaardelisusega: ühes näituseruumis on maalide kõrval ka suurendusklaasid – et vaatajad saaksid tõepoolest detailselt näha, kuidas Munchi tööd valminud on.
Kuraatorid keskendusid kuuele teemale: visuaalne retoorika, eneseesitlus, paigad, elufriis, kunstimeisterlikkus ning Munch ja avalikkus. Need teemad ei ole aga piiratud kindlate perioodidega, vaid on kõik seotud terve Munchi loominguga. „Näiteks vaatame tema autoportreid,“ räägib Guleng. „Kuidas käitub Munch kui subjekt? Vaatame kohti, kus Munch elas. Kuidas ta kasutas neid oma kunstis? Ja mis puutub esimesse teemasse, siis kuidas ta läheneb vaatajale?“
Munchi emad, austajad ja kuraatorid
Munchist on tehtud mitmeid filme, alates 1950-ndatel loodud informatiivsetest kunstilistest lühifilmidest, lõpetades Peter Watkinsi huvitava ja mõtlemapaneva eluloofilmiga aastast 1974, mille pealkiri ongi „Edvard Munch“. Käesoleval aastal ilmus ka neli uut dokumentaalfilmi. Filmi „Päike“ autor on Norra filmi- ja televisiooniveteran Stein Roger Bull ja see räägib kahe kunstniku elukestvast soovist luua ülim kunstitöö: Edvard Munchist ja tema maalidest Oslo ülikooli aulas ning Edvard Griegist ja tema klaverikontserdist A-moll. „Lase karjel kõlada“ on loominguline rahvusvaheline dokumentaalne telefilm Munchi kunsti universaalsusest ja ajatusest, mille autor on India režissöör Dheeraj Akolkar. Dheeraj Alkokaril valmis hiljuti ka film „Liv & Ingmar“, mis portreteerib kahte legendaarset kunstiinimest, Liv Ullmanni ja Ingmar Bergmanni. Lars Rasmusseni „Munchi emad“ uurib põhjalikumalt kunstniku perekondlikku tausta ning neljas film 150. aastapäeva tähistavatest näitustest Oslos toob meieni intervjuud kahe muuseumi kuraatorite ja direktoritega. Huvipakkuvad on aga ka vanemad filmid, näiteks „Elutants“ ja „Näod“ (viimatimainitu autor on tuntud Norra režissöör Anja Breien). Mõlemaid filme näidatakse Tallinna programmis.
Edvard Munch oli ka ise fotograaf ja filmimees. Tallinna-programmis saab näha tema tööd nendes valdkondades. Teada-tuntud on see, et Munch kirjeldas oma maale sõnadega: See, mida ma nägin, mitte see, mida ma näen, mis on põhimõttena lähedasem fotograafiale ja filmile kui maalile.
Oslo ja muuseumid
Kui Edvard Munch 1944. aastal suri, pärandas ta kõik enda omandis olnud tööd Oslo linnale. Kaks aastat hiljem otsustas Oslo linnavolikogu ehitada kunstnikule pühendatud muuseumi, kuid kulus aastaid viivitamist ja arutelusid selle üle, kuidas ja kuhu muuseum ehitada.
Munchi muuseum avati lõpuks Oslos 1963. aasta mais ja oli osaliselt ehitatud Oslo munitsipaalkinodelt saadud rahadega. Munchi muuseumi laiendati ja ehitati ümber 1990-ndatel tänu Jaapani energiafirma Idemitsu Kosan toetusele. Munitsipaalkinodelt saadud tuludega oli varem ehitatud ka Gustav Vigelandi skulptuuride park Oslos. Norra pealinnas on seega kino ja kunsti vahel tugev side. Hiljuti tehti otsus ehitada Oslo sadamapiirkonnas asuva Norra ooperimaja lähedale uus ja veelgi suurem muuseum.
Lähiaastatel viiakse ka Norra Rahvusmuuseum (st Norra rahvusgalerii ja kaasaegse kunsti muuseum) üle uude hoonesse, mis asub Oslo raekoja ja Nobeli Rahukeskuse lähedal. Tulevikus on Oslo ja sealsete kunstinäituste külastamiseks tõesti põhjust.
Programmi „Munch 150“ raames toimub näitusi, kontserte, filme ja üritusi ka Berliinis, Frankfurdis, Londonis, New Yorgis, Pariisis, Prahas, Tokyos, Washingtonis, Zürichis, Tšehhis ja Rumeenias.
Munch käib oma teed kobamisi. Ta ei kasuta pilti mitte ainult loo jutustamiseks, vaid näitamaks, kuidas loomeprotsess toimib – kui keeruline
