MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Majandusgeograaf Hardo Aasmäe lugudesari kõige totramatest riikidest planeedil.
Nimi ei riku meest. Samuti riiki. Paraku vaadatakse imeliku nimega meest algul ikkagi imeliku pilguga. Kui riigi nimi on joon kaardil, siis pole asi ikka päris õige. See oleks sama lugu, kui Suurbritanniat nimetataks Greenwichi Meridiaaniks või Venemaad Kroonlinna Nulliks. Maakera punnkõhtu tähistava joone peal on teisigi riike, kuid peale Ecuadori edvistab ekvaatoriga oma nimes vaid Ekvatoriaal-Guinea.
Õdus elu ilma võimuta
Ecuador pole väga suur – pindalalt vaid viis ja rahvaarvult vaid kümme Eestit. Lõuna-Ameerika mandril on see üks väiksemaid riike. Samas, segadust mahub sinna palju. Riigi president Vicente Correa Delgado on end kuulutanud Venezuela presidendi Hugo Chávez Fríase mõttekaaslaseks. Seepärast on ta ka äge USA vastane. Samas on Ecuador Puerto Rico kõrval ainuke Ladina-Ameerika piirkond, kus ainus ametlik rahaühik riigis on vihatud USA armas dollar.
Juba selle riigi algus ning tekkelugu oli üsna segane. 1809. aasta 10. augustil kukutati Quitos (praegune pealinn) Hispaania kuningavõim. Omaenda võimuga saadi lõplikult hakkama alles 13 aastat hiljem, kui kohalesaabunud Simón Bolivari väed purustasid Hispaania kuningliku sõjaväe Pichincha lahingus. Ilmselt elati kõik need 13 aastat mõnusas ja vabas võimupuuduses: ela nagu oskad, kuningavõimu käske täitma ei pea, makse maksma ei pea, kuninglikud kauplemiskitsendused ei kehti…
Võimutus sobis tõenäoliselt ka kohalikule Hispaania kuningavõimule, kellega võimukukutajad elasid üldises võimutuses õdusas harmoonias. Kujutagem enesele ette kohalikke kuningavõimu aukandjaid, kes ei saa võimu teostada. Makse ei pea koguma, käske ei pea jagama, teid ei pea parandama…
Pidev võitlus kõikide vahel
Simón Bolivar oli Ecuadori jaoks samasugune „vabastaja“ kui punaarmee Eestile 1944. aastal. Ecuador vabastati küll Hispaaniast kaugelasuvast ja unustatud kuningaväest, kuid „vabastatud“ riik liideti kohe Suur-Colombia Vabariigiga. Sinna kuulusid tänane mittesuur Colombia, Venezuela, Ecuador ja Panama. Nüüd läks lahti uus vabadusvõitlus, kuidas lahti saada Suur-Colombiast. See õnnestus 1830. aastal.
Seejärel omakorda läks lahti poliitiliseks sisekähmluseks, mis enamasti toimus relva ähvardusel. Sisemaaomanikud tahtsid kehtestada tagurlikku (katolikku) usuriiki. Mõneks aastaks see isegi õnnestus, nimelt 19. sajandi 60.–70. aastatel. Mere kaudu muu maailmaga seotud rannikurahvas ja kodanlus tahtis samas eesrindlikku kapitalismi.
Kogu see jant kestis 65 aastat, kui võimule tulid 1895. aasta lõplikult liberaalid. Kirik lahutati riigist ja enamik maid võeti neilt ära – selleks, et kiriku poliitilised sõnavõtud lõppeksid. Need lõppesid.
Nüüd jäid nägelema omavahel sõjaväelased ja „rahvamehed“. Demokraatiad vaheldusid sõjaväliste valitsustega. Vahepeal jõuti veel II maailmasõja varjus 1941. aastal maha pidada sõda Peruuga ja kaotada tükike riigist.
Punkarpresidendid
Aja möödudes muutusid „rahvamehed“ ja sõjavägi aina vasakpoolsemaks. Lõpuks võttis 1972. aastal võimu taas sõjavägi kindral Guillermo Rodríguez Lara juhtimisel. Tema otsustas edasi arendada maareformi, mida taasalustati maareformide lõputus reas juba 1964. aastal. Sellega suurmaaomand enamasti kaotati – nagu meil Eesti Asutava Kogu otsusega 1919. aastal. Päris nii see ei läinud nagu Eestis vabadussõja järel. Pigem meenutas sealne juhtum talude päriseksostu lainet riigi toel. Kõik see pandi toime kapitalismi juurutamiseks põllumajanduses ja mõisameeste asendamiseks poliitikas talumeestega.
See on Ecuadoris üldiselt õnneks läinud, kuigi korraks katsetati ka suurtel mõisa (latifundiumide) maadel ka (kolhooside) kooperatiividega nagu meil enamlased korraks 1918. aastal punaarmee poolt hõivatud aladel.
Kui maa oli suurmaaomanikelt läinud, vaibusid nende poliitilised sõnavõtud ning riik oli demokraatiaks valmis. Enne kui sellega lõpule saadi, jõuti veel 1981. ja 1994. aastal Peruuga piirisõda pidada. Mida vähem kirik ja suurmaaomanikud said sõna võtta, seda vasakpoolsemaks muutusid armee ja ühiskond. 1996. aastal jõuti sellega isegi nii kaugele, et riigi presidendiks valiti puruvasakpoolne punkarpresident Abdalá Jaime Bucaram Ortiz. Tegemist oli värvika kujuga, kelle Liibanoni päritolu oli andnud talle araabiapärase eesnime Abdullah hispaaniapärase muganduse. Mees tagandati parlamendi poolt maailma ajaloos harukordse põhjendusega. Nimelt „vaimse küündimatuse“ tõttu.
Seejärel võimuletulnud demokraatlikult valitud Jamil Mahuad Witt oli taas poolenisti liibanonlane ja poolenisti sakslane. Sõlmides rahu Peruuga ja kärpides armee kulutusi 60 protsendi peale, oli see rahvale liig, mis liig.
Sõjavägi kukutas mehe, kuigi ta jõudis hetk enne ametist minekut käibele lasta USA dollari.
Selle viimasega olid kõik rahul. Päevapealt elaks justkui Ameerikas.
Kuidas saada tuntuks
APPI, MIDA TEHA? Ecuadori segane ja mõttetu ajalugu ei too riigile ilmselt kuigi suurt tuntust. Ometi leiti PR-trikk Julian Assange näol üles, kirjutab Aasmäe.
Nõrga PR-iga lugusid on kõikjal. Niisuguseid asju juhtub maailmas igal pool. Mitte ainult ekvaatoril. Ecuadori lihtsalt ei teadnud keegi ja see neile ei sobinud. Ent siis tuli Julian Assange. Mees, kes pole sisuliselt koolis käinud või – vastupidi – käinud väga paljudes koolides (kuni 37). „Paha poiss“, keda igatsevad taga paljud. Alates varases keskeas rootsi naistest, kes tahaksid teda näha kasvõi kordki kohtus, et veel kord kõigi silme all verbaalselt läbi elada unelmate armuöid. Lõpetades Pentagoniga USA-s ja selle taga seisvate uurijate, kohtunike ja timukatega.
Assange aga otsustas oma rahvusvahelist kriminaal-poliitilist köietantsu jätkata juuspeenel ekvaatoril Ecuadori kohal, mis andis talle poliitilise varjupaiga. Nüüd on Assange Suurbritannia Ecuadori saatkonnas koduvangistuses ja Ecuador on maailma tähelepanu keskpunktis. Nüüd teavad Ecuadori kõik ja see ei maksnud neile eriti palju raha. Kui see asi pikalt vinduma jääb, siis võib Ecuador kaeluskondori oma vapil ära vahetada köiel kõndiva Assangega. Kas niisugust riiki on maailmale vaja?
Hardo Aasmäe lugudesarjast „Mõttetute riikide aabits“ on varem ilmunud (vt www.kes-kus.ee):
*Turkmeenia (1/2007)
*Sudaan (10/2007)
*Somaalimaa (7/2008)
*Piraatide õdus elu (10/2008)
*Kes on Barack Hussein Obama? (12/2008)
*Äraspidine Afganistan (7-8/2009)
*Mida teha Pakistaniga? (9/2009)
*Kongo Demokraatlik Vabariik (1/2010)
*Somaalia (2/2010)
*Nigeeria (6/2010)
*Tšaad (7-8/2010)
*Burkina Faso (9/2010)
*Liibüa (3/2011)
*Jeemen (4/2011)
*Kuuba (5/2011)
*India (7/2011)
*Suurbritannia (9/2011)
*Niger (10/2011)
*Prantsusmaa (12/2011)
*Itaalia (1-2/2012)
*Mehhiko (3/2012)
*Kreeka (4/2012)
*Kanada (5/2012)
*Veel korra Kuubast (6/2012)
*Süüria (7/2012)