ARGISUSEST VÄLJATÕSTMISE TUNNE: Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi juht Kai Lobjakas usub, et materjalikunsti renessanss ja mõistmine on juba mõnda aega tõusuteel ning soovitab Tallinna Rakenduskunsti Triennaali peanäitust „Kumab läbi“ Kai kunstikeskuses.
Tallinna Rakenduskunsti Triennaali peanäitus „Kumab läbi“ Kai kunstikeskuses mõjub digitaalsest rööprähklemisest, sellega seotud valikute paljususest, piiratud reaalruumilistest võimalustest väljunule maheda silituse ja toniseeriva doosina.
Ma tean, et enamus ilmselt ei oska oodata argisusest väljatõstmise tunnet ning mõtlema või tundma tõukavat impulssi ühelt näituselt ega valdkonnalt, aga uskuge, see mõjub äratavalt.
*
Materjalikunsti renessanss ja mõistmine on juba mõnda aega tõusuteel. Kui saaks õhtuid nautiva publiku keskuse uksest sisse, oleks see perspektiivses vaates valdkonnale ja ilmselt ka keskusele tohutu võit, mõtlesin ma hõrku näitust praktiliselt üksi nautides. Usutavasti tegeletakse selle küsimusega pidevalt.
Rakenduskunsti Triennaalil on tänaseks aastakümnete pikkune ajalugu, mille algus ulatub 1979. aastasse ja püsides viivu Baltikumi kesksena, saab nüüd juba mõnda aega Tallinnas kolme aasta järel näha ja tunda kosmopoliitset pahvakut sellest pulbitsevast valdkonnast, mis annab hetkeks võimaluse süüvida koondatud efemeerse rahvusvahelise koosluse koostoimesse.
*
Universaalselt kõnetava, valdkonnaülese teemaga täppi panemine, suunates teoseid kõnelema millegi kaudu, mis võimaldab suhestumist paljudele, on saavutus omaette. Läbikumavus on mitmetahuline ja atraktiivne mõlemalt, nii kunstniku kui ka publiku poolt vaadatuna. Läbikumavuse kontseptsioon on ligitõmbav nii nagu ikka, kui midagi kohe päris selgelt näha ei ole ja tähendused on varjatud.
*
Et seekordse näituse kuraator Stine Bidstrup on klaasikunstnik, võib teemavalikut pidada loomulikuks, isegi ootuspäraseks, see on ju mööndusteta osa tema maailmast, klaas ja valguse läbimine materjalist on eraldamatult seotud. Ent ta on muutnud selle nähtuse kõikehaaravaks tähistajaks, tal on õnnestunud avada teema laia lehvikuna, viidates nii näilisusele kui ka suhtelisusele kõiges meid ümbritsevas, potentsiaalile selle kohatises ebamäärasuses. Nii on ambivalentsus ja ebaselgus teostes, materjalides ja lähenemistes eri perspektiive avavad, nägema suunavad vahendid.
*
Kai keskuses avanev, täpselt balansseeritud valikutest koosnev küllaltki hõre kooslus mõjub eriti ligitõmbavana. Ma ei tea, kui palju tegi koroona korrektuure plaanides, aga näituse puhul on saavutatud suurepärane tasakaal ruumimahu ja tööde hulga vahel. Kõike, ka vaheala tööde vahel on parasjagu, suur ruum võimaldab iga teosega segamatult suhestuda. Selles on parasjagu teoseid, domineerivad head ja veenvad valikud. Välja puhastatu kajab vastu ja kõnetab. Tegu on ühtaegu üllatavalt helge ja aruka kooslusega, kus ei ole ängi, survet ega agressiivsust. Valiku kaudu avaneb valdkonna ja selle vahealade potentsiaal kuidagi kergelt.
*
Tõlgendusi on kokku 21 ja mõistagi on see segu nii materiaalsetest kui ka metafoorsetest lähenemistest. Kunstnikud mõtestavad läbikumavust hästi erineval moel, nende tööd avavad hoolikalt valitud kommentaaridena esiletõstetud fenomeni olemust – kes materjali, kes konstruktsiooni, kes konventsionaalse teisendamise kaudu. Kaasatud tööd annavad võimaluse nii tunnetada, näha kui ka aimata. Näitus paneb tööle nii meeled kui ka uudishimu, soovi kaasa hingata, edasi mõelda.
*
Toetamaks oma peaaegu aistingulisi mõtteid, võtan vabaduse tuua teieni mõned vabalt valitud näited, mis minu eelpool toodud ridades rõhutatut toetavad.
Näitusele sisenedes on esimeseks kohatavaks teoseks Sandra Kosorotova (Eesti) koondumise ja kollektiivsuse jõudu kõnetav tekstiiline installatsioon „Et üldse olla, on vaja paljusid“ (2018) ning sellest diagonaalis Erin Dicksoni (Suurbritannia) 3D prinditud plastdetailidest, orginaalis helklevast klaasist massiivne lühter, mille kaudu ta mõtiskleb orginaali ja koopia suhte, piraatluse, moonutatuse ning ebatäiuslikkuse üle.
*
Läbikumavuse idee füüsilist olemust annab kõige otsesemalt edasi Andrew Bearnot (USA) tekstiilsest installatsioonist ja graafikaseeriast koosnev digi- ja füüsiliste tehnoloogiate suhet käsitlev teos, kus vaatamisest kujuneb oluline osa teosest. Sarnase, kujutluses edasielava ja eri perspektiivides muutuva mitmetähendusliku terasest ja mattklaasist varju-vormi koosluse on loonud Reinoud Oudshoorn (Holland), kelle minimalistlikud, justkui 2D seinaskulptuurid muutuvad optilise nihestatuse kaudu mahukateks objektideks. Neile sekundeerivad Eeva Käsperi (Eesti) origamilike klaasobjektide pilku sügavikku suunav seeria „Sulgunud saladus“ ja Lõuna-Koreast pärit Jiyong Lee (USA) siledast ja matist lamineeritud klaasist lihtsa geomeetrilise välisvormiga ja muutuva valgusega vähehaaval avaneva sisemaailmaga objektid G-20, D-20 ja E-20.
Subjektiivse tajuga tegeleb ehtekunstnik Hanna-Maria Vanaküla, kelle ähmaseks manipuleeritud ja selged optilised läätsed on koostoimes seerias „Näha või mitte näha“ viitamas nägemise tendentslikkusele ja soovmõtlemisele ning info vastuvõtmise valikulisusele ja varjatud tähendustele.
*
Poeetilistest kujutistest on üks mõjuvamaid Sissi Westerbergi (Rootsi) rippuvatest hiidrõivastest koosnev isiklikkust õhkav sari „Uthängt/Alasti“ (2021), mis oma ihukarva läbipaistvuses ja kehalisuses on vaatamata mastaapsusele haavatav ja õrn.
Eve Margus-Villems (Eesti) lisab sellele oma basaldist graveeritud teosega „Põhjatu“ (2020) intiimsuse kihi, pannes mõtlema sellele, mida võib näha pilkases pimeduses ja millest ka sellises olukorras lahti ei lasta. Julia-Maria Künnapi (Eesti) oonüksist sõrmuste sari „Kas sa mõtled sama, mis mina“ (2020) on näide endassetõmbunud materiaalsusest, milles peituva lahtikodeerimine on ebaselge, võib-olla võimatugi.
Ka Linda Aasaru (Eesti) vastandlik kooslus teostest „Pahempidine arheoloogia. Teksajakk“ (2018) ja „Puuduolek / kohalolu. Pintsak“ (2020) suunab mõtlema ajutisuse, mööduvuse, jäävuse illusiooni üle.
*
Geomeetriliste konstruktsioonide abil lähenevad teemale kaks taani kunstnikku.
Heidi Bach Hentze õrnõhukesest portselanist täpsetes struktuurides „Maismaajää“ (2020) on materjal, vorm, valgus ja ruum seotud ühtseks pingestatud tervikuks, suunates tähelepanu korrastatuse haprusele. Ditte Hammerstrøm tegeleb samuti struktuuride ning kordustega. Tema istmetest lähtuvad „Fookusest väljas / tool“ (2010) ja „Põimunud toolid“ (2020) loovad oma jäigas nihestatuses optilise illusiooni, hägustades vaataja taju ja objektide piire.
*
Näituse neutraalne ja napp, peaaegu nähtamatu kujundus on omaette saavutus. Delikaatne lähenemine ruumile ja eksponeeritavale materjalile ruumi liigendamisest etiketaažini on igati toetav ja teeb selle loonud kujundajale (Kärt Maran) ainult au. Näitust saatev graafiline disain suhestub kenasti teemaga, kuid julgen arvata, et tõenäoliselt ei kõneta see potentsiaalset juhuslikumat külastajat liiga selgelt.
*
Näitust saadab kataloog, millesse on jäädvustatud nii eksponeeritud teosed ja kaasatud autorid kui ka kaks läbikumavuse fenomeni avavat esseed arhitektuuriajaloolaselt ja kuraatorilt Ingrid Ruudilt ning arhitektuuriajaloolaselt Martin Søbergilt.
Kahju, et seekord, ilmselt olude sunnil, toimub triennaal laiema lisaprogrammita.
Aga see selleks, oluline on, et näitus tuletab meelde, kui olulised on muutuv, ebastabiilne ja avatud olek ning kahesuunaline vaade, nii sisse- kui ka väljapoole. Selleks on näitusel rohkelt võimalusi.
