Vaieldamatult oli kohtunik Karl-Robert Treikelderi karjääri kõige olulisem ja skandaalsem juhtum Ado Birki kohtuprotsess ehk birgiaad. Tegu oli toonase Eesti Vabariigi välispoliitika suurima skandaaliga.
BIRGI KADUMINE JA TAGASITULEK
Ado Birk (14.XI 1883 Tarvastu v. – 2. II 1942 Sosva) oli Eesti Vabariigi algperioodil väljapaistev poliitik. Ta kuulus Eesti Rahvaerakonda (Jaan Tõnissoni erakonda), oli korduvalt välisminister ja alates 1922. aastast vaheaegadega Eesti saadik Moskvas.
Aastal 1925 hakkas tekkima konflikt Birki ja Moskva saatkonna sõjaväeata?ee vahel. Välisministeeriumile esitati vastastikuseid süüdistusi ning lõpuks otsustati saadik tagasi kutsuda ja saadeti Moskvasse erivolitustega ametnik saatkonna dokumentide ülevõtmiseks.
Ado Birk venitas saatkonna üleandmisega ning 1926. aasta kevadel kadus ootamatult saatkonnast. Mõne aja pärast hakkasid Nõukogude ajakirjanduses ilmuma Ado Birki allkirjaga kirjutised, milles endine saadik süüdistas Eesti valitsust kavatsuses luua koos Poola, Rumeenia ja teiste riikidega salajane Nõukogude vastane sõjaline liit. Ado Birkile oli see vastuvõtmatu. Ta otsustas jääda Nõukogude Liitu ja need kavatsused paljastada. Toimusid mõned pressikonverentsid välisajakirjanikele, kus Birk kinnitas sedasama, siis vaibus kogu see kampaania. Nõukogude Liit kasutas neid avaldusi muidugi oma propaganda tarvis.
Märtsis 1927 ilmus Ado Birk ootamatult Norra saatkonda Moskvas. Ta palus varjupaika ja võimalust Eestisse tagasi pöörduda. Ta väitis, et oli Moskvas kogu aeg olnud Nõukogude julgeolekuteenistuse GPU valve all, kust tal oli õnnestunud põgeneda, ning et ajakirjanduses ilmunud artiklid ei olnud tema koostatud. Nõukogude poolelt ei tehtud ärasõiduks takistusi ja Birk saabus koos Norra saatkonna töötajatega Eestisse. Siin ta arreteeriti ja anti kohtu alla süüdistatuna riigireetmises.
ERI RIIKIDE LUURETEENISTUSED
Ado Birki süüasi tuli arutamisele Tallinn – Haapsalu Rahukogus 27. oktoobril 1927. Kohtu eesistujaks sellel protsessil oli Karl-Robert Treikelder. Protsessi vältel oli see kõigi ajalehtede peateemaks: oli ju kohtu all poliitiline suurkuju. Protsessil esinesid tunnistajatena Eesti väljapaistvad poliitikud ja kõrgemad sõjaväelased, sealhulgas riigivanem Jaan Teemant ja endised riigivanemad Jaan Tõnisson, Friedrich Akel ning Ants Piip.
Osa istungeid toimus kinniste uste taga, sest tegemist oli riigisaladustega. Protsessil rakendati erakorralisi turvalisusmeetmeid, sest asjasse olid segatud Nõukogude julgeolekuteenistus GPU, Vene monarhistide salaorganisatsioonid, Eesti sõjaväeluure (Kindralstaabi II osakond), samuti Poola ja teiste riikide luureteenistused. Ei tahetud, et ükski neist organisatsioonidest segaks protsessi kulgu.
Treikelder kinnitas, et see oli ainus kord tema kohtunikutöö ajal, kui igal hommikul saadeti talle koju auto relvastatud kaitsemeeskonnaga, et kohtusse sõita.
DRAMAATILINE FINAAL: EFEKTNE PUÄNT JÄI OLEMATA
Birki afääri ehk birgiaadi tagamaad on tänaseks üldtuntud. Nimelt organiseeris GPU 1920ndatel aastatel Venemaal pseudomonarhistliku salaorganisatsiooni koondnimetusega “Trust”, mille liikmed olid enamuses GPU kaastöötajad.
Monarhistide sildi all õnnestus neil sisse tungida tõeliste monarhistide organisatsioonidesse, toimetada välisriikide luureteenistustele “informatsiooni”, mille oli fabritseerinud GPU desinformatsiooniosakond ja korraldada ka selliseid propagandistlikke aktsioone, nagu Ado Birki lugu.
Kohtus selgus, et “Trust” oli hoiatanud Eesti sõjaväeluuret, et Birk kavatseb Eesti riiki reeta ja jääda Nõukogude Liitu. Birki aga hirmutati, et Eesti Kindralstaap kavatseb teda arreteerida või isegi tappa. Lõpuks kaotas Birk närvid, lahkus saatkonnast ja kavatses välismaale sõita, kuid GPU võttis ta kinni. Birki põgenemine GPU käest oli aga tõenäoliselt GPU enda korraldatud.
Operatsioon “Trust” oli end ammendanud. Nüüd tuli see efektselt lõpetada, et lääneriikides kõigutada usaldust Vene monarhistlike organisatsioonide suhtes. Propagandistlik efekt oleks olnud veel suurem, kui Birk oleks riigireetmise pärast surma mõistetud.
NÕRGALOOMULINE MEES
Kohtuotsus tehti 4. novembril 1927. Ado Birk mõisteti riigireetmises õigeks. Ta leiti olevat süüdi ministeeriumi korralduste mittetäitmises ja tagandati riigiteenistusest.
Apellatsiooniprotsessis Kohtupalatis leiti Birki tegevuses küll riigireetmise elemente, kuid leiti, et seaduste puudulikkuse tõttu ei ole võimalik teda karistada.
Kassatsiooniprotsessis Riigikohtus leiti, et õige oli rahukogu esialgne otsus – mitte süüdi – kuid et Birk jäi niikuinii vabadusse, siis ei hakatud Kohtupalati otsust tühistama ja uut protsessi korraldama.
Ado Birki poliitiline karjäär oli loomulikult läbi. Ta tegutses edaspidi äri alal. Juunis 1941 ta küüditati Venemaale ja ta suri Sosva vangilaagris enne mahalaskmisotsuse täideviimist.
Kas Ado Birk võis olla reetur? Kohtunik Karl-Robert Treikelder on seda kindlalt eitanud. Ta ütles, et Birk oli nõrga iseloomuga inimene, kes orienteerus situatsioonis halvasti ja laskis end ära hirmutada.
Ta arvas, et see oli puhtakujuline GPU provokatsioon ja et Eesti kui väikeriik pidi selliste asjadega leppima. Inglismaa saadikuga niisugust mängu ei oleks saanud mängida.
* * *
LOE LISAKS:
KIIRPILK EESTI KOHTUSÜSTEEMILE
Eesti kohtusüsteem oli kolmeastmeline. Esimese astme kohtu otsuse peale sai edasi kaevata apellatsioonikohtusse, kus toimus kohtuasja uus sisuline arutelu. Apellatsioonikohtu otsuse peale sai edasi kaevata kassatsioonikohtusse, kus sisulist arutelu ei toimumud, kontrolliti vaid protsessi vastavust seadustele ja protseduurireeglitele. Kassatsioonikohus kas kinnitas alamastme kohtu otsuse või tühistas selle ja saatis kohtuasja uuesti arutamiseks alamastme kohtusse.
Süüdistusparagrahvi või tsiviilhagi suuruse alusel jagunesid kohtuasjad tähtsamateks ja väiksema tähtsusega asjadeks. Tähtsamate asjade puhul olid esimeseks kohtuastmeks ringkonnakohtud (kuni 1935. aastani rahukogud), apellatsioonikohtuks Kohtukoda (kuni 1935. aastani Kohtupalat) ja kassatsioonikohtuks Riigikohus. Enne kohtuprotsessi toimus eeluurimine ringkonnakohtu juures tegutseva kohtu-uurija poolt. Väiksema tähtsusega asjade puhul eeluurimist ei toimunud, esimeseks kohtuastmeks olid jaoskonnakohtunikud (kuni 1935. aastani rahukohtunikud), apellatsioonikohtuks oli vastav ringkonnakohus ja kassatsioonikohtuks Riigikohus.
* * *
KIRJELDUSED ADO BIRGI PROTSESSILT
Katkendid 1927. aasta 28. oktoobri Päevalehest Eesistuja teatab kaebealusele, et teda süüdistatakse selles, et tema, Birk, olles Eesti Wabariigi saadikuks ja täiewoliliseks ministriks Nõukogude Wabariikide Liidus ja wiibides oma ametikohuste täitmisel toimetas Nõukogude Wabariikide Liidu huwides ilma wastawa wolituseta, awaldades “Izwestjas” kirjutisi, mis sisaldasid saladusi Eesti Wabariigi kohta ja millised asjaolud talle teatawaks said Eesti wälisministriks oleku ajal. Eesistuja: “Kas tunnistate ennast selles süüdi?” Birk wastab waewu kuuldawalt: “Ei tunnista”.
*
Imelik kuiwõrra sarnane oma wälimuses on Birk teise kuulsuse Leo Trotskiga, kel oma kodumaal ju ka praegu suured sekeldused. Ta on lasknud kaswada toreda tumeda lõuahabeme, wäikesed wurrud. Ja soeng ka just niisugune – üle pea – nagu teda näha igal üleswõttel, mis tehtud mõnest kommunistlikust suurusest. Birgi juuste mustal wärwilgi on palju sarnasust Hebrea ja Kaukaasia mustaga. Nii siis: en face ja en profile – täielik Trotski. Ka näpitsprillid aitawad seda muljet suurendada.
*
Kui sekretär oma lugemises peatub, et rüübata wett, tõstab Birk närwiliselt pea ja heidab pilgu punase kalewiga kaetud kohtulaua poole. Aga publiku poole hoidub ta waatamast. A. Birgile on harjunud juure uus komme: ta silub ikka ja jälle oma kitsehabet. Wahetewahel teeb ta märkusi. Selja taga seisew walwur püüab neid kord silmitseda.
*
Miks A.Birk ometi nii tihti naeratab? See tundub tõsiselt tehtuna. Pole ka kohane selles puritaanselt lihtsas saalis, kus kõik on nii tõsised. Igaw on see süüdistusakt. Nii igaw, et pealtkuulajate pingil istuw politseinik jääb tukkuma ja ta nina müksab wastu mõõgapära.
* * *
ROBERT TREIKELDERI KOHTUNIKUKARJÄÄRI SUURPROTSESSID
■ Aastal 1924 toimus kohtuprotsess ärimehe Johan Juhtundi üle. Teda süüdistati oma tehingupartneri tapmises. Juhtund mõisteti eluajaks vangi.
■ Aastal 1925 toimus protsess pankrotistunud Harju Panga endise juhtkonna üle. Neid süüdistati seadusevastaste finantstehingute sooritamises enne panga pankrotti.
■ Aastal 1933 toimus protsess grupi ärimeeste – importööride ja tolliametnike üle. Sel protsessil oli üldse 29 kohtualust. Neid süüdistati selles, et ärimehed maksid tolliametnikele pikema aja jooksul pidevalt altkäemaksu, mille eest ametnikud tollisid imporditavaid kaupu teadlikult valesti ja tekitasid nii riigile suurt kahju.
■ Aastal 1934 toimus protsess aktsiaseltsi Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise vabrik direktorite ja suuraktsionäride Isak Citroni ja Konstantin Vachmanni üle. Neid süüdistati aktsiaseltsi raha omastamises eriti suures ulatuses.