UNUSTATUD RAAMAT: Saaremaalt mandrile ujunud endine miilitsatöötaja ja reformierakondlaseks hakanud Kalle Laanet pajatab teisest Kallest. Sellest, kelleks ta lapsepõlves saada tahtis. Muidugi on tegu detektiiv Kalle Blomkvistiga.
Meri on mustriline, iseäranis just vaikse ilmaga, väikse tuulega. Mustrid vahetuvad kiiresti, ei jõua jälgidagi. Kui meri on jääs ja öösel on tuisku teinud, siis on mustrid rahulikumad, püsivad, kui uut lund või sula ei tule, mõnikord mitu päeva.
Kui Eesti jälle vabaks sai, hakkas meie kõnepruuki ridamisi uusi sõnu tulema, küll laene võõrastest keeltest, küll suisa uusi sõnu, aga ka neid, mida kasutati uues tähenduses. Niimoodi hakati rääkima ka mustritest. Mustrid elus, käitumismustrid, politseitöös rääkisime mustritest, psühholoogiat õppides muust ei räägitudki kui mustritest. Kleidi-, kangamuster jäid unarusse, kindal oli niikuinii kiri, kindakiri, ja Muhus roositud pätid.
Mustrid elukangal hakkavad õigupoolest ilmet võtma siis, kui väike inimene saab vähehaaval omal käel maailma uudistamas käima hakata ja nii on mul meeles lapsepõlves vaadatud mustrid Läänemere rannal.
Nimekaim Rootsi Kuningriigist
Saarlased, muide, ei elagi kõik mere kaldal ja nii ei ulatunud lained meie õue, ei – mere äärde tuli ikka minna, see oli eraldi ettevõtmine. Ühel sellisel retkel olin juba nii tark, et teadsin: seal mere taga on Rootsi. Kuningriik ja kuningaski. Kuningas mind väga ei huvitanud, kuigi mõte sellest, et kuningad ei olegi kõik ajaloolised tegelased, oli omamoodi põnev. Aga palju põnevam oli teadmine, et seal mere taga elab üks teine Kalle, Kalle Blomkvist. Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist.
Mere ääres selle teise Kalle peale mõeldes – ja ma ei mõelnud temast kui nimekaimust, ei, ikka „see teine Kalle“ – maadlesin oma lapsearuga küsimuse üle, kas meri lahutab või ühendab. Nii selget sõnastust muidugi tundmata. See asi pole ju selge tänagi – kord nii, kord naa, sõltuvalt asjaosaliste tujust, tahtest ja vaatest.
Niisiis Astrid Lindgren ja tema meisterdetektiiv Kalle Blomkvist:
„„Veri! Ei mingit kahtlust!““ Ta vaatas punast plekki läbi suurendusklaasi. Siis lükkas ta piibu teise suunurka ja ohkas. Loomulikult oli see veri. Mis muud saigi pöidlasse lõigates välja tulla?“
„Ema, missugune on gabardiinriie?“ Minu tädi oli pealinnas õmbleja ja küllap sain usaldusväärse vastuse hoopis temalt. Rohelisest gabardiinriidest pükse kandvaid mehi oleksin kahtlustanud peale vana Greni mõrvamise veel teab milles! „Meisterdetektiiv Blomkvist elab ohtlikku elu“ lugedes oli „see teine Kalle“ juba nagu vana tuttav.
„Kaasajastatud“ Lindgren
Siinkohal on mõistlik omaks võtta, et kuigi minust sai politseinik ja palju aastaid enne „ülemuseks saamist“ tegelesin päriselus kurikaelte tagaajamise ja kinnipüüdmisega, köitis Saaremaa väikest Kallet hoopis teine tegevusliin: Rooside sõjad ja see võrratu kambavaim, mida Astrid Lindgren nii sügavuti ja veenvalt esitab. Sellest sain innustust õige paljude poisiea ettevõtmiste tarvis. Koos tegemine, koos tegutsemine, saladuste hoidmine, sellega kaasas käinud usalduse mõiste mitmekülgne tundmaõppimine, ka pettumused, aga peamiselt ikka sõprus ja ühise jõu tunnetamine.
Elumuster on kujunenud selliseks, et usalduse ja ühise tegutsemise küsimused on alati olnudki esikohal. Nagu Lindgreni raamatuis ja lapsepõlves, nii on alati olnud pettumusi, kuid õigustatud usaldust ja õnnestunud „kampasid“ on igal juhul olnud rohkem. Kas mul on väga vedanud? Või ehk polegi see maailm nii hukas?
Lindgreni võlu on muu hulgas selles, et täiskasvanute maailm on kujutatud ilma lasteraamatuile sageli omase tsensuurita. Mõrvad, röövid, poliitiline ja teaduslik spionaaž ja inimrööv, õigemini koguni lapserööv, kuid lapsest lugeja ei näinud halba und, ei hakanud „onu Einareid“ kartma. Haruldane fenomen! Mille juures tuleb kahjuks meelde tänapäevane pseudotegutsemine täiesti suurepäraste raamatute kohitsemise näol. Huvitav küll, kuidas maailm paremaks saab, kui järgmised põlvkonnad loevad Astrid Lindgreni kirjutatud raamatuid, mida on bürokraatide poolt „kaasajastatud“?! Kas kesksoost ja rassitunnusteta raamatutegelased valmistavad meie lapsi eluks paremini ette kui neegrikuningas Kurrunurruvutimaalt? Või lahutavad laste meelt kuidagi kultuursemalt? Või kahaneb seeläbi kuritegevus?
Kuidas mind narriti
„See teine Kalle“ seal teisel pool merd tegi minu mustrid palju kirevamaks ja küllap korrastaski neid ning sellel oli kindlasti püsivam mõju kui vaid lapsepõlve meelelahutus. Loomulikult narriti mind kodukandis minu ametivaliku tõttu Kalle Blomkvistiks, kuigi selle valiku mõjutajaks minu kirjanduslik sõber siiski ei olnud. Veel kord, kõige rohkem köitis mind kambavaim ning sellele nurgakivile sai laotud nii mõnigi spordikooli aegne valik. Kaheksanda klassi poisslaps on ju „kõva mees“ küll, aga eks teismelisena sametiselt Saaremaalt kodusoojusest karmi kivilinna ühikasse minek oli kõigile meiesugustele emotsionaalseks katsumuseks ning raamatuist loetul oli sellega toimetulekul asendamatu osa.
Rooside sõjad ja olustik on samuti minuga kaasas käinud. Kalle koos Andersi ja Eva-Lottaga ehk valged roosid oleks oma võitlustes nagu natuke ausamad kui Sixten, Benka ja Jonte. Samuti jääb neist mulje just kui pisut nõtkemast ja teravmeelsemast seltskonnast. Kas on ehk tegu „naiseliku elemendi“ (Eva-Lotta) mõjuga? Päris ajaloos ei saa küll öelda, kumb seltskond, kas Yorkid või Lancasterid õigemad või ausamad olid. Teatud mõttes oli Inglismaa rooside sõda ikkagi vennatapusõda ja võitlust peeti võimu pärast. Konkureerimine spordis ja võimuvõitlus poliitikas jäävad mõlemad kuhugi Lindgreni ja Edward III järeltulijate vahepeale. Iseäranis poliitikas tahaks mõnikord kohe väga, et asjad käiksid pigem Lillköpingi kui Londoni moodi. Ja eks mõnigi kord ole Eesti poliitikud ka niimoodi suutnud käituda nagu Lillköpingi lapsed välise ohu korral.
Emand Karlsson elas Timukamäel ja tegi mulle lapsepõlves palju nalja. Suureks üllatuseks on selliste karlssonite rohke esinemine Toompea mäel, aga eks sealgi peab nalja saama.
Näete siis – olen isegi üllatunud, kui palju Kalle Blomkvistist, tema kaaslastest ja seiklustest on minuga tänaseni truult kaasa käinud!
