IGAPÄEVANE HAIGUS: Marek Strandberg selgitab, mis vahe on demokraadil ja demopaadil. Üks korralik demopaat on kannatav poliitik, kes kannatab rahva olemasolu tõttu. Rahvas on ju loll!
Demokraatiat sõnana me ju teame: rahva võim. Olla rahva teener on üsna omapärane olemise ja ettevõtluse vorm, sest konkreetne tööandja ju puudub. Vaevalt et mõni minister tunneks end mugavalt eheda teenri rollis, mille puhul tööandja oleks konkreetne tegelane. Teenida rahvast tähendab seega suurt hulka vabadusi, sealhulgas ka vabadust levitada üht suuremat müüti – teadmist selle kohta, et ollakse kursis, mida rahvas tahab, ja kõneleda rahva eest.
Haiguse erivormid
Nagu käib vara ja rahaga kaasas vargus ja röövimine, nii on ka demokraatial ja võimul laiemaltki oma kaasapanud. Üks neist on demopaatia – rahva olemasolu tõttu kannatamine. Just nii, sest nüüdisaegses – tööstusharu mõõtmed ja loogika omandanud – poliittegevuses nauditakse oma edueelduste allikat, rahvast, ja loomulikult ka kannatatakse selle olemasolu tõttu.
Pole ju harv ka see, kui mõni jõukam tegelane esineb väidetega, nagu polekski raha (tema) elus peamine jne, jne. See oleks siis midagi, mida võiks kutsuda numispaatikaks ehk kannatuseks raha tõttu.
Demopaatial on suuremal või vähemal määral erakondade piiridega seotud erivormid. Teatud nüanssides rahva olemasolu tõttu kannatamise jooned ka erinevad ja nii saame me tabada konservatiivseid ja rahvuslikke demopaate, liberaaldemopaate ning nende erivorme: tsentristlikke ning reformivaid demopaate, vabu ja rohelisi demopaate ning ka sotsiaaldemopaate. Asjaolu, kas erakondlik kuuluvus annab demopaadile rahva tõttu kannatamisel ka mingi spetsiifilise varjundi, on muidugi eraldi pikemat arutamist nõudev küsimus.
Kui kogunevad demopaadid
Oma napi poliitloomaks jooksmise perioodi vältel puutusin praktilise demopaatiaga kokku üsna sageli. Demopaatia esmaseks tunnuseks on see, et poliitloom jõuab oma häälitsustes sinnamaani, et hakkavad kostma kurtmised rahva rumaluse ja taipamatuse kohta. Demopaatilised poliitloomad kurdavad kogunedes tihti, kuidas rahvas ei mõista nende tarku töid ja tegemisi ning see on väga koormav. Õnneks kiputakse vahel ka nalja heitma, öeldes, et tuleks valida uus rahvas. Reeglina enamik naerab selle lause üle. Ent olgu öeldud: mõni ses vestluses osalevatest demopaatidest on vait ja mõtlik. Selline arutlebki isekeskis selle üle, kas see oleks võimalik või mitte.
Demopaat isikustab alati rahvast ja annab inimkogumile isendite ja indiviidide omadusi. Sõna „rahvas“ võimaldab seda teha, sest kuigi see kujutab endast suurt hulka, on see ühtlasi hea viis taandada ühiskond lihtsaks ainsuseks. Rahvas ei tee, rahvas ei mõista ja nii edasi. Kord demopaatiat ja demopaate märganult pole raske neid edaspidi ära tunda.
Õnneks pole demopaatia mingi sügav puue, vaid – nagu juba öeldud – demokraatia üsna tavaline kaasapanu. Sügavalt morbiidseid demopaate liigub siinkandis üsna vähe, kuigi demopaatia on ilmselt üks võimalikke mehhanisme, mille kaudu kujunevad välja korralikud ja kooskõlalised diktatuurid. Iga korralik diktaator lihtsalt peab olema demopaat. Ilmselt veelgi enam – suisa demofoob.
Kollektiivse süü otsinguil
Demopaat eeldab ja soovib, et rahvas toimiks näojoonteta tervikuna. Tema jaoks on oluline, et ta saaks paljud oma mured kanda just rahva iseloomujoonte arvele. Kuigi sellist asja nagu rahva iseloom ja teadvus olemas pole ja on vaid kultuur oma erinevate aspektidega, demopaatia all kannatajat see ei heiduta.
Mulle näib, et just demopaatlikest hoiakutest kujunevad sellised kollektiivsele süüle viitavad sõnavõtud, millest ehk muljetavaldavaim oli presidendi avalik kurtmine selle üle, et eestlased peaksid tundma kollektiivset süüd seetõttu, et Vao külas on põgenike eluasemele tuli otsa pandud. Demopaadi väljaütlemised kujunevad sageli mass-solvanguks, nagu ka see. Tegemist oli vihakõne (taas väga populaarseks osutunud termin) leebema vormiga. Demopaatliku purskega nimelt. Teol on tegijad. Kui mingi maja nõuab arusaadavalt erilist kaitset ja tähelepanu, siis tuleb seda valvata. Kui on soov, et kivimaja väljast põlema ei saaks minna, siis ei ole mõistlik seda soojustada süttiva polüstüreen- või muu plastvahuga. Selmet siunata rahvast ja ajada inimesi kollektiivse süü augu äärele, võiks küsida palju lihtsama küsimuse: kelle vastutada on olnud Vao varjupaiga riskide hindamine ning kelle teha jooksev ohuanalüüs? See pole kindlasti mitte kogu rahvas, ega ju?
Demopaat ei taha kahtlemata eos konkreetseid inimesi solvata. Tal tuleb see lihtsalt välja, kuna te satute olema lihtsalt üks rahva hulgast.
Kuidas demopaatiale piiri panna
Kas demopaatiale saab piiri panna? Jah, ikka. Rahvale tuleb anda poliittööstuse kõrval tagasi poliitiline nägu ja loomus. See pole mitte kollektiivne teadvus, vaid tervikstruktuur. Just anda, sest see on ära võetud (seda tegelikult andmata) Eesti põhiseadusega.
Inimestel ei ole nimelt valimiste vahelisel ajal oma soovide ja ootustega võimu suhtes suurt midagi teha. Puuduvad hoovad. Mina olen veendunud, et inimestel peab olema võimalus valimiste vahepealsel ajal sõnastada oma seisukohti eelnõudena ja rahvahääletusel neid valida või tagasi lükata. See mõte on demopaadi õudusunenägu, sest rahvas on ju loll. Demopaadi meelest. Vahetu demokraatliku valiku ja otsustamise puudumine ongi peamiseks põhjuseks, miks juba olemasolevatele demopaatlike hoiakutega poliitloomadele lisandub uusi, kes taas rahva nimel räägivad sellest, kuidas nemad on need uue tuule toojad ning parema ja õigema elu tagajad.
Jah, härrad ja prouad demopaadid, seda alles sellest hetkest, kui te retoorikasse ning tegelikesse tegevusplaanidesse sugeneb vahetu demokraatia võimaluste loomine kodanike jaoks.
Demopaadi väljaütlemised kujunevad sageli mass-solvanguks, nagu presidendi lause, et eestlased peaksid Vao põlengu pärast tundma kollektiivset süüd. Tegemist oli vihakõne leebema vormiga.
