JÕUGUVALITSUS: Europarlamendi saadik Kristiina Ojuland küsib, kas sotsiaalvõrgustikud ei ole muutumas massidega märkamatu manipuleerimise kuldvahendiks.
Suurem osa meist on täna Facebookis, Twitteris ja mujal, kus avaldame oma mõtteid ja tegemisi nii eraelu kui ka ühiskondliku elu külje pealt. Oma igapäevaseid säutse ja muid e-postitusi tehes me ei mõtle tavaliselt isikuandmete kaitsele. Kahjuks ei ole täna keegi meist kaitstud võimalike ebameeldivate andmekasutuste vastu, mille tarvis me ei ole oma heakskiitu andnud. Ühest küljest on väga tore, et interneti kaudu on kasvanud inimeste juurdepääs informatsioonile, kuid teisalt on internet kaasa toonud väga palju küsimärke turvalisuse kohapealt. Ning samuti on sotsiaalmeedia võtmas tavademokraatiast eemalduvaid tendentse.
Kus algab ja lõpeb üksikisiku vabadus
Tänapäeval on internetivabadused muutunud üheks osaks inimõigustest. Riike hinnatakse selle järgi, kas nende e-keskkond on vaba või mitte. Samas peame mõistma, et sotsiaalvõrgustikud on muutunud uue aja meediaks. Ja see on selgelt mõjutamas demokraatiat. Otsedemokraatia osakaal kasvab seeläbi päev-päevalt. Aga kas maailm on ka paremaks muutunud? Mulle tundub, et automaatselt mitte. Me seisame silmitsi uue trendiga, kus igal inimesel on võimalik e-keskkonna kaudu kommunikeeruda. Me peame läbi mõtlema, mida see endaga kaasa toob. Mida head, mida halba. Eeskätt peame kõik kohanema uue olukorraga. Iga üksikisik võib läbi sotsiaalmeedia avaldada arvamust oma tööandja, naabri, endise partneri ja kõige muu suhtes, mis parasjagu tema jaoks aktuaalne on. Ja loomulikult poliitika ei jää siin tagaplaanile. Liberaalina küsin, kus algab ja kus lõpeb üksikisiku vabadus avaldada oma arvamust internetis ilma, et ta rikuks sellega teise isiku õigusi? Täna puudub selleks selge õiguslik alus.
Liberaalse demokraatia kuldreegel
Liberaalse demokraatia kuldreegel on, et minu vabadus lõppeb seal, kust algab sinu vabadus. See kuldreegel on täna selgelt löögi all.
Inimeste jahtimine läbi internetikeskkonna on võtnud katastroofilise ulatuse. Õigus „olla unustatud“ on praeguseks muutumas interneti keskkonnas olulisemaks inimõigustega seotud teemaks. Hetkel on olukord, kus indiviid tihti kaotab internetikeskkondades oma mõtete üle õigused ning keskkonna pidaja saab need endale.
Kuid mitte ainult. Tasub vaid avada Vikipeedia, kust üllatusena võib lugeda iseenda kohta „fakte“, mis kaugeltki tõele ei vasta. Kuidas saab inimene end sellises maailmas üldse kaitsta, kui põhimõtteliselt võib kogu planeet sinu kohta saada valeinfot?
Nii et ühelt poolt räägime, et internet on osa inimõigustest, mis pakub laialdast juurdepääsu infole, kuid teiselt poolt peame tõdema, et internetis rikutakse inimõigusi rohkem kui kuskil mujal. Kui varem rääkisime meedia puhul neutraalsusest, tasakaalustatusest, siis sotsiaalmeedia on informatsiooni levitamise vabaduse kasvu kõrval kaasa toonud pöörase ajupesu, demagoogia ning suisa ohlokraatia (kreeka keeles jõuguvalitsus) leviku.
Kes kõvema häälega karjub
Inimeste marginaliseerimine, nendele tegude omistamine, negatiivne hoiak on võtnud enneolematu ulatuse. Reaalsete probleemide arutamise asemel valitseb negatiivne eelhoiak, mis ekspluateerib meediat ning kajastub ka sotsiaalvõrgustikes.
See toonimuutus on kaasa toomas kaasaegse lääneliku demokraatia muundumise, aga võib-olla ka kriisi.
Klassikalise esindusdemokraatia asemele trügib otsedemokraatia, kus ekspertiis pole enam oluline. Oluline on see, kes sotsiaalvõrgustikes kõvema häälega „karjub“. Giordano Bruno võis öelda, et Maa tiirleb ümber Päikese ning et inimese põletamine ei ole vastuargument. Aga kui tädi Maalid tänaval (sotsiaalvõrgustikus) seda kõvemini karjuvad, et Päike tiirleb ümber Maa, siis saavad nad automaatselt õiguse ka dissidendi põletamisele. Ehk suund on sotsiaalmeedia kaudu ohlokraatiale. Ohlokraatia on demokraatia väärastunud vorm, kõige halvema ja amoraalsema massi valitsus. Mõiste võttis kasutusele Vana-Kreeka kirjanik Polybios. Sellega on tegemist juhul, kui rahvamassid hakkavad vägivallatsema ning seaduslikkus ja kord kaovad. Sotsiaalvõrgustikku on presenteeritud demokraatia puhul kui masside mobiliseerimise vahendit. Kuid alati jääb küsimus – milleks? Vaatame Occupy Wall Streeti. Mis selle liikumise eesmärk siis oli? Mille poolt või vastu oldi? Mis siis need lahendused pidid olema? See jäigi selgusetuks. Peaasi justkui oli, et sai koguneda ja meelt avaldada.
Inimõigused eeldavad vastutust
Sotsiaalvõrgustikud on kiiresti muutunud massilise manipulatsiooni vahendiks kogu maailmas. Seda saab kasutada poliitiliste konkurentide kõrvaldamiseks või teisitimõtlejate marginaliseerimiseks, sealhulgas ka Eestis.
Mina ei usu, et sotsiaalvõrgustiku abiga saab mahajäänud riigist eesrindlik riik. Otsedemokraatiast ei pruugi olla abi. Pigem vastupidi, mahajäämus võib võimenduda, mitte ei vähene.
Poliitikas on reaalsuse tundmaõppimise asemel soovmõtlemisega tegelemine hukatuslik. Demokraatia ja inimõigused ei ole imevahendid selleks, et ühiskonnad oleks edukad. Demokraatia ja inimõigused eeldavad vastutust. Seda nii inimestelt, parteidelt kui ka rahvastelt. Täna jälgime Liibüa ja Egiptuse rahva vaevasid. Diktaatori võib kukutada, oluline on aga, mis saab pärast seda.
Praktika näitab, et demokraatia kindlustamiseks on vaja kodanikuühiskonna ja esindusdemokraatia ülesehitamist ning sõna- ja ajakirjandusvabaduse kindlustamist. Inimõiguste kaitset ja kohtute sõltumatust ning toimiva liberaalse turumajanduse ülesehitamist.
Kui seda ei ole, siis otsedemokraatia sotsiaalvõrgustike näol ei aita ei seda riiki ega seda rahvast.
