OOD UKRAINA TÜDRUKUTELE: Dakh Daughters on 2012. aastal Kiievis asutatud kollektiiv, kes nimetab oma stiili „friik-kabareeks“. Nad esinevad 23. mail mänguliste kunstide festivali Maikellukese Päevad raames Vene Teatris kontsert-etendusega „Roses“. Et sotti saada, süvenes asja Dr. Alimentado.
Muusikutest-näitlejannadest koosnev trupp on välja kasvanud kuulsast Kiievi Dakh Teatrist. Dakh Daughters osales 2013. aastal Euromaidani protestiüritustel ning üks nende hittlugudest on kontsert-etenduse nimilugu „Rozy / Donbass“. Kõige eriskummalisemaid muusikapalu ilmestavad Tarass Ševtšenko, Lesja Ukrainka, Jossif Brodski, Charles Bukowski ja Aleksander Vedenski tekstid. Hittlugu „Rozõ / Donbass“ on näiteks kirjutatud Shakespeare’i sonetile.
Show:
Dr. Alimentado süvenes kättesaadavatesse videotesse ja langes lovesse („love“ on vana klassikaline väljend transi kohta). Naised-tüdrukud tulevad lavale väga eriskummalise liikumise ja olemisega. Mitte asjata ei tituleerita Dakh Daughtersit „maailma parimaks teatribändiks“. Nende ekstravagantsed kostüümid ja vahetu lavaline liikumine on väga sarmikas. Kui tavaliselt tekib kiidetud kollektiive nähes tunne, et „ma olen seda kusagil näinud“, siis Kiievi teatribändi puhul haarab esinemine sedavõrd, et paralleele tõmmata aega ei ole. See on tõeline „friik-kabaree“, kus balansseeritakse hea ja halva maitse piiril. Midagi on kogu selles asjas äärelinna kabareest, ent see siin pole tantsutrupp, vaid bänd. Nad suudavad koos oma instrumentidega teha muusikat ja unustada, et ei tee muusikat, vaid hoopis tantsivad. Klassikalisele kabareele lisavad ukrainlannad morbiidsust nii oma kostüümide, helikeele kui ka liikumisega ja kogu see looming ongi kokkuvõetav sõna „friik“ alla! Oli Eestis kunagi selline ansambel nagu Eriti Kurva Muusika Ansambel, kas mäletate? Vot sinnakanti see asi tüürib. Nagu EKMA-l, jääb ka Dakh Daughtersi lava-show minimaalseks. Liigutakse loetud ruutmeetritel, ent lava on täis liikumist ja energiat.
Sõjaeelne:
Kuna tegemist on kabareega, siis ei saa mööda minna 1920-ndaist ja 30-ndaist aastaist. Sellest ajastust on võetud too labane, poolprostituutne külg. Teate küll, Marlene Dietrich kiigel meetripikkuse sigaretipitsiga ja võrksukkades! Sõjaeelset kabareefiilingut annavad juurde saksa- ning ingliskeelne muusika, hääldatud sõjaeelses stiilis, rulluvate „r“-idega. Praktiliselt igas Dakh Daughtersi loos on mingi viide just sellele sõjaeelsele kabareele. Siin on sõjaeelset seksapiili nagu Odessa kõrtsis, pole liiga paljast keha, vaid just 1930-ndate supelkostüümid, karged, aseksuaalsed ja seetõttu seksapiilsed. Nagu seksist unelevad hungveipingid, kes oma fantaasiaid suunavad purustamisse, sest see on ainus võimalus testosteroonist lahti saada. See sõjaeelsus kannab endas mingit keelatuse ja underground’i maiku, best online casino selles on kerge ohtlikkus. Nagu filmis, kus ontlik pürjeliproua katab siivsa tütre silmad, kui lavale ilmuvad pantalooned.
Dada:
Iga asi võib seista reklaamilehel kui „dada“, kuid väga vähesed kannavad seda välja. Dada sümboliseerib teatud nurgelisust ja matemaatilisust. Oli kunagi Leningradis ansambel nimega Strannõe Igrõ. Vot see oli dada. Ja sama masinlikkust võib näha ka Dakh Daughtersi esituses. See on kuidagi robotlik ja eemaletõukav. Too distants teeb aga Dakh Daughtersi olemuse ohtlikuks. Need ei ole äraostetavad tüdrukud, kellele sa pistad dollari püksikummi vahele. Ei, Dakh Daughters valitseb lava ja publikut ning on väga vale idee neile kätt püksi ajada. Dada toob Dakh Daughtersi muusikasse ka teatud slaavilikkuse nurga. Üksnes slaavi bändid suudavad õiget marsimuusikat poplauluks konverteerida. Mitte nagu Rammstein, vaid enam kui Laibach, mõningase revolutsioonilise fanatismiga. Dakh Daughtersi esitusi vaadates ja muusikat kuulates ei kangastu mitte blondide patsidega naisrünnakrühmlane, vaid hoopis punase pearätikuga, kollaste hammaste välkudes naeratav komsomolka, kes läheb reha õlal, valge rahvariidesärgi kahinal kolhoosipõllule viljapäid kokku riisuma. Idee kannustab! Plaan vajab täitmist! Me ohverdame end suure idee nimel! Me sureme selles võitluses, kuid ei anna alla!
Folk:
Saksa- ja ingliskeelsete lugude sisse pikitakse ukrainakeelseid ja -meelseid passaaže. Tegemist pole aga alatoidetud ja ajupestud külakultuurimaja tantsukollektiivi, vaid millegi eriti cool’iga. Ukraina lähenemine rahvakultuurile ongi kuidagi omapäraselt lahe – neis on mingi salapära, aga ka jõud. Võibolla tuleb see üleromantiseeritusest, Tarass Bulba legendist, ent ukraina rahvakultuur sisaldab otsest mässumeelsust, allumatust ja metsikust. Dakh Daughters seob selle aga Euroopaga. Peale selle ei leia siit kitšilikku slaavilikkust, mida kohtab näiteks vene etnopopis, vaid just mingit lihtsat ja loomulikku lähenemist. On näha, et see ukrainlaslikkus tuleb artistide seest ja pole kogu etendusele külge riputatud dekoratsioonina. Ning sama loomulikult sulandub ukrainlaslikkus kogu muu lava-show ja muusikaga.
Parameetrid:
Idee ja lavastus Vlad Troitski; muusikud Solomija Melnik, Ruslana Hazipova, Tetjana Gavriljuk, Natalka Galanevitš, Anna Nikitina, Zo, Nina Garenetska; heli Christophe le Maout; video Ten Point; VJ-d Maksim Poberežski, Oleksii Tõšenko; valgus Marija Volkova.
Neid vaadates ei kangastu mitte blondide patsidega naisrünnakrühmlane, vaid hoopis punase pearätikuga komsomolka, kes läheb, reha õlal, kolhoosipõllule viljapäid kokku
