…kujutlusvõimel pole piire/ peale sõnade poolt seatute/
keel ja väljamõeldis on vennalikud vaenlased/
ja sellest võitlusest sünnib kirjandus.
J. Cortázar
LADINA-AMEERIKA TÄIENDUSI: Cortázar oli üks neist Ladina-Ameerika kirjandusavangardi tuumikusse kuuluvaist autoreist, kes ammugi kiduvasse hispaaniakeelsesse kirjasõnasse alates XX sajandi keskpaigast värskeid tuuli tõid ja selle taas maailmakirjanduse areenil aktuaalseks muutsid. Ruth Sepp, kes tõlkis ära Cortázari raamatu „Mängu lõpp“, valgustab nähtust lähemalt.
Julio Cortázar (1914–1984), argentiinlane, kes sündis Brüsselis ja suri Pariisis, oli kahtlemata üks möödunud sajandi omanäolisemaid sõnameistreid. Nii nagu sõbrad ja „klubikaaslased“ Carlos Fuentes, Gabriel García Márquez ja Mario Vargas Llosa, oli ka Cortázar elutee ja kirjanduslike eeskujude poolest kosmopoliit ja ühtlasi üdini ladinaameerikalik.
Keeras kodumaale selja
Argentina, õigemini Río de la Plata (Argentinat ja Uruguayd lahutava La Plata lahe järgi nimetatud Buenos Airese ja Montevideo piirkond) on teada-tuntud kui fantastiliste sugemetega kirjandust harrastavate ja metafüüsilise kalduvusega autorite poolest eriti viljakas kant. Felisberto Hernández, Horacio Quiroga, Leopoldo Lugones, Macedonio Fernández, muidugi Jorge Luis Borges – kõigilt neilt on Cortázar ühel või teisel moel õppinud.
Cortázar avastas küll kohaliku kirjanduse veidi hiljem – oma põlvkonnale omaselt keeras ta intellektuaalses plaanis varakult kodumaale selja, unistades Pariisist ja Londonist –, ent sellegipoolest istuvad tema loomingu juured sügavalt argentina traditsioonis. Cortázari puhul hakkab silma ka tema porteño’likkus (nii kutsutakse Buenos Airese kui sadamalinna elanikke): autor sirgus Buenos Airese äärelinnas Banfieldis ja selle paiga elutunnetus kajab vastu tema loomingus; Buenos Aireses asub paljude tema raamatute või lugude tegevuspaik, samuti kõlab tegelaste suus sageli pealinna kõnepruuk.
Eksistentsiaalse seikluse kroonika
Cortázar on mees, kes suutis edukalt ühendada valgustusaja ja moodsa filosoofia huviga alateadvuse, juhuse, unenäolise, sümbolite, džässmuusika ja psühhoanalüüsi vastu. Tema põhiteemadeks on kahestumine, surm, elu müsteerium, püüd tabada sõnulseletamatut, teist reaalsust tavategelikkuse pinna all. Tsiteerides Mario Vargas Llosat: „Cortázar oli nägija, kes oskas märgata ebaharilikku harilikus, absurdi loogikas, erandit reeglis ja imelist labases.“
Oma aja lugejatele oli Cortázar muidugi esmajoones „Rayuela“ („Keksumäng“,1963) autor. Romaan, mis oli piibli eest tervele põlvkonnale nii Buenos Aireses, Santiago de Chiles, Méxicos kui ka Barcelonas, tekitas ilmudes sensatsiooni, mis raputas hispaaniakeelse kirjandusilma korralikult läbi. Vähe oli tol ajal raamatuid, mida loeti nii kirglikult ja mis põhjustasid nii palju poleemikat kui see romaanitehniliselt ja keeleliselt radikaalselt uuenduslik teos, ratsionaalsuse kriitika ja filosoofiline manifest, eeskätt aga kesksete tegelaste Maga ja Oliveira eksistentsiaalse seikluse kroonika.
Tegelikkuse nihestatud piirid
Kui Cortázar romaanikirjanikuna oli eksperimenteerija, siis tema lühiproosa originaalsus väljendub eeskätt sisu tasandil, ja parim osa sellest on küllap ka ajaproovile kindlamini vastu pidanud. Kuigi Cortázaril leidub ka täiesti realistlikke tekste (needki on alati mõistatuslikud), on tema jutustused enamjaolt fantastilise mündiga ja, autori sõnul, „oponeerivad võltsrealismile, mis seisneb uskumuses, et kõiki nähtusi võib kirjeldada ja seletada, nagu pidas iseenesestmõistetavaks XVIII sajandi filosoofiline optimism“.
Cortázari lugude argine, kodune, konkreetne taust hakkab autori võluvitsa väel märkamatult mõranema ja selle alt koorub teine, ebaharilik või imepärane reaalsus, mis kord lööb vohama, kord omandab kohutava, aga miks mitte ka lustaka tonaalsuse. Nii on Cortázari maailm mitmekihiline, ühtaegu nii väga fantastiline kui ka väga realistlik, tegelikkuse piirid on seal nihestatud. Tema jutud kompavad küll teispoolsust, ent jäävad siiski pidama siinpoolse loogikasse ega lange padumaagilisusse, püsides vihjamisi kusagil vahepealses ängistavas, ebamäärases ja kõhedusttekitavas tsoonis.
Cortázari keele kergus ja selgus, vitaalsus, kohatine muhe ja särtsakas kõnekeelsus annab lugudele ülima tõepära, tehes üleloomulikust elu loomuliku osa. Mõistusepärase, tsiviliseeritud maailma ja tavalise inimkogemuse all peituvad irratsionaalsed lätted: nii võib päise päeva ajal korraga välja lüüa maagiline, barbaarne ja rituaalne minevik oma verejanuliste jumalatega, kampsuni selgapanek muutuda košmaariks, ekstaasis publik klassikalise muusika kontserdil müütilise orgia korraldada, fotod oma elu elama hakata, tädid ühtelugu selili kukkuda… Tema lood ei paku kunagi lahendust – vastupidi, mõistatus on lõpus suurem kui alguses. See tekitab lugejas ebaõdusa tunde, teatava eksistentsiaalse šoki, mida Cortázar ise on nimetanud „metafüüsiliseks kõrvakiiluks“.
Elu läbi mängu
Cortázar uskus, et läbi mängu võib jõuda elu ja kogemuse süvakihtideni, mis jäävad loogikale ja ratsionaalsele mõistusele kättesaamatuks. Tema raamatutes mitte ainult ei mängi kirjanik lugejaga, vaid mängib jutustaja, mängivad tegelased ja mängib lugeja. Cortázar eeldab aktiivset lugejat, kutsub ta mängus „kaasosaliseks“, mis muudab autori lugejale omaseks ja tekitab äratundmist.
Cortázar vabastas kirjanduse surmtõsidusest, liigsest retoorikast ja klišeedest, andis sellele tagasi mängulisuse, kerguse, mässumeelsuse ja vabaduse. Ta seadis kahtluse alla etteantud käitumis- ja mõttemallid, kivisse raiutud tõed, ja tegi seda muuhulgas uudse, hoogsa, seiklusjanulise keele abil, vilistades kirjakeele normide peale. See kõik seletab ühtlasi, miks Cortázar eeskätt „Rayuela“ avaldamisest alates on ikka ja jälle võlunud noori, olnud neile suisa iidoliks.
Liialdamata võib öelda, et Cortázar oli ka laiemas lugejate ringis nn buumi kirjanikest armastatuim ning järgnevate põlvkondade kirjanikele lähedasim ja inspireerivaim autor. Nagu on kirjutanud Cortázari hea sõber, Barcelonas resideeriv uruguay kirjanik Cristina Peri Rossi: „Borgesest võis saada klassik, samuti Alejo Carpentierist või Mario Vargas Llosast; Cortázar aga pidi jääma alati nooreks, täpsuslaskuriks, lugeja vandeseltslaseks, mänguriks /…/“
Avardada piire
Lapsena kompulsiivne lugeja, tegi Cortázar ka kirjutamisega algust juba poisieas.
Avaldamiseni jõudis oma tekstide suhtes nõudlik ja kiirustamata kirjanikuks küpseda eelistanud Cortázar aga võrdlemisi hilja, olles juba üle kolmekümne. Tema esmaavaldajaks oli Jorge Luis Borges, kes andis 1946. aastal ajakirjas Los Anales de Buenos Aires välja jutustuse „Casa tomada“ („Hõivatud maja“).
Korraliku argentiinlasena on Cortázar kirjanikuna mitmekülgne ja eklektiline. Aastal 1951, mil autor asus püsivalt elama Pariisi, ilmus jutukogu „Bestiario“ („Bestiaarium“), millega Cortázar siseneb fantaasiakirjanduse maailma. „Final del juego“ („Mängu lõpp“, 1956) jätkab eelmise raamatu vaimus, laotades lugeja ette tuttavliku, ent veidralt väärastunud maailma; kogus „Las armas secretas“ („Salarelvad“, 1959) on juba tunda eksistentsiaalsemaid noote. 1960 ilmub esimene romaan „Los premios“ („Preemiad“). Cortázari lakkamatutest püüdlustest avardada kirjanduse piire annavad tunnistust tema loomingu hulgas leiduvad mitmed žanriülesed tööd ja kogumikud: „Historias de cronopios y de famas“ („Kronoopide ja faamade lood“, 1962), üks Cortázari mängulisemaid, fantaasia- ja huumoririkkaimaid teoseid, mis sisaldab valiku vabas vormis eripalgelisi lugusid, proosapoeeme ja miniatuure, sealhulgas killukesi raamatu nimikangelaste, amorfsete roheliste ja niiskete olendite elust; poksiteemaline „Último round“ („Viimane raund“, 1969); „Un tal Lucas“, („Keegi Lucas“, 1979).
Tõlkijana on Cortázar vahendanud hispaania keelde Edgar Allan Poe, Chestertoni, Daniel Defoe, Marguerite Yourcenari jt teoseid.
