PRANTSUSMAA TELEGRAMM: Putin või Puškin, on seal vahet? Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse teadur Kalev Stoicescu analüüsib, milline näeb välja Prantsuse-Vene mentaalne toru.
Nii mõnegi mõistatuse või keerulise olukorra puhul kiputakse väitma „Otsige naist!“ ehk cherchez la femme. Nii on ka Prantsusmaa puhul – see on eriline ja mõistatuslik, isepäine ja eestlaste jaoks paljuski eksootiline riik. Eeskätt siis, kui mõtleme sellele, miks Prantsusmaa välispoliitilised otsused ja hoiakud, mis Eestit kuidagi puudutavad, eriti Venemaa suunal, ei ole meile tihtilugu kuigi hästi arusaadavad, veel vähem vastuvõetavad.
Mulle meenub kunagi ammu kingiks saadud kommikarp, toodetud Peterburis, kaanel ilutsemas Vene keisririigi kahe peaga kotkas, tagakaanel tootjaks märgitud Nadežda Krupskaja nimeline maiustustetehas. Nimeks „комильфо“. Kui ma lõpuks sain sellest, Kominternile või Sojuzmultifilmile viitavast sõnaühendist aru (comme il faut, prantsuse keeles „õigesti“), jäin kommiga maiustades mõtlema, kas Prantsuse-Vene suhete ja keemiaga on kõik korras ehk comme il faut. Kõigepealt Pariisi ja Moskva, kuid mõistagi ka Tallinna poolt vaadatuna.
Prantsuse-Vene revolutsiooniline keemia
1917. aastal Venemaal toimunud bolševike riigipööre tõi Prantsusmaale suure aadlike ja intelligentsi emigrantide laine. Nad lõimusid prantsuse kultuuriellu ning ehitasid õigeusu kirikuid. Paraku imbus Prantsusmaale ka kommunismipisik (kuigi vene kommunistid said omakorda inspiratsiooni Prantsuse revolutsiooni terrorist ning Pariisi kommuuni klassivõitlusest), millest Prantsusmaa on hädavaevu jagu saanud alles külma sõja järel. Niisiis, neil rahvail, prantslastel ja venelastel, on teatud sorti revolutsiooniline keemia, Cheap Snapbacks Free Shipping.mis neid vaimselt lähendab. 1789. aastal Prantsusmaal ja 1917. aastal Venemaal võideldi näiliselt samade ideaalide eest – türannia kukutamine, ühiskonnaliikmete võrdsete õiguste tagamine jne. Paraku olid tulemused totaalselt erinevad. Sellest ka erinevad väärtused tänapäeval.
Kui Natsi-Saksamaa oli 1945. aastal purustatud ja okupeeritud ning tükikese sai lõpuks ka võidule mitte väga palju kaasa aidanud Prantsusmaa, muutus Saksamaa Prantsusmaale mitte ainult ohutuks naabriks, vaid ka liitlaseks. 1951. aastal pandi koos alus Euroopa Liidu eelkäijale, söe ja terase ühendusele. Kuid selleks ajaks oli külm sõda juba täies hoos ning loodud oli kollektiivkaitse organisatsioon NATO, mille üks asutajaliige oli Prantsusmaa, kus asus alliansi peakorter ning muud olulised objektid ja baasid. Paraku kujunes sõja aastatel ja selle järel Prantsusmaa vaieldamatuks liidriks isepäine ja angloameerikafoobne kindral Charles de Gaulle, kes 1966 näitas NATO-le ust. Ta ei suutnud aktsepteerida USA domineerimist läänemaailmas ega Prantsuse koloniaalimpeeriumi lagunemist, mida USA poliitiliselt taotles. Paradoksaalselt, vaatamata Winston Churchilli igapäevasele toetusele sõja-aastatel Londonis, ilma milleta de Gaulle oleks vaevalt saanud selleks, kelleks ta lõpuks sai, jäi Suurbritannia gollistliku Prantsusmaa jaoks ajalooliseks rivaaliks, mitte sõbralikuks naaberriigiks (Suurbritannia sai Euroopa Ühendusega liituda alles pärast de Gaulle’i surma 1973). Lisaks muutus USA, kes oli teinud peamised jõupingutused Prantsusmaa vabastamiseks ning aitas selle majandust Marshalli plaani abil taastada, de Gaulle’i peamiseks vihaobjektiks.Cheap Snapbacks Hats for sale. Tegelikult eksisteerib Prantsusmaal siiani, vaatamata vahelduvalt soojenevatele ja jahenevatele poliitilistele suhtele USA-ga, teatud sügavalt juurdnud antiamerikanism, mis on minu jaoks hämmastav.
Kuivõrd omal ajal Nõukogude Liit ning seejärel Venemaa, eriti nüüdsel putinistlikul ajastul, tagus eriti kõvasti USA-vastasuse trummi, polnudki väga palju muud vaja veel ühe mentaalse sideme tugevdamiseks prantslastega. Nii mõnedki küsivad Prantsusmaal: kas siis ameeriklased on venelastest paremad? Nähtavasti vastavad need prantslased ja enamus eestlasi sellele küsimusele totaalselt erinevalt.
Business as usual
Külma sõja järel on Prantsusmaa püüdnud EL-i poliitilist profiili ja tõhusust suurendada, kuigi see protsess on väga aeglane ja mitte väga efektiivne. Seepärast kaldub Pariis paljuski omi asju ajama iseseisvalt, eriti Venemaa suunal, kus EL-i liikmete konsensust on raske saavutada. Venemaa, kes vihkab üdini Euroopa solidaarsust, aitab sellele muidugi tublisti kaasa.
Prantsusmaast on nüüdseks järele jäänud keskmise suurusega riik ning ka Venemaa on kaotanud suure osa oma endisest impeeriumist. Mõlemast on saanud regionaalsed võimud, kellel puudub märkimisväärne huvide konflikt (üheks erandiks märgiksin siiski Süüriat). Seetõttu ei nähta ka Pariisis, mitte ainult Moskvas, võimalust ega vajadust mitte jätkata Prantsusmaa ja Venemaa online casino vahel business as usual, vaatamata Venemaa korduvatele sigadustele.Wholesale Snapback. Või siis jätkata seda nii kiiresti kui võimalik, nagu me nägime pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu 2008. aastal. Nagu ennegi selgitatud, ühiste väärtuste puudumine ei sega sugugi seda lukratiivset suhet, millest on enam kui huvitatud Prantsuse suurkorporatsioonid (nt Total) ja igat sorti äritegelased.
Putini kopp Seine’i kaldapealsel
Vahepalaks meenutaksin eriti kentsaka loo, mis puudutab Méteo-France’i endise peakorteri, mis asub Alma silla juures ja Eiffeli tornist kiviviske kaugusel, müüki Venemaale 2008. aastal.
Ometi oli siis Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy ning seda krunti soovis endale ka Saudi Araabia, uueks saatkonnahooneks. Niisiis, küsimus polnud rahas, vaid poliitilises hoiakus. Läks natuke aega ja hakkas selguma venelaste plaan ehk see, mida nad kavatsevad sinna ehitada. Nagu ikka, soovitakse püstitada (kagebiitidest vohavat) kultuurikeskust ja lisaks peagu 30 meetrit kõrget kuldsete sibulakuplitega õigeusu kirikut. Prantslased pidid selle peale minestama ning kohe algas kuuma kartuli veeretamine Élysée palee ja Pariisi linnavõimude vahel. Keegi pidi lõpuks ütlema venelastele „ei“, mis oli väga raske, sest väidetavalt oli tegemist Putini isikliku projektiga.
Lõpuks teatas Pariisi linn, et selline ehitis (mis on ümbruskonna hoonestusest erinev ja tunduvalt kõrgem) „ei sobi Pariisi ajaloolise tervikuga kokku“. Kuid see saaga pole veel läbi. Võib-olla tuleb aeg, mil Alma silla teisest otsast ei näe enam hästi Eiffeli torni, sest kuldsed sibulakuplid pimestavad. Viimastel andmetel on Venemaa projekti täiendanud, sealhulgas sibulakuplid tuhmimaks projekteerinud (nad ei tohi särada nii palju kui Invalidesi kuppel). Kui Putinil tekib sõdimise kõrvalt natuke aega, siis lööb ta kopa maasse Seine’i ilusal kaldapealsel.
Mistralide müügileping pärast Gruusia sõda
Jõuame aastani 2014, mille suurim sündmus on seotud taas Venemaa agressiooniga, seekord Ukraina vastu. Meenutagem, et Prantsusmaa (koos Saksamaaga) oli see, kes 2008. aastal NATO Bukaresti tippkohtumisel keeldus resoluutselt Ukrainale ja Gruusiale liikmesuse teekarti andmast. Tänaseks on Venemaa mõlemat riiki agresseerinud ja nende küljest tükke rebinud. Prantsusmaa ei ole nüüd otseselt blokeerinud konsensust EL-is Venemaale karistusmeetmete kehtestamiseks, kuid on teinud kõik selleks, et mitte kahjustada oma suhteid Venemaaga. Kuni selleni välja, et karistusmeetmete kolmandast paketist eemaldati Mistral-klassi aluste müük Venemaale. Kuivõrd see olevat „varem sõlmitud leping“. Varem kui mis asi? Igatahes, müügileping sõlmiti pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu.
USA ja teisedki liitlased on avaldanud Prantsusmaale survet kasvõi Mistralide müügilepingu peatamiseks, kui mitte tühistamiseks. Edutult. Ja millega vastas hiljuti Venemaa? Teatega, et laevade eest tasutakse alles pärast nende kättesaamist… Mitte väga sõbralik žest Putini poolt Prantsusmaa suunal, kes on püüdnud kahepoolseid suhteid võimalikult vähe kahjustada. Või on Putinil nüüd – pärast Sotšis laristamist – iga miljard arvel?
Putinil on vaja sõpru nagu hapnikku. Kasvõi lihtsalt Vene raha ja bütsantsliku vastuvõtu ees kummardavaid tegelasi, à la Gérard Depardieu. Neid on juba hulgi ja tuleb üha juurde, kuni Putin jaksab maksta.
Putini viimane leid ei ole keegi muu kui Prantsuse relvajõudude ülema vend, aadlisugemetega Philippe de Villiers. Tõsi, tema ei ole kaugeltki mitte käske täitev sõjaline ülem, kellele pole midagi ette heita, vaid euroskeptiline europarlamendi liige ja ärimees, kes ehitas juba 1977. aastal Puy du Fou, ajalooteemalise lõbustuspargi, millest on saanud Prantsusmaa üks suuremaid turismiatraktsioone. Nüüd on see härra käed löönud Putiniga ning kavatseb ehitada Venemaal, Moskvas, ning koguni anastatud Krimmis kaks teemaparki. Need pühendatakse vastavalt Napoléoni hävingule Venemaal ning Krimmi „värvikale ajaloole“ (sealhulgas rohelistele mehikestele?). Muidugi Kremli määratud „nõustajate“ valvsa pilgu all.
Sõda käib, kuid mõne sellise tegelase jaoks on elu – tülgastaval kombel – jätkuvalt leiva ja tsirkuse (vastastikune) pakkumine.
Prantsusmaa vastuoluline sõnum meile
Kokkuvõttes, püüdsin ajaloolise tausta põhjal telegrammiliselt selgitada ning tuua ka mõned värvikad näited sellest, miks Prantsusmaa ja Venemaa suhted on eestlastele paljuski mõistetamatud ning tihtilugu intrigeerivad.
Eesti on selles kolmnurgas küllalt marginaalne. Prantsusmaa, vaatamata kindlameelsusele alati hoida ja päästa suhteid Venemaaga, püüab liitlasena ka Eesti ja teiste Balti riikide suhtes oma kohustusi täita. Parimaks näiteks on Prantsusmaa väga aktiivne panustamine Balti riikide õhuturbesse, või Prantsusmaa suurim panus eelmise aasta kollektiivkaitse õppusel Steadfast Jazz. Ja nii edasi.
See võib pealiskaudselt vaadates tunduda vastuoluline – olla ühel ajal Balti riikide liitlane ja Venemaa usaldusalune. Pariisi poolt vaadatuna vastuolu ei eksisteeri. Seepärast ongi Prantsusmaa poliitiline sõnum Balti riikidele ja Poolale väga lihtsustatud, öeldes: ärge segage meie asjaajamist Venemaaga ja meie püüame kindlustada teie julgeolekut. Ehk seda, et Venemaa meid ei ohustaks ega ründaks. Tundub, et Prantsusmaa võib – kahjuks – üha vähem panustada viimasele väitele.
Kalev Stoicescu töötas aastatel 1991–2000 välisministeeriumis, muu hulgas suursaadikuna OSCE-s,Viinis, ning USA-s ja Kanadas. Ta jätkas tööd kaitseministeeriumis, olles olnud viis aastat kaitsepoliitika nõunik Prantsusmaal, kuni juuli lõpuni 2014. Ta on asunud tööle teadurina Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses.
Putinil on vaja sõpru nagu hapnikku. Kasvõi lihtsalt Vene raha ja bütsantsliku vastuvõtu ees kummardavaid tegelasi, à la Gérard Depardieu.
Kalev Stoicescu kirjeldab, miks Prantsuse-Vene liinis ei otsitud vaenlast isegi külma sõja ajal.
Prantsuse-Vene suhted on läbinud pisut üle kahe sajandi vältel mitu olulist verstaposti, mille mõjusid me tunneme ka tänapäeval. Kõigepealt „avastas“ Napoléon Bonaparte Venemaad 1812. aastal. Talle said saatuslikuks, nagu ka Hitlerile 130 aastat hiljem, eelkõige karm talv ning tohutu avarus, kus edasiliikumise teed osutusid porimülgasteks. Napoléoni suurarmee kuivas täiesti kokku Venemaa läänepiirile taandudes. Nii nagu Brežnevi ajal visati ümberpööratult nalja Moskva Suure Teatri üle, millest sai Väike Teater pärast gastrolle Prantsusmaal. Igatahes, Napoléoni põrumine Venemaal heitluses tsaar Aleksander I-ga tähendas Prantsusmaale säravate sõjaliste võitude seeria, Euroopa domineerimise unelma ja selle riigi ajaloo suurima kuju vägevuse lõpu algust. Peale selle veel kaotuse alandust ja tekkinud aukartust Venemaa ees. Kuid prantslaste jaoks oli selles ka midagi positiivset. Kasakad pidid Montmartre’ile jõudmiseks ja sealt taandumiseks Preisimaast edasi ja tagasi üle käima. Kuivõrd Preisimaa muutus üha tugevamaks ja ähvardavamaks, sai Venemaast Prantsusmaale loomulik liitlane. Ajalooline vaenlane Suurbritannia pidi seda austavat rolli ootama sada aastat pärast Bonaparte’i pagendamist Saint Helena saarele.
Pariisis kõige ilmekama kuju omandanud kõrgajastu, la belle epoque, millele eelnes Prantsusmaale katastroofiliselt lõppenud sõda Preisimaaga 1870–1871, tsementeeris Prantsuse-Vene „keemiat“ ja liitlassuhteid. Selle kestvaks sümboliks on näiteks Pariisi uhkeim, Aleksander III nimeline sild üle Seine’i jõe, mis viib otse Bonaparte’i hauale Invalidesis. Sellest ajast saadik ei ole Prantsusmaa näinud Venemaas endale ohtu ega vaenlast, isegi külma sõja ajal. Veel vähem on Prantsusmaa endale ette kujutanud võimalust või vajadust enam kunagi Venemaa vastu sõdida.
Nii nagu praegu ei loe paljudele Prantsuse poliitikutele ja majandusjuhtidele suurt midagi see, et Venemaa on despootlik riik, kus inimestel sisuliselt puuduvad peamised õigused ja vabadused, mille pärast toimus Prantsuse revolutsioon, nii ka siis, 19. sajandil, piisas Prantsusmaale sellest, et pärisorjanduslikus Vene impeeriumis elasid tsaariperekonna liikmed ja suuraadlikud prantsusepärastes lossides ning pruukisid prantsuse keelt. Ja olid valmis kaitsma Prantsusmaad Saksamaa ohu eest, muidugi enda huvides. See, ühest küljest pragmaatiline, teisalt romantiline arusaam kestab ning isegi praegu – Ukraina vastu suunatud agressiooni taustal – on paljudel prantslastel, mõistagi eriti poliitilise skaala vasakul poolel, ikka veel raskusi Puškini ja Putini eristamisega. Kuigi Hegelil ja Hitleril olevat, muidugi, väga suur vahe.
