BRITI KÖÖK ON TEGELIKULT SAJAKÄIGULINE: Kaheksa aastat Tallinnas elanud pubiomanik ja õlleentusiast James Ramsden kummutab Briti köögi kohta käibel olevaid müüte

ja soovitab mõnusaid pubitoite.

Kui öelda sõnapaar “Briti toit”, tuleb ehk paljudele eelkõige meelde inglise hommikusöök või siis krõbekala ja kartulid (fish and chips). Kuigi need on iseenesest väga head road, on Briti köök siiski palju enamat.

Kõigepealt: mis meil on
Suurbritannia on saareriik ja sellisena on meie n-ö looduslikud toiduvarud ühed maailma suurimad. Kogu riigi ulatuses on meil palju söödavat: Šoti veiseliha, Walesi lambaliha, Inglise sealiha, sink ja muidugi palju värsket kala. Meil on lõputu hulk erinevaid kartulisorte ja palju hooajalisi köögivilju, sealhulgas herned ja oad suvel ning läätsed ja idud talvel. Puuviljadest

muidugi suvised maasikad ja vaarikad ja sügisesed õunad ning pirnid.
Saarele omane niiske kliima ja Suurbritannia geograafiline asukoht (külm põhjapoolne piirkond, mida mõjutab soe Golfi hoovus) on meie köögi suurimad mõjutajad. Meie paljuräägitud ilm soodustab eelpoolmainitud köögi- ja puuviljadele lisaks teraviljakasvatust (nisu leiva, kookide ja pirukate ja kaer pudru jaoks), vähetähtis

pole ka vohav hein, mida lihaloomad ja piimaandjad söövad. Piimaandjate kohapealt: kõik ehk ei teagi, et Suurbritannias toodetakse mõningaid maailma parimaid juustusid.

Köökide sulam ja kuningas õlu
Välisrahvad ja võõrad maad on meid

mõjutanud aastasadu ja tänaseks võib öelda, et Briti köök on neist üdini läbi imbunud. Alates roomlastest, kes tutvustasid meile näiteks faasani-, kana- ja hirveliha, kapsa, naerise ja ürtide kasutamist toiduvalmistamisel.
16. sajandi maadeuurijad avastasid Uue Maailma, kust toodi meie toidulauale kaasa tomatid, paprika, tšillid, vanilli ja vast kõige olulisemana – kartulid. Kartulid on küll meie (ja ka Iirimaa) toidu üheks põhiliseks alustalaks. No ja Briti kolooniate mõju muidugi – maitseained ja karrid Indiast, või ja juust Uus-Meremaalt. Viimasel ajal suureneb järjest enam

Aasia ja Austraalia köögi mõju. Nii et võib öelda, et tänaseks tähendab Briti köök kogu

maailma toitude ja toorainete sulamit.
Aga kui küsida mõnelt mitte-Suurbritanniast pärit inimeselt kuulsate Briti toitude kohta, saab tavaliselt negatiivse, isegi pilkava vastuse. Samas, kui küsida kuulsate Briti kokkade kohta, läheb neil tavaliselt silm särama ja loetletakse õhinal oma lemmikutena Jamie Oliveri, Gordon Ramseyd, Nigella Lawsonit ja Heston Blumenthali. Suurbritannias on väga palju Michelini tärniga restorane ja uskuge mind, neid tärne ei ole saadud lihtsalt muna peekoni ja vorstikestega praadides.
Nüüd aga peab rääkima Suurbritannia ühest kuulsamast tootest – õllest. Praegu on meil rohkem erinevaid õllepruulikodasid kui viimase saja aasta jooksul ning nende arv muudkui kasvab. (Muide, 18. sajandil oli Suurbritannia üldse maailma suurim õlletootja, aga õlle suurtööstuste masstootmise kiire kasv tegi sellele paraku lõpu).
Viimase kümne aasta jooksul on uuesti kasvanud inimeste isu kõige kohapeal tehtu järgi, mis on ka kohalikule õlletootmisele uut hoogu andnud. Briti õlled on nüüd mõnus segu traditsioonidest ja kaasaegsest maitsest.

Pubid kui turg
Pean ütlema, et minu jaoks on ainult üks õige koht, kus süüa Briti toitu – nimelt pubi. Jah, mulle meeldib vahel käia Michelini tärniga restoranides. Jah, ma olen seisnud tunde järjekorras, et pääseda ühte Jamie Oliveri köökidest. Aga – kui ma tahan ikka ausat toitu, mis teeb olemise heaks, ja soovin head õlut kõrvale juua, lähen ma oma kohalikku pubisse.
Pubi toit on lihtne, toitev ja loob mõnusa, tuttava tunde. Ja on väga britilik. Paljud Briti pubid tegutsesid, muide, vanasti ka turgudena. Kohalikud talupidajad ja kalamehed tõid oma kaupa müügiks

ja vastutasuks mõne pindi õlle eest sai pubipidaja igaühelt ka endale midagi, millest ta siis oma külastajatele toitu valmistas. Sama süsteem toimib ka praegu. Minge näiteks Londoni kesklinnas asuvatesse Market Porteri (Borough Market) ja Fox and Hounds (Smithfield Market) nimelistesse pubidesse – seal võite kohalikke farmereid näha õlut rüüpamas ja söömas omatoodud kraamist värskelt valmistatud toite. Ja just vanu häid Briti klassikuid nagu kartulipuder vorstiga, veisesteik, neerupirukas, sink, lambaliha ning muidugi kala ja krõbekartulid. Kõik loputatakse loomulikult alla hea Briti ale õllega.
Aga ega ei pea minema ainult kesklinna pubidesse, et saada head süüa ja head õlut. Viimase paari aasta jooksul on Suurbritannias käima läinud nn gastropubide nimelised nähtused. Need on tavaliselt fusion-stiilis roogasid pakkuvad restoranid, mis oma sisekujunduselt ja atmosfäärilt on pubid. Tihti tehakse seal eriti häid ajakohaseid tõlgendusi klassikalistest pubitoitudest. Gordon Ramsayl on Londonis paar sellist kohta näiteks. Teise Briti kuulsa koka Tom Kerridge’i gastropubi The Hand and Flowers Buckinghamshire’is sai

aga juba teise Michelini tähe. Üks oluline

seik veel: gastropubides pakutakse/soovitatakse toidu kõrvale just kõrgekvaliteetset vaadiõlut, mis täiendavad roogasid nii hästi, et vein ei pääse teinekord lähedalegi.
Niisiis on KesKus’i lugejatel palju valikuid, kui külastate Suurbritanniat ja soovite midagi süüa.

Kadedad prantslased?
Briti toidus

on igale maitsele midagi ja meie köök ei ole kindlasti mingi naljanumber, mida (kadedad?) prantslased armastavad tihti väita. Kui ma ise kodumaal käin, on minu esimene peatuskoht alati pubi, kus ma võtan endale traditsioonilise ale-tüüpi vaadiõlle ja kõrvale tellin muide karrit! Ka see on tänapäeval üks traditsiooniline Briti toit. Ma üldse kahtlustan, et olen India köögist sõltuvuses – aga ma ei ole üksi, sest roog nimega „kana tikka masala“ on juba viimasel viiel aastal järjest valitud Suurbritannia inimeste lemmiktoiduks.
Olen kindel, et te naudite mistahes toitu, mida te meie rohelisel saarel sööma sattute. Loodan, et see meeldib teile sedavõrd, et seda ka kodus omale valmistada tahate. Ja kui sellised plaanid on, siis

tooge oma reisilt kaasa piisavalt palju Briti vorstikesi ja lihapirukaid, et neid ka sõpradega (näiteks minuga) jagada.
Cheers!

Jah, ma olen seisnud tunde järjekorras, et pääseda ühte Jamie Oliveri köökidest. Aga kui ma tahan ausat toitu ja head õlut, lähen ma oma kohalikku pubisse.

James Ramsden on kaheksa aastat Tallinnas elanud inglane, kes juhib hea õlle poolest tuntud joogikohta Pudel Telliskivis. James töötas kõigepealt Rimis alkoholi sisseostjana ja avas siis Tallinnas esimese tõelise Inglise pubi Drink Bar & Grill. Praegugi toob ta alkoholi maale – praegu on tema valikus üle 130 õlle ja siidri. Ta on kirglik pubitoidu fänn ning on sellest kirjutanud ka raamatu „Head Briti pubiroad”, mis ilmus eelmis