FILIGRAANNE JA RÄMPS: Teatavasti kasvavad Cannes’is väärtfilmid, mille tegijad oma väsinud plaadikarbile palmioksa tätoveerida püüavad. Kristo Kaas vaatab nende asemel festivali äärealadel trügivaid monstrumeid, mis endale filmimekas profiiti lõigata üritavad.
Kõrvaltvaatajale on Cannes (hääldus „känn“) ilmselt üks suur vormitu smörgåsbord: tegemist pole „lihtsalt festivaliga“, vaid linnaga, mis on kujunenud filmikunsti mekaks, kus püstitatakse kord aastas aset suurejooneline kadalipp, mis koosneb kokku kümnest eraldiseisvast kategooriast. Nendest tähtsaimad on võistlusprogramm (compétition), mille pühaks graaliks on Kuldne Palmioks (Palme d’Or), võistluseväline programm (hors compétition) ja nn „omaette programm“ (un certain regard), milles on hakatud alles hiljaaegu auhindu jagama, kuid mille funktsioon on pigem anda ülevaade filmitööstuse hetkestaatusest kui innustada konkurentsi. Otse loomulikult on iga filmitegija suurimaks unistuseks panna kinni võistlusprogramm, mis viib traditsiooniliselt (aga mitte ilmtingimata) kõikvõimalike toredate boonusteni alates kassaedust ja lõpetades majesteetliku templiga, mis lisab ka kõige mannetumale plaadikarbile väärika tätoveeringu.
Halva kuulsuse järel
Igal aastal üritab Cannes’is kanda kinnitada 20 rohkem ja vähem head filmi, millest paljude jaoks on see suurim lootus eelarve hiljem tagasi teenida. Ent sellesse võlumaailma ei roni mitte ainult meistriteosed, vaid ka filigraanne rämps, mida on ilmselt isegi kõige sinisilmsemal vaatajal raske uskuda. Ka sel aastal pole Cannes pääsenud iselaadi monstrumitest, mis üritavad ekspluateerida festivali püha aurat eesmärgiga teha endale tasuta promo. Lõppkokkuvõttes kõik promo on ju hea promo – isegi siis, kui see on halb promo. Tõsisasi on, et kui filmile promo üldse mitte teha, siis film võib lõpetada nagu mõni aasta tagasi lõpetas „Motherhood“ (2009), mis maksis 10 miljonit ja on tänaseks tagasi teeninud lapsikud 700 000 dollarit – hoolimata asjaolust, et filmi peaosas on „Kill Billi“ staar Uma Thurman. Kinosaalid pole määratud tühjalt seisma, mistõttu Cannes’is linastub lisaks festivalifilmidele ka muid, kohati äärmiselt kahtlase väärtusega linateoseid…
Nii halb, et hea (et pigem halb)
Meil kõigil on need hetked, kui me tahame aju välja lülitada ja lihtsalt puhata. Ja siis on need hetked, mil me tahame vaadata midagi nii halba, et see muutub jälle ägedaks. See on nagu suhkruisu – kui see tuleb, kulub tavaliselt korraga terve šokolaaditahvel. Või kaks. Terve põlvkond eestlasi on üles kasvanud „Politseiakadeemia“ filmidega, millega Soome omal ajal Skandinaaviat mürgitas. Vahepeal on rahva maitse jõudnud 1990-ndatesse ning telereitingud kinnitavad, et parim moodus vaataja tähelepanu köita on näidata talle pilti Steven Seagalist, Chuck Norrisest või Jean-Claude van Dammest. Ju siis väsitava tööpäeva lõpus on neid hetki rohkem, kui võiks arvata.
Esmapilgul võib tunduda üllatav, et maailma ühes prestiižsemas filmimekas leidub konkurente aasta kõige halvema filmi tiitlile. Samas jookseb igal maratonil kümme favoriiti ja kakssada suvalist tüüpi, kes tegelikult pole seal selleks, et võistelda. Seega tasub festivalile minnes esmalt tutvuda ametliku kavaga ning olla suvalisele seansile sisse kõndides veidi ettevaatlikum kui tavaliselt – sest WTF-hetki on erinevaid ja mõned neist on selgelt hullemad kui teised. Illustreerivad näited on pärit selleaastasest Cannes’ist.
„Voyage“ – eneseotsingud palja tagumikuga
Erinevalt sellest, mida posterilt võiks välja lugeda, pole tegemist gei-slasher’iga, vaid draamaga noorest psühhiaatrist, kes reisib mööda Aasiat ja külastab oma endiseid patsiente eesmärgiga leida elus mingi tasakaal. Põhjus, miks ta teeb seda palja tagumikuga ja noaga vehkides, jääb ilmselt paljudele selgusetuks.
„Sharknado“ – ootuspäraselt normaalne
Piisab vaid sellest, kui trükkida Google’isse „Asylum Films“, et avaneks galerii õudus- ja katastroofifilmidest, mida võib heal juhul näha videvikutsoonis. Asylum on produktsioonifirma, mis on tuntud Z-kategooria meelelahutuse poolest („Transmorphers“, „Titanic II“, „2-Headed Shark Attack“ jne) ja kõik, mis selle all valmib, on tehtud minimaalse eelarvega. Seega sisuliselt pole mõtet „Sharknadole“ midagi ette heita, sest kontseptsioon on ju igati normaalne: Los Angelese elanikke kimbutab haidest koosnev tornaado. Nagu ikka. Kui see pole piisav, et huvi tekitada, siis filmi peaosas astub üles tšikk sellistest klassikutest nagu „American Pie“ ja „The Big Lebowski“ – Tara Reid.
Tõsi, need filmid läksid Cannes’i konkreetse eesmärgiga leida ostja, kuid on vähetõenäoline, et inimesed oleks neist muidu isegi kuulnud. Selliseid üllitisi jõuab Cannes’i igal aastal üllatavalt palju ning nende kõigi eesmärk on alati sama: pääseda kas või hetkeks meedia huviorbiiti. Sest lihast ja luust inimestena teame me kõik, et kõige suurem isu värske suhkru järele tuleb hilja öösel ja, mis palju tähtsam – see ei hüüa tulles!
Suletud uste taga valis žürii taas teosed, mida omavahel peagu võimatu võrrelda on. Kristo Kaas teeb ülevaate selle närvesööva töö tulemustest.
Festivali kvaliteedi suurimaks indikaatoriks on selle žürii: näiteks sel aastal oli võistlusprogrammi žürii esimeheks Steven Spielberg, kelle kõrval istusid teiste seas Christopher Waltz, Nicole Kidman, Ang Lee ja prantsuse näitleja Daniel Auteuil. Ülesanne, mis žürii õlul lasub, on äärmiselt närvesööv: nende eesmärk pole üksnes leida parim film, vaid võrrelda omavahel tihtipeale võrreldamatuid teoseid, üritades samal ajal üle olla isiklikest eelistustest ja kultuurilistest omapäradest. See on põhjus, miks Cannes’i žüriides on professionaale pea igast maailmanurgast.
Need suletud uste taga tehtud otsused kirjutatakse igaveseks filmiajalukku ning need mõjutavad vahel mitte ainult filmitegijate, vaid ka žüriiliikmete endi tulevikku (näiteks Spielberg jagas 1974. aastal Kuldse Palmioksa oma filmi „The Sugarland Express“ stsenaariumi eest).
Mõned selle aasta võitjad väärivad siinkohal eraldi konteksti.
Palme d’Ori pälvinud „La vie d’Adéle“ lavastaja Abdellatif Kechiche’i jaoks oli seni suurimaks saavutuseks 2007. aasta draama „La graine et le mulet“, mis pani viis aastat tagasi kinni Veneetsia Filmifestivali parima filmi, debütandi ja lavastaja kategooriad. Film räägib lesbilisest suhtest kahe naise vahel.
Grand Prix läks vendadele Coenitele nende üle pika aja ühe tagasihoidlikuma filmi eest. „Inside Llewyn Davis“ räägib helilooja Llewyn Davisest, kes üritab läbi lüüa 1960-ndate New Yorgi folkmuusika skeenes. Coenid on kaasaegsed auteur-lavastajad, kes on meile muu hulgas kinkinud sellised pärlid nagu „The Big Lebowski“, „Fargo“ ja „Barton Fink“ (mis võitis muide Kuldse palmioksa).
Parima naisnäitleja auhind läks ka laiemale publikule tuntud Berenice Bejole filmi „Le Passé“ eest, mille lavastas Iraani režissöör Asghar Farhadi. Bejo tegi rahvusvahelise läbimurde filmis „The Artist“ samal aastal, kui Farhadi oma hinnatud draamaga „A Separation“. Mõlemad pälvisid eelmisel aastal Oscari nominatsiooni (vastavalt naiskõrvalosatäitja ja parima võõrkeelse filmi eest).
Parimad 2013
Palme d’Or (parim film) – „La Vie d’Adéle – Chapitre 1 & 2“ („Blue is the Warmest Colour“), rež. Abdellatif Kechiche (Prantsusmaa)
Grand Prix (teine koht) – „Inside Llewyn Davis“, rež. Ethan ja Joel Coen (USA)
Žüriiauhind (kolmas koht) – „Soshite Chichi Ni Naru“ ( „Like Father, Like Son“), rež. Kore-Eda Hirokazu (Jaapan)
Camera d’Or (debüütfilm) – „Ilo Ilo“, rež. Anthony Chen (Singapur)
Parim lavastaja – „Heli“, rež. Amat Escalante (Mehhiko)
Parim stsenaarium – „Tian Zhu Ding“ („A Touch of Sin“), rež. Jia Zhangke (Hiina)
Parim naisnäitleja – Berenice Bejo, „Le Passé“ („The Past“) (Prantsusmaa)
Parim meesnäitleja – Bruce Dern, „Nebraska“ (USA)
Lühifilm – „Safe“, rež. Moon Byoung-Gon (Lõuna-Korea)
