TEATRILAVADELT LAHTI PÄÄSENUD: Burlesk seostub teatri, estraadilavade, kirjanduse, teatri või muusikaga. Või on tegu „spungiga“, mille kohta ei osanud täpsemaid vastuseid anda isegi tuntud innovaatorist Rootsi kodanik P. Pikksukk. Burleskist kirjutas Mats Õun. Autori pildid.
Burlesk on kõva sõna, mis tekitab eestlastes ettearvamatuid reaktsioone. Ja mitte ainult meis. Burleski terminit ei saagi võtta väga konkreetselt, see võib seostuda sõltuvalt silmaringist striptiisi, Las Vegase kasiinode estraadilavade, kirjanduse, teatri või muusikaga. Aga nagu arvata, võib mõjuda ka „spungina“. Ehk siis millegi kõlava, kuid ettevaatlikuks tegevana.
Teatrist estraadini
Burleski kui ekstravagantset lavanumbrit tähistava termini laialdasem levik algas 17. sajandi lõpus. „Burla“ tähendab itaalia keeles nalja, naeruväärsust või tögamist. Takkajärgi on omistatud burlesklikkust isegi Shakespeare’i ja Chauceri loomingule. Sõltumata valdkonnast sisaldab selle sõnaga tähistatu enamasti frivoolset ekstravagantsust ja rämekoomilisust, mis aga samas ei välista sisulisi või tõsisemaid meeleolusid.
Tänapäevase burleski ajalugu ulatub 19. sajandi esimesse poolde, mil Londoni teatrites hakati etendama tuntud ooperite, näidendite ja ballettide lühendatud, palaganlikke või absurdimaigulisi versioone. Inglise burlesk läks Ameerikat vallutama 19. sajandi keskel. Burleskietendused liitsid laulu, akrobaatikat, mustkunsti, koomikat, poliitilist satiiri ja eksootilisi tantse ning isegi maadlust või poksi. Tegu oli ülipopulaarse rahvaliku meelelahutusvormiga, mida käis noolimas ka kõrgem seltskond.
Inglise burleski populaarsus käis maha 20. sajandi alguseks. USA-s pöördus burlesk peale mõnetist peataolekut erootilise tantsu suunas. Alguses oli rõhk suhteliselt siivsalt kehavõlusid demonstreerivatel (nais)lauljatel. Tasapisi hakkas aga burlesk üha enam liikuma tantsulise striptiisi suunas. 1930-ndate aastate alguseks oli USA-s juba terve rida burleskistaare ja -truppe, kelle esinemistel lõid kaasa ka oma aja tuntud lavakoomikud ning estraadilauljad. Diskoajastu alguseks oli aga burleski populaarsus sisuliselt liiva jooksnud.
Neoburlesk
Burleski teine tulemine – neoburlesk – lahvatas 1990-ndate alguses. Ülemaailmselt tuntud nimeks sai Dita von Teese, kes saavutas staaristaatuse osalt kindlasti ka tänu oma kuulsale abikaasale – Marylin Mansonile. USA-s hakkasid toimuma burleskifestivalid ja võistlused. Valiti burleskikuningannasid. Peagi jõudis burlesk ringiga tagasi Euroopasse ja on leidnud tänaseks nii andunud publiku kui ka uued staarid.
Neoburlesk segab meelevaldselt elemente balletist, seltskonna- ja kõhutantsust, teatrist, pantomiimist, striptiisist, varieteest ja kabareest. Samavõrra kui glamuursete sulelehvikutega, vehitakse laval vulgaarsete kunstpeenistega. Sekspommitajatest kaunitaride kõrval näeb matsakaid amatsoone. Lisaks naistele ka üha sagedamini mehi ning noorte kõrval keskealisi ja isegi üsna eakaid esinejaid.
Maailma burleskilavadel gastroleerib suhteliselt väikesearvuline tipp-professionaalidest koosnev tuumik. Nende kõrval eksisteerib mitmetes riikides arvukas seltskond asjaarmastajaid, kes teevad burleski üksnes oma lõbuks, laheda seltskonna pärast ja esinevad peamiselt kohalikel lavadel. Burleskis on publik sama tähtis kui esinejad. Burleskirahvas on subkultuur, mis vajab vastastikkust toetust. On spetsiifiliseks tavaks ergutada esinejaid hõisete ja viledega. Burleskietendused meenutavadki sageli karnevalilaadseid pidusid, kus publiku kostüümid ei jää esinejate omadele alla. Tavaliselt kujunevadki burleskiüritused lõppfaasis seltskondlikeks tramburaideks, kus tantsu ja tralli käigus segunevad esinejad ja pealtvaatajad. Burleskist on kujunenud tänapäeval pigem elitaarne elustiil kui töö.
Mitte porno, vaid õrritamine
Kuigi burleskis kasutatakse üsna sageli striptiisi elemente, pole striptiis ja burlesk üheselt kattuvad mõisted. Striptiisi puhul peab esineja vaatajatel lihtlabaselt „kõvaks“ või „märjaks“ ajama. Burleskinumbrid on aga enamasti teatraalsed ja narratiivsed – jutustavad lugu, esitavad värvikat karakterit ehk groteskset situatsiooni. Samas on ka puhtalt visuaalsele esteetikale, tähelepanuväärsetele kostüümidele või koreograafiale rajatud numbreid. Burleskinumbrid on pigem erootiline flirt publikuga ja vaatajate naerutamine kui primitiivne seksuaaliha ülespiitsutamine.
Kõik on lubatud peale rinnanibude (naistel) ja suguelundite paljastamise. Rinnanibude katmiseks kasutatakse spetsiaalseid, sageli tuttidega varustatud koonuskettakesi – peistisid. Need kinnitatakse naha külge parukaliimi või teibiga. Peistide keerutamine päri- ja vastupäeva ning erinevates suundades nõuab harjutamist ning selle tehnika meisterlik valdamine on igale endast vähegi lugupidavale burleskiartistile enesestmõistetavaks professionaalseks oskuseks.
Iga burleskiartist kavandab oma numbrid ise, valib muusika ning kujundab kostüümi. See on mitmekülgset loomingulisust eeldav ala. Nagu kultuuris tervikuna, nii eksisteerib siingi kommertslik pool kõrvuti kunstiliste püüdlustega.
Burleski festival Helsingis
Kuigi viimastel aastatel on burlesk ka Eestis hakanud tasapisi pead tõstma, peab asjast adekvaatse pildi saamiseks praegu siiski veel vaatama üle lahe, väidab Mats Õun.
Burlesk on Eestis žanrina veel nõrguke. Küll aga mitte Soomes. Helsinki Burlesque alustas 2007. aastal. Alates 2008. aastast korraldatakse Helsinki Burlesque Festivali.
Tänaseks on sellest festivalist kujunenud üks olulisemaid aasta burleskiüritusi kogu Skandinaavias. Kasvavat huvi selle vastu ilmutavad juba vene esinejadki. Toimumisajaks on veebruar või märtsi algus. Lisaks kahte õhtut hõlmavale šõuprogrammile toimuvad selle raames mitmesugused õpitoad ja kursused. Esinejakaarti kuuluvad nimed maailma absoluutsest tipust. Selle aasta festivalil – Burlesqopolis – olid näiteks peaesinejateks legendaarne Dirty Martini, Tigger! ja Isisis Starr USA-st.
Helsingi burleskitruppi veavad Bettie Blackheart ja Frank Doggenstein. Koos Turus vägesid juhatava Kiki Hawaijiga on nad algusest peale olnud soome burleskielu mootoriteks. Soomest on viimaste aastatega maailmakuulsaks staariks tõusnud LouLou D’vil. Hea uudis on see, et Müstika tantsustuudio on hakanud kutsuma Soomest kogenud burleskiartiste Eesti huvilistele õpetust andma. Vähem kui aasta tegutsenud trupi Tallinn Burlesk lõpetamise järel sel kevadel pakubki Müstika hetkel Eestis ainsana võimalust burleskitrennis käia.
Soomes tegeletakse burleskiga peale Helsingi regulaarsete treeningute vormis ka Turus, Rovaniemis, Kemis ja Tamperes. Viimases toimub sügiseti alustajatele mõeldud konkurss Newcomer’s Night. Mai lõpus toimub iga-aastane teine suurem rahvusvaheline üritus – Sinsational Spring Awakening, kus sel aastal olid peaesinejateks jaapanlanna Erochica Bamboo (esinenud ka Tallinnas) ja Minnie Tonka (USA). Sügisel toimub vaid soome esinejatele mõeldud Suomi Burleski Gaala.
