1.
Erakkonna, Tartu NAKi, TNT aeg ei ole mu jaoks lihtsalt killuke kirjandusloost (mis ta nüüd juba on), vaid üks suhteliselt päikseline, boheemlik, siurulik peatükk mu enese elust. Ma ei ole kunagi kuulunud sedavõrd mingisse rühma, tundnud toda teravat grupiidentiteeditunnet rohkem, kui TNT päevil. Ei enne ega pärast. TNT-st lahkumise hetk oli üks mu valusamaid otsuseid, ja selle lätteks oli hingepõhjani sööbind solvumistunne, pettumus? Eks varem või hiljem ole ma ise teistele taolist pettumust valmistanud ja karta on, et valmistan veelgi.
Aga tookord tundsin igatahes kummalist kramplevat valu, mis siiamaani mind vahel kummitab. Kuigi ma olin üks esimesi, kes TNT-st ise lahkus (samal hetkel koos Wimbergiga, mu ettepanekul me koos), tunnen end tänini TNTlasena, kaitsen ja õigustan ja imetlen ja hiilin ikka ümber selle teema. See kõik sai alguse kümmekond aastat tagasi. Ja kümme aastat on täna Eesti mehe keskmist eluiga arvestades juba üsna pikk aeg. Ekstaole.
2.
Kõik sai alguse varem, suvel 1997. Hulkusin mööda vanalinna, naasin koju Narva maanteele peaasjalikult selleks, et magada. Päike praadis tasapisi ajusid ja hootised paduvihmad olid vaid lohutavad ja kosutavad. Oma esimese kogu “Valimata luulet” Luua Metsaseltsi abil juba kirjastanud noorpoeet Ivar Sild sai mu sõbraks tol esimesel päeval, kui teadlikult kohtusime (Peda eesti filli sisseastumiskatseil) – tuli kaasa, ajas pool päeva juttu, ajas mu oma lobisemisega täielikku kummastusse, arusaamatusse, oli üks esimesi, kes üldse tundis huvi mu luuletuste vastu, ja kinkis raamatu. Tänini on see luulekogu mu jaoks sama tähtis kui Visnapuu ja Underi debüüdid ja “Närvitrükk”, Erakkonna esimene valimik “Üheksavägine”, Ginsbergi “”Howl” and other poems”?, jajah.
See oli maamärk, mille järgi end säädida, millega end võrrelda. Sest selles, et ma luuletaja olen, ma tollal enam vist ei kahelnud. Kuigi mul polnud veel kordagi pähe tulnud midagi avaldada või avaldamiseks pakkuda (valetan, raisk, juba keskkooli ajal püüdsin paari juttu maha müüa, tean siiani, kelle käes need originaalid on; aga lihtsalt – ma ei arvanud, et kirjanik olemiseks peab raamatu avaldama). Teine, kes selle suve tänavaile ja Peda katsetele tekkis, oli Wimberg (Jaak Urmet), kes peagi torkas näppu oma absurdikaid lühijutte ja tillukesi riiminaljaluuletusi.
Ivar töötas Viru tänaval jäätisemüüjana. See karjäär jäi tal lühikeseks? Omanikke ei rõõmustanud, et jäätist läks liiga palju kaduma, see auras lihtsalt ära! Pean häbiga tunnistama, et natuke ka siis, kui me Wimpsiga hetkeks käru valvama jäime. Oli tõesti lämbe, seda ma mäletan. Parim aeg oli õhtul, kloostri müüride varjus Sauteri versiooni Kerouacist lugedes? See oli mu jaoks kirjandus. Kirjandus ja elu korraga. Tõsi küll, too tunne muutus sõltuvuseks ja teadvushäireks ning siiamaani ei erista ma neid kaht üksteisest eriti selgesti.
Mõnikord on see raske ja paha. Ekstaole. Nagu?näiteks TNT puhul pole mus kübetki objektiivsust iharalt tolle materjali kallale viskudes? See nõuaks tegelikult vähemasti romaani! Siinkohal ütlen kohe ära: kallid TNTlased, mu taotlus pole teid siin ükshaaval nimepidi ära mainida, vaid tuua pisut selgust sesse tundesse ja protsessimälusse, mis musse talletund. Nii et ärge solvuge: teate ise küllalt hästi, mis ma teist arvan, kellest kuidas pean. Las ta jääda.
3.
Loomuliku ja paratamatu jätkuna, ise vaimustunud Erakkonna ja Tartu NAKi esinemistest, ja samas neid kriitiliselt pealt vaadates – me suudaks paremini, sest ühel kambal tundus olevat enam käpas esinemine ja teisel vorm – kuulutas Ivar Sild välja “Noorte suleseppade sidumise”, mis sai teoks Kristjan Jaagu sünnipäeval 1998. See oli kummaline üritus Kirjanike Majas, kirev kogunemine, noh, umbes nagu pisemat sorti partei asutamine. Võtsin noore aktivisti rolli, kuigi juba tollal – ja nüüd palju hiljem siis enamgi – on see mulle piina valmistanud. Ma pean tõesti näitlema ja pingutama, ometi tahaksin kõige parema meelega lihtsalt niisama olla, kapselduda oma laiskusse ja luulesse. Uhh, see seltskond sai tõesti kirju, karvaste ja suleliste armaada! Nii mõnestki alul kaasas olnud ja tasa eemaldunud või eemale tõrjutud tüübist oli mul tõsiselt kahju – TNT heitlik pale saigi ehk me tunnuseks, firmamärgiks.
Peab tunnistama, et ilma Mati Sirkli otsese abita poleks asjast asja saanud: oma kogunemisteks, mis hakkasid üsna sageli aset leidma, saime pruukida tema tuba – kirjanike liidu esimehe enda kabinetti (see tõstis tollal kõvasti me tuju ja enesetunnet)! Eks juhtus seeläbi ka mõni pisem vaheseik veinitarbimise ja kardinapuudega, aga ei miskit hullu? Jah, ilma Kirjanike Maja (Sirkel ja Viires toetasid meelsasti ka me üritusi) ja tollase Kloostri Aidata ja Peda põrunudhõnguliste koridorideta poleks TNT kindlasti olnud see, mis ta oli? Üks vastuolulisem ja põnevam kirjanduspunt ses ajas.
Kloostri Aida kohta ei saa ma muud öelda, kui et peale ta surma pole Tallinnas enam sellist boheemlasvaimu kandjat – aiva kestvat kääbikute külapidu, kus hüüavad viiulid ja kitarrid, vuliseb vein ja kõlavad värsid?
Kui tartlaste kirjutatud “Eesti Kirjanduslugu” mainib, et TNT paistis silma oma NAKlaslike esinemismaneeriga, siis tegelikult oli see natuke midagi muud: pea kõik me õhtud olid omal diletantlikul, aga energiaalsel moel läbi lavastatud. Me panime tekstide järjekorra koos paika, sobitasime sobimatut, vahetasime rolle ja järjekorda, mängisime pehmete ja teravate toonide vaheldamisega. TNT parimad hetked isekeskis olidki vast nood kirjandusõhtute arutelud/lavastamised/proovid. Kõrvaltvaatajale võis see tollal tunduda umbes nii: “TNT on aga siinkirjutaja pilgu läbi Erakkonna ja NAKi süntees (orienteerutakse Erakkonna vaimule, kuid viiakse täide ka naklaste algatatud “uusorbiitlus”). TNT ongi kõige ebaselgema näoga, kõige ebaühtlasema tasemega, mis omakorda lubab arvata, et tegu on paljude põhjaliku muutumise võimalusi peitva seltskonnaga.” (Aare Pilv, Arter 18. III 2000)
4.
Ei, kõik polnud muidugi üldsegi nii päikseline. Algusest peale oli selge, et TNT sees toimub erinevate loomelaadide kokkupõrge, aga see ei häirinud meid kunagi, sest me nägime end noori kirjutavaid inimesi ühendava seltsina, mitte niivõrd ühiseid printsiipe manifesteeriva rühmitusena. Kõik katsed mingeid loomingulisi veendumusi kujundada või kirja panna lõppesid tüli ja segadusega. Võiks öelda, et see vastasseis oli kujunenud
juba 1997. aasta suvel.
Wimberg selge vormikultuslase ja sotsiaalse väljapaistvuse rõhutajana, Sild sümbolisti, keelekatsetaja, meditatsioonimehena?, mina kuskil sääl vahepääl – noh, nagu siiani ehk. Hiljem, kui Sild oma seksuaalset identiteeti avastama ja teadvustama asus, lisandus nende kahe vahele veel valusalt homoteema. Praegu on mul tunne, et nad saavad enam-vähem hästi läbi, nagu endised rühmitusekaaslased-vaenlased, kel on aja jooksul rohkem ühiseid mälestusi ja vähem põhimõtete pärast kraaksumist külge jäänud. Noh, nad juba tunnevad teineteist.
Eks sarnane suhe olnud ka tandemil Rooste-Wimberg tandemiga Neeme Põder-Mihkel Bravat (Mikk Murdvee), sest ega ma tõtt-öelda tollal nende “elukaugemat” (sest eks me elu olnud ja on pisut erinev ka) ja iluotsivamat laadi väga mõistnud. Aja edenedes, teatavas taltumuses, olen nende tekstest imekauneid hetki tabanud. Ent tollal põhjustas see parasjagu hõõrumist. Praegu olen impressionistlikku mõtteluulet veidi enam taluma ja aktsepteerima õppinud, kuigi tänase Euroopa luulepildis pean seda siiski viljatumaks, endassesuubuvamaks suunaks.
Noh, ja olen ikkagi õnnelik, et TNT-s oli see kõik olemas: räusklev sotsiaalsus ja tasane estetism, tundlev sisekaemus ja rõõmus riimipõmmutamine, igavikuotsing ja carpe diem samal hetkel.
Üht piinlikuvõitu ja veidi rõhuvat seika TNT ajaloost tuleb seoses esteetiliste põhimõtete maksmapanekuga siinkohal meenutada. Kui Erakkonna ja NAKi puhul on ilmselge, et vaatamata tülidele, egode mängule ja väiksematele naaksumistele on nad ikkagi sõpruskondadeks kujunenud, siis TNT-ga oli asi kahtlasem. Meis lõi mingil hetkel välja kunstikavatsuslik, eduorienteeritud julmus.
Arutime kambakesti omavahel (kes täpselt, ei mäleta, mina olin igatahes osaline, ja arvata võib, et suurem jagu Pedaga seotud kambast), et liiga palju sabastolknejaid on rühmituse küljes. Seetõttu korraldasime n.ö väljahääletamise: eks see olnud peaasjalikult seoses plaanidega tekitada raamat, mis pidanuks ju olema hea, loetav asi.
Igaüks pidi teistele lugeda andma oma tekste, ja siis hääletati (vist lihthäälteenamuse meetodil), kas autor kõlbab punti või ei kõlba. Me mängisime muidugi mõnede viletsamate kirjutajate edevusele ja enesekriitikapuudusele – mõni neist tuli ideega innukalt kaasa.
Ega otse keskit ära vist ei aetud, aga selge oli, et pääle säärast julmust ei andnud mõni autor ennast enam luuleõhtutelegi näole. Jajah. Eks see tõi ka tagasilööke; paar mu jaoks väga põnevat tegelast kadus samuti. Muidugi, ka paar päris grafomaani ja hullukest. Mõni, kes tollal kirjutada ei mõistnud, on saanud muus vallas väga kõvaks tegijaks.
Jah, aga see julmus – kirjanduslikult ikka veidi jõhker akt – kirjutas sisse ka miski konkurentsikoodi, miski pideva teadlikkuse sellest, et teised HINDAVAD sind, mitte ei arvusta niisama sõbralikult, ei patsuta õlale? Tekstidest rääkisime tollal palju, lugesime ette ja arutime omavahel, vahel üsna ausalt, ja ma sain küll kriitilistest märkustest palju kasu. Eriti meisterlikult väljendas end me sage külaline, peaaegu auliige Kalju Kruusa. Usun, et just tema tasakaalukatest ja tähelepanelikest märkustest oli nii mõnelgi kirjanikuna arenedes palju kasu. Kes ei kuulanud ja ei õppinud, oli ise loll.
5.
Tähemärgiparved lendavad läbi kirjasõnagalaktika, aga ma olen vaevu jõudnud miskist kõnelda! Uhh! TNT almanahh “Mõned ei tahtnudki” ilmus Tiina Tammetalu uhkes, võluvas kujunduses, kõvakaanelisena, tosina autoriga ja ühena Kupra kirjastuse viimasist asjust, kui õigesti mäletan. Märgiline mitmeti. Kriitika võttis seda vastu veidi pika hambaga, üldjuhul tõsteti esile paari autorit ja rõhutati ebaühtlast taset. Takkajärele üle lugedes tundub mulle just, et Erakkonna ja NAKi väljaannete kõrval pole miskit häbeneda ning 1970ndate-1980ndate mittepõrandaaluste poiste- või tüdrukutevalimikega võrreldes on see ikka täitsa arvestatav raamat. Nojah, mis siis, et ise ütlen. Just teiste tekste on säält mõnus lugeda, need on aja jooksul kerinud endale tähendusi külge ja hakanud rohkem rääkima maailmast ja inimestest. Seda almanahhi on nüüd ka juba keeruline leida ja kätte saada. Kupra pankrotipesastki on otsa lõppenud, uurisin just.
Igatahes: mul pole ühegi oma raamatuga olnud sellist elevust ja rahutust ja uhkust, kui TNT almanahhi trükist tuleku päeval. Saime posu autorieksemplare ja tassisime mu juurde Uue Maailma tänavale. Mina, Ivar, Wimberg – meie kindlasti – ja vist ka Marko Kivimäe (temast on kahju, et ta kirjutama ei jäänud, see ehk muutub veel kunagi? muu-ala-mehena on tal kirjandusse põnevaid noote tuua) imetlesime, silitasime, nuusutasime köiteid, kallasime üksteisele veini ja olime uhked nagu esimese hiire püüdnud noored kassikakud. Ei aimanud me siis veel toda lagunemist ja kaduvikku, mis TNT-d peagi pidi tabama. Hehee!
Priit Kruus, TNT-lastega otsapidi seotud poiss (mitte kunagi küll liige) on oma rühmitusi/kampasid puudutavas uurimuses öelnud: “TNT tegutsemise ajal ei tekkinud kindlat identiteeti, rühmituse ühisosaks jäidki nooruslikkus ja uudsus ning paljulubavus. TNT lõpuperioodil hakati märkama paari-kolme liikme kirjanduspoliitilisivõi teoreetilisi sõnavõtte. Tagantjärele seostatakse neid TNT rühmituseidentiteediga.” (Sirp, 10. VIII 2007|) Eks ole ses terake tõtt, mus krõpitseb alati see lõpetamatuse-tunne, et TNT-ga pole päris ühel pool, et me tuleme kokku ja teeme veel midagi koledat ja paikapanevat. Eks seetõttu ajanud ma ka takka noori mehi ja neide, kes moodustasid täiesti sõltumatu, täiesti uue koosseisuga TNT! (Tundsin tollal, et mul on õigus neile see “kaubamärk” edasi anda). Seegi ei väldanud just kaua – lihtsalt, rühmituste aeg oli ehk 2003|. aastaks läbi saanud ja individuaalsed võimalused palju suuremad?
Kruus ütleb veel: “Eraviisilisi sosinaid tekitas küsimus, kas TNT lagunes Wimbergi suure ego või Rooste ja Neeme Põdra vaidluste tõttu.” Pole siin sosistada midagi, asjad käärisid, öeldi igasugust. Kes otse, kes selja taga. Olin tollal mõtlematult, juhuslikult heidetud solvangute suhtes ehk tundlikum, ja kõndisin oma teed. Tundsin, et niigi, suur jagu me üritustest oli olnud sisuliselt kas Silla ja minu või Wimbergi ja minu korraldada. Solvusin, et rabelen TNT pärast, teised peavad vaid näole andma, ise ei organiseeri, ja siis ütleb keegi veel selja takka, et ma?, et ma ei oska kirjutadagi, vaid ainult karjun.
6.
Noh, mõttetu kogu see asi, aga nii ma seda mäletan. Praegu on pisut piinlikki. Jajah. Igatahes, oktoobri lõpul 2000 toimus musta laega saalis juba “Kunstide valitsus Põrgu tänavas”, mille me Wimbergiga püsti lõime. See sai kõvasti tähelepanu, kuigi oli loomult pisut punk, kaootiline. (Eks kasvas eri paigus “Kunstide valitsuse” nime all tehtud üritustest välja ka kirjandusfestival Sotsia.) Nädal pääle toda sündmust pidi säälsamas aset leidma TNT esimene õhtu ilma meieta. Saali uksed olid kinni. Ma mõtlen praegu, et – kahjuks.
TNT almanahhi tosinast autorist on seitse tänases Eestis täitsa korralikult avaldatud ja tähele pandud autorid. Ülejäänud teostavad end kas teistel aladel või loovad salamahti veel miskit, ega ma kõigist teagi. Ja neistki, kes tollasest kambast almanahhi ei jõudnud, on mõne puhul ikka kahju – tahaks lugeda näiteks Tarmo Tuule kogutud tekste? Kui nüüd keegi ütleks, et hei, paneme selle TNT püsti, mis see siis ära ei ole, kutsume mõlemast koosseisust poisse ja tüdrukuid ja saame ju päris kõva rühma – ma vist ära ei ütleks, eiei. Aga ma lihtsalt kardan, et pean ise see kutsuja olema. Ja ma ei tea, kas see teistele nii tähtis ja vajalik olekski. Ekstaole. Kes see teise inimese sisse ikka näeb. Palju õnne meile, selle kümnendi elasime kuidagi üle!