EESTI-INDIA PILLIROOST SILD: Jaak Johanson tutvustab tõelist meistrit Indiast. Tere olemast, Chaurasia, kes sa mängid oma legendiderikast bambusflööti mai lõpus Estonias.
Kunagi koolipoisina ostsin Raekoja platsi Meloodia plaadipoest vinüüli kontsertsalvestusega 1973. aasta India kultuuripäevadelt Moskvas. Ümbristelt tol ajal kuigi palju teada ei saanud: bambusflööt ja India, mängib keegi Pandit Hariprasad Chaurasia. Võisin seda kuulata lõputult, see päästis mu sageli puberteedi-, nõuka-kurbuse ja maailma-vale keeristest. Ma ostsin ja kuulasin tollal kõiki kättesaadavaid rahvamuusika ja „eksootiliste“ kultuuride plaate, see oli aga täiesti omaette kategoorias, igal kuulamisel jälle ennekuulmatu, kuigi jäi kohe ka pähe. Teistsuguse tegelikkuse võimalus. Selge, kauge ning uskumatult tuttav ilu…
Kummaline, kuidas mingid varased äratundmised sind eluteel justkui salamisi jälitavad ning ootamatult äkki suures plaanis taas ilmuvad.
Need vähesed, kes sellest uksest sisse astusid, on legendid
Chaurasia eluloos on müütilis-muinasjutulist mastaapi ja pöördeid. Sündinud maadlusmeistri pojana, 5-aastasena ema kaotanud, koos vendadega isa kasvatada jäänud, kelle jaoks poja maadlejaks kasvatamine oli ainumõeldav. Muusikukutsumuse avastamine ja isa eest salaja laulmise ja bansuri õppimine. Oma erakordse ande tõttu mitmelt legendaarselt õpetajalt suuniseid saanuna, India Raadio ja Bollywoodi nooreks lootustandvaks talendiks tõusmine. Edu, raha, kuulsus, mõnus elu… Siis otsus päevapealt kergest edust loobuda ja alustada uuesti otsast peale Annapurna Devi õpilasena ning tõestamaks oma pühendumust, flöödi õppimine algusest peale, teistpidi – justkui vasakukäelisena.
Annapurna Devi on Baba Allaudin Khani imelapsest tütar ning oli ka Baba õpilase, üleilma kuulsa Ravi Shankari esimene naine. Baba, India üks oma aja suurimaid õpetajaid, oli kunagi noorele Chaurasiale soovitanud pöörduda Annapurna poole, kui tema ise peaks juba surnud olema ning too viimaks, isa plaanidest hoolimata, tahab ja saab tõeliseks mängijaks õppida. Annapurna Devist oli selleks ajaks saanud omaette karm-kurb müüt. Peale Ravi Shankari lahkumist otsustas ta mitte kunagi enam esineda ja üldse mitte uksest välja tulla. Hariprasad Chaurasial läks kolm aastat palumist, et Annapurna ta vastu võtaks. Ent need mõned, keda sellest uksest sisse on lubatud, on saanud legendideks.
Kõik pöördub jätkuvalt tagurpidi
On üksjagu kumu teemadel, et nüüd peagi viimased Suured Õpetajad kaovad ja inimkond jääb oma tehnopolisesse mõneks ajaks vaimust-vabalt ekslema. Vaatamata 60-ndate hipiõhetustele, fusion’ile, lõhnaküünaldele, multikultidele, mantratele, tantratele, yantratele… ei paista lääs üle saavat ei kultuurilisest ega majanduslikust kõrkusest ida suhtes ning ida justkui aina läänestub lootusetult.
Kõik pöördub jätkuvalt tasapisi tagurpidi. Sünnivad lapsed, kes on nagu väikesed vanainimesed, maailmast ärapöördujad, hämmastavate fokuseeritud annete ja teadmistega, sageli hirmutava selgeltnägemisvõimega, justkui äraspidi õpetajad ja prohvetid. Nimetame seda autismiks või aspergeriks või kuidas tahes veel … selliste laste jaoks on sageli just m u u s i k a ainus võimalus mingi sidepidamise taastamiseks, mingi tervikuga leppimiseks. Ja siis ei aita muusika kui kultuuriline teenindamine, mõnus lõõgastus või ülepingutatud staatuseparaad. Siis on muusika eluküsimus.
On üksjagu kumu teemadel, et nüüd peagi viimased Suured Õpetajad kaovad ja inimkond jääb oma tehnopolisesse mõneks ajaks vaimust-vabalt ekslema.
2. lugu
„Inimesed on nagu raagad“
PAHVAKAS ÕHKU: Jaak Johanson küsitleb Krista Citra Joonast, esimest valget, kellest sai Chaurasia õpilane. Eestlanna on õppinud india raagasid üle kümne aasta.
2001. aastal mängis Pandit Hariprasad Chaurasia festivali Orient kutsel Estonias. Teda kuulis tollane EMTA saksofonitudeng Krista Citra Joonas, kellest mõne aasta pärast sai esimene „valge“, kes kutsuti gurukul’i õpilaseks ning nüüdseks on õppinud india raagasid Hariprasad Chaurasia juures üle kümne aasta. Küsin paar küsimust seoses sellega, et meister tuleb nüüd mai lõpus taas kord Estoniasse mängima.
Jaak Johanson (J.J): Kuidas näeb välja päev gurukul’is? Kuidas õpitakse?
Krista Joonas (K.J): Kui ma Gurujit esimest korda Eestis kuulsin, oli see nagu pahvakas värsket õhku. Põhja-India raagad, mis on suures osas improviseeritud, kõlasid üheaegselt millegi väga filigraansena ja samas üliloomulikuna, nagu selge keel, millest igaüks aru saab. See oli uus kogemus muusikast, kus tehniline virtuoossus ja lihtsus ei vastandu. Kõik need uued kõlavärvid ja ülielegantsed ornamendid, mida sõnadega kirjeldada nagu ei saagi.
Kui siis paar aastat hiljem taas ühel ta kontserdil kohtusime ja ta tegi mulle ettepaneku tulla Gurukul’i tema juurde õpilaseks, oli mulle selge, et ega sealt enam tagasiteed ei ole. Mumbaisse jõudes leidsin eest maja, kus elas õpetaja koos seitsme õpilasega. See oli rohkem nagu perekond. Ei mingit tunniplaani ega õppekavasid. Juba varajastel hommikutundidel võib kuulda Guruji flööti ja ega siis ise ka enam ei maga, vaid haarad pilli. Hommikust süüakse koos ja siis mängitaksegi terve päev. Ta kutsub õpilased kokku, istutakse klassiruumi maha, õpetaja valib raaga, mängib fraasi ette ja meie järele.
Guruji muidugi reisib palju, vahel võtab ka meid kaasa, kontsertidele, lavale teda saatma, see on osa õppimisest. Kui teha temaga kaasa üks nädalane kontsertreis või vaadata kõrvalt, kuidas võetakse ette 54 tundi lendamist Ameerikasse ja tagasi tunnise kontserdi tarvis, siis tundub küll, et tema jaoks tavaline aeg-ruum ei kehti. Seda nii naljalt järele ei tee… Mulle on seal selgeks saanud, et muusika on midagi, millega saab rääkida asjadest, millest sõnadega ei saa. Nii et suurt analüüsimist ega teoretiseerimist seal ei toimu. Mille sa ise ära kuuled, sellest oled ka päriselt aru saanud. Sõnastamine pigem takistaks seda. Muidugi on olemas mahukad traktaadid ja kogu teooria ning noodikiri, kuid muusikat ennast õpitakse ikkagi suuliselt. Ja see õpe kestab terve elu. Isegi vanameister ise käib endiselt oma õpetaja Annapurna Devi juures. Nagu selgub, on tõenäoliselt vanim klassikalise muusika traditsioon ühtlasi pärimusmuusika… Guruji on öelnud: „Kui sa tahad uurida muusikat, saab sinust kriitik, parem on seda lihtsalt kuulata, parem armastage muusikat.“
J.J: Mis see raaga siis ikkagi on?
K.J: Raagade traditsioon on midagi nii suurt ja laia, et kui seda analüüsima hakata, siis sinna võidki uppuda. Kõik need veerandtoonid ja nootide omavaheline tasakaal ja ornamendid, mis iseloomustavad ühte kindlat raagat… See on väga elus traditsioon, elanud ja kulgenud aastatuhandeid omi radu. Muusikas on peidus kogu loodu kood, mida antakse edasi mängides. Siit ka muidugi see täiesti erinev arusaam „läänele“ omasest – muusika ei ole vahendiks minu eneseväljendusele, vaid mina olen vahendiks muusikale!
Raagasid peetakse ju elusolenditeks, kes siis vastavalt su pühendumisele ja oskustele kas võtavad ilmuda või mitte! Huvitav on ka see, et Indias ei õpetatagi niivõrd erinevaid pille, vaid raagasid, ja sina valid endale sobiva vahendi, millega neid kuuldavale kutsuda. Muusika on üks. Nii näiteks õppis minu õpetaja, kes mängib ju bansurit – bambusflööti, surbahari-mängija käest, kes raagasid talle hoopis laulis.
J.J: Suur legend, Hariprasad Chaurasia igapäevavaates?
K.J: Jah, tema lähedal olles unustab küll väga lihtsasti ära, et tegemist on suure artisti, staari või legendiga. Tegemist on ilmselt ühe rikkama hinduga, nii vaimult kui ka varalt. Aga ikka näeb teda peamiselt ringi kõndimas vanas maikas ja lungi’s (traditsiooniline riie, mille mehed ümber piha seovad), mida ta ei ole nõus välja vahetama enne, kui see täitsa ribadeks on kantud.
Temaga on väga lihtne suhelda ja tal on vägev huumorimeel. Olen alati imeks pannud ta oskust luua kergesti kontakti väga erinevate inimestega, ükskõik, millisest maailmanurgast pärit, ja nautida seda suhtlust. Isegi kui vahel tundub õpilastele, et saabunud külaline on näiteks väga kummaline või lausa tüütu, on Guruji juba leidnud õige võtme.
Märgates me ebamugavust, rõhutab ta sageli, et inimesed on just nagu raagad, igaühes on midagi väga ilusat ja see tuleb üles leida. Samas on selge, et ta on andnud oma elu muusikale. See on justkui üks lõputu tuur, kuhu iganes tema flööt ta järgmiseks viib. Selliseid mõisteid nagu puhkus või vaba päev tema elus ei ole. Täielik pühendumine. Guruji tavatseb ikka öelda: „Muusika on minu teenistus, minu palve ja seal, kus ta kõlab, ongi tempel.“
Nüüd võib küll tänuga öelda, et järgmiseks juhatab see flööt ta meie ilmanurka. Juba selle maikuu lõpus on Hariprasad Chaurasia tulemas Eestisse ja annab 24. mail Estonia kontserdisaalis päikeseloojangul kontserdi. Tõesti erakordne võimalus…
Tegemist on ilmselt ühe rikkama hinduga, nii vaimult kui ka varalt. Aga ikka näeb teda peamiselt ringi kõndimas vanas maikas.
Said
Chaurasia Estonias
24. mail toimub Estonia kontserdisaalis legendaarseima elava flöödimängija Hariprasad Chaurasia kontsert.
Kõik see toimub kodanikualgatuse korras. Ühelt poolt ühe õpilase kutsel, teiselt poolt mõne inimese abil ja toetusel, kes India päriskultuuri vastu sügavat huvi tunnevad. On soov, et see oleks ka kokkusaamine kõigile, kes veel tunnevad ära ja usuvad, ilmugu see siis Aafrika, Ameerika, Euroopa või India kuues.
Hariprasad Chaurasia (75)
Legendaarseim elav flöödimängija.
India muusikaline suursaadik (reisib diplomaatilise passiga).
Annab keskeltläbi 300 kontserti aastas (on olnud aastaid, kus kontserte on rohkem kui päevi).
Rajanud kaks gurukul’i (meister-õpilane põhimõttel kool) Indias: Mumbais ja Bhuvaneshwaris.
Rotterdami konservatooriumi maailmamuusika osakonna algataja ja mentor.
Mitmete ülikoolide audoktor.
Salvestused: olulisemaid 200 ringis, muusikat paljudele filmidele, kontsertsalvestusi loendamatuid, eri maades ja label’ites.
Koos mänginud ja salvestanud Yehudi Menuhini, George Harrisoni, John McLaughlini,
Jan Garbareki, Jethro Tulliga jne.
Hollandi ja Prantsusmaa riiklike ordenitega aukodanik.
Abielus, kolm poega.
