Balti riikide sarnasus ja ühtsus omab olulist mõõdet, rääkides iseseisvumisest eelmise sajandi alguses, Nõukogude okupatsioonist eelmise sajandi keskel ja taasiseseisvumisest eelmise sajandi lõpus. 20. sajandisse võiks termin “Balti riigid” jäädagi – varajasemast ajaloost me ühisnimetajaid ei leia ning neid ei ole kasulik ka 21. sajandisse tuua.
Balti on saamas meile arengupiduriks
Vanast inertsist võeti meid kolmekesi koos Euroopa Liitu ja NATO-sse. Kuulumine nendesse ühendustesse tähistab ligi sajandi kestnud ühise teekonna võidukat lõppu. Ilma okupatsioonita oleksime nendesse organisatsioonidesse astunud kindlasti varem ning arvatavasti ka eri aegadel – olenevalt iga riigi enda ponnistustest, huvidest ja eesmärkidest.
Tasub meenutada, et 2001. aastal arutati veel innukalt, kas Läti ja Leedu on valmis Euroopa Liiduga ühinema. Eesti kutsuti liitumisläbirääkimistele enne teisi Balti riike ja oli reaalne võimalus, et liitume organisatsiooniga enne teisi.
Sarnane küsimus tekib seoses euroga ühinemisega ning pole kahtlustki, et rõhumine Balti riikide ühisele kuvandile meie liitumisele kaasa ei aita. Termin (sest muud ta ju täna enam ei ole) Balti on saamas meile arengupiduriks.
BBC-s Euroopa majandust kommenteerinud finantsanalüütik pani meid ühte patta ja ütles, et Balti riikidele on IMF kehtestanud karmid reeglid. Ei sõnagi sellest, et Eesti on ainsana headel aegadel reserve kogunud ning et Eesti laenukoormus on Euroopa väikseim. Ikka võetakse meid ühtse Balti ketina, kusjuures tooniandjaks on nõrgim lüli Läti.
Eesti otsesed huvid
Jeroen Bult kirjutas 2008|. aasta novembris Diplomaatias: “Vana ja uut Euroopat ning Visegradi, Beneluxi ja Balti riike ühendab üks asi: neid ei ole olemas. Euroopa Liit on äärmiselt keeruline “lapitekk”, mis koosneb 27 uhkest liikmesriigist, kes kõik hindavad kõrgelt oma sügavate juurtega (välispoliitilisi) traditsioone.”
Eesti arusaamad oma rahvuslikest huvidest langevad sageli kokku mitme teise liikmesriigiga, aga see ei pruugi juhtuda sugugi mööda väljamõeldud, tehislikke rajajooni. Nii peame suhteid Ameerika Ühendriikidega pigem sama oluliseks kui britid, Euroopa sügavama integratsiooni küsimuses oleme samas paadi sakslaste ja prantslastega.
Mis on aga meie ühised huvid Balti riikidega? Ühise tuumajaama ehitus Ignalinas oli, aga Leedu rahvuslikud huvid tõmbasid sellele vee peale.
Rahvuslased püüavad jätta muljet, et Balti ühtsuse garantiiks on võitlus Venemaa Föderatsiooni “agressiooni” vastu. Sellise punase rindejoone tõmbamine on ilus küll, aga vaadates transiidi küsimusi või energiatarneid, ajab iga Balti riik meeleldi oma rida.
Kui ühe kuju ümbertõstmine peateemaks oli, jäeti Eesti sadamad ajutiselt Vene toorainest kuivaks, kuid selle arvelt kasvas transiit läbi lõunanaabrite. Venemaalt Balti riikidele imporditud gaasi hind erineb kuni kaks korda. Ühtsus missugune.
Blokid meile kahjulikud
Seetõttu tunduvadki kummastavad üleskutsed: “Eesti peaks olema Leeduga solidaarne!” Jah, kuid vaid siis, kui see on meie huvides. (Muuseas, ärge vastandage huvisid ja väärtusi. Väärtused on huvide üks osa ja mitte vastand).
Kui üks Balti riikidest otsustab ebaõnnestunult vetostada Euroopa Liidu uue partnerlusleppe läbirääkimised Venemaaga, peame küsima, kas see on meie (ja Euroopa) huvides ning mitte rääkima “Balti ühtsusest”, “Balti solidaarsusest” või “ühisest Balti huvist”.
Mälestus ühiselt hoitud Balti ketist müüb hästi, muude ajalooliste sündmustega demagoogitsemine kah. Sisulisele debatile need paraku kasuks ei tule. Hala selle üle, et meile on nii palju liiga tehtud, tekitab haletsust ja mitte usaldust. Paraku vajame (kas või eurole üleminekuks) just viimast. Ja seetõttu meil blokkide ehitamisest midagi võita ei ole.
Eesti üleminek eurole lükkab näiliselt sama marsisammu käivad Balti riigid ajaloo prügikasti. Ärgem häbenegem olla erinev, kui mitte öelda, et parem.