Asi selles, et nii Kanajev kui Kaasik, üks neist õli- ja teine vandeadvokaadist arusaamatu parun, ehitasid oma vastikud villad otse mere äärde, mis ei ole mitte kuidagi lubatud. Normaalsusest rääkimata. Usutavasti saab iga inimene aru, et randa on vaja kaitsata isegi siis, kui see rand asub Jõelähtme vallas ning seal käivad oma rooja maha panemas […]
Read more →KÄRT KARPA Eesti Päevalehe toimetaja Söögikohtade hulgas mul ühte ja kindlat lemmikut hetkel ei olegi. Lõunat eelistan süüa Lost Continendis – esiteks on see mu töökohale lähedal ja teiseks on seal normaalse hinnaga normaalsed päevapraed. Õhtul väljas süües eelis tan Boccat, Troikat või Nevskit. Kõigis kolmes on väga meeldiv interjöör, suurepärased söögid ja veinid. Väikese […]
Read more →Pange tähele, et poole aasta pärast laiu tab igal pool sushi. Sama värk, riis ja kerge ujuvloom ning kalamari. Mitte et sushi paha oleks. Ei ole. Aga liiga trendy on lihtsalt. Omapära, kuhu jääb omapära ja mõtlemisvõime? Kondasin oma kambaga kogu linna läbi, aga ainuke kalarestoran, mis leida õnnestus, oli Mõõkkala. Huvitav, kas eestlastel on […]
Read more →Maikuus säriseb inimese sees mitu asja korraga: kevadevaim, talveviha ja suveootus. Tahaks korraga kõigist tükke rebida, avada kolp, heita nood rebendised kuum õhkvale ajupannile ja säristada, säristada, säristada? MÄTTALE KÕIGEPEALT Mõni päev pakub õhtuks külmavalu ja pajaroad siirduvad avarüpitsi ootvel ahjudesse, rasked napsud keredesse, teine leebe hommik on nii suvine, et vaid jahedasse kapsalehesse keeratud […]
Read more →Mida sa kõneleksid Artur Alliksaarest – milline inimene ta oli, mida ta sulle õpetas? Muidugi peaks põhjalikult valgustama seda Tartu-aega, milles me koos olime. See oli enne 1960. aastat. Kui me tuttavaks saime, oli ta just vanglast välja tulnud – vene vangilaagritest – ja mina olin Tartu Kujutava Kunsti Kooli õpilane. Aga seal käisin ma […]
Read more →Üks on üsna selge – enamasti on venelased Ameerika vastu. Suhteliselt vähe leidub neid, kes vastuolemise banaalsest lihtlausest edasi suudavad minna. Kunstnik Anatoli Belkin on Peterburgis väljapaistev isik, sealne kultuurkond peab teda tõeliseks arvamusliidriks. Ometi räägib ta kõike muud kui tüüpilist venelase juttu. Mees on õppejõud ja Piiteri ühe populaarsema ajakirja Sobaka.Ru (transkriptsioon: @.ru) peatoimetaja. […]
Read more →1964. aastal, ligi 40-aastaselt, rajas Juri Ljubimov Moskvas oma Taganka teatri; ratsamiilits ajas väljakul laiali vaatajaid, kes üritasid läbi murda tema jõhkratele etendustele, lauldes ja lugedes põrandaaluseid luuletusi. Praegu, lähenedes üheksakümnendale eluaastale, lavastas Ljubimov räpistiilis, kaasaegse disko rütmis Pu?kini värssromaani “Jevgeni Onegin” ning osutus järjekordselt noorimaks ja julgeimaks. MINU SÕBER MARKII DE SADE Kui te […]
Read more →1959. aastal valminud film “Kutsumata külalised”, mis pajatab sellest, kuidas Nõukogude piirivalve ja julgeolek püüavad kangelaslikult väliseestlastest piiririkkujaid, on tehtud toonase Nõukogude Liidu parima äratundmise järgi sellest ?anrist. Kes on lugenud toonaseid piirivalveromaane (nt Tisza kaldal” jpt), saab kohe aru. Ent see stoori on dokumentaalne. Tõepoolest, Rootsi kaudu saatsid lääneriikide luureagentuurid korduvalt üle ENSV merepiiri […]
Read more →“Mis sa lugesid”, küsis kooliõpetaja. “Vanapagana juttusid”, vastas Arno ja punastas. Pajula võttis samuti Vanapagana ette, kuid ei punastanud. Vanapagan (79), sa oled elanud pika elu, näinud igasuguseid aegu: esimene Eesti Vabariik, esimene Vene okupatsioon, Saksa okupatsioon? Eesti aja kohta otsige materjali Stefan Zweigi raamatust “Eilne maailm” (Jaani Krossi tõlge 1982). Saksa aega loetakse okupatsiooniajaks, […]
Read more →Ühiskondlikult kasuliku töö tunnid tuli iga veerandi lõpus koolis täis saada. 50 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd pidi siis tehtud olema, muidu justkui vaheajale ei saanud. * Mulle oli müstika, kust need tunnid tulema pidid, ja minu meelest oli ka õpetajatele müstika, mille järgi neid tunde kirjutada. Aga päeviku lõpus oli nende jaoks koht. Ja kui […]
Read more →