Pri?tinas valitsev olukord on tüüpiline konfliktijärgset murranguperioodi läbi elavatele linnadele. Enamasti puuduvad linnas mis tahes avalikud organid, kes oleksid pädevad seadusi jõustama või suudaksid seda teha. Lisaks annab ühiskondliku eneseregulatsiooni puudumine vaba voli kontrollimatutele jõududele, mis kahjustavad jäädavalt linna struktuuri. Samuti esineb sellistes linnades alati linnaelu avalikust dimensioonist tulenev usalduskriis.
Ehitusaktiivsus sõjajärgseis linnades
NATO vägede sekkumine tegi 1999. aastal lõpu Kosovos serblastest koosnevate väesalkade ning Kosovo Vabastusarmee (UCK) vahel peetud sõjale. 1990. aastal kehtestatud Milosevici re?iimi pidevate repressioonide tulemusena oli endise Jugoslaavia piirkonna albaanlastest enamus sel ajal normaalsest elust ja ühiskonnast suurel määral isoleeritud. Samuti oli suur osa (peamiselt nooremaid) Kosovo albaanlasi pagenud Lääne-Euroopasse, eelkõige Saksamaale, Austriasse ja ?veitsi. Kosovo albaanlastele tähendas rahvusvaheliste jõudude saabumine vabanemist. Rahva kõrgendatud meeleolu väljendus ehitustegevuse märkimisväärses aktiveerumises. See linnade sõjajärgses arengus tavaline nähtus on jälgitav ka teistes oludes, näiteks Kabulis, kus sellel võivad olla teistsugused tagajärjed. Ehitustegevus aktiveerus samaaegselt linna elanikkonna kiire kasvuga, mis tulenes nii maapiirkondadest saabuvate uusi võimalusi otsivate ümberasujate kui ka linna naasvate põgenike sissevoolust.
Näiteks saadeti pikema jututa tagasi koju albaanlased, kellele oli Saksamaal varjupaika antud. Selle tulemusena koosnes Kosovo linnade elanikkond suures osas inimestest, kes ei olnud veel endale elus uut kohta leidnud. Kirjeldatud olukorras tekkinud eluasemepuudus andis kohalikele investoritele soodsa võimaluse teenida kiirelt märkimisväärset kasumit. Samas põhines ehitusbuum osaliselt perede investeeringutel, sest Milosevici valitsusajal välismaal elades raha kogunud Kosovo albaanlaste perekonnad investeerisid oma säästud nüüd uutesse kodudesse. Need perekonnad on ehitanud ja ehitavad jätkuvalt enamiku Pri?tina servas põllunduskruntidel paiknevatest suurtest kahe- või kolmekordsetest majadest.
Olukord Pri?tinas
Ehitustegevus on Pri?tinas toimunud ilma järelevalve ja reguleerimiseta. Kuigi ametlikult kehtivad ikka veel ajavahemikul 1967-1990 välja töötatud ehitust reguleerivad plaanid, ei järgita neid haldustegevuse ebatõhususe tõttu. Kosovo kuulutas oma iseseisvuse välja 2008|. aasta veebruaris, kuid riik on jätkuvalt üleminekufaasis ning kannatab sellest tulenevate poliitiliste komplikatsioonide all. Kosovot juhtisid ja juhivad senini üleminekuadministratsioon (UNMIK – ÜRO ajutine missioon Kosovos), selle järglane EULEX (Euroopa Liidu õigusriigimissioon) ning Kosovo valitsus. Nagu teisteski kriisipiirkondades, pidi ÜRO ka Kosovos uuesti üles ehitama institutsionaalsed struktuurid, samas kui ehitustegevus segamatult jätkus.
Selle tulemusena on umbes 75% linnast uute hoonete tõttu muutunud; näiteks on Pri?tinasse tekkinud mitteametlikud eeslinnad. Märkimisväärne on asjaolu, et mitteametlik ehitustegevus tõi kaasa Pri?tina hävingu pärast sõda, kuigi sõjategevus ei olnud linna peaaegu üldse kahjustanud. Linnaplaneerimisameti hinnangul valmib Pri?tinas iga päev kümme uut hoonet. Ajaloolisele Pri?tinale omased ühekorruselised nelinurksed majad muudetakse mitmekorruselisteks hooneteks, sealjuures peamiselt tüüpiliste sinisest klaasist fassaadidega kontorihooneteks, hotellideks ja kaubandushooneteks. Üleöö on kadunud isegi registreeritud ajaloolisi hooneid. Linna avalikke väljakuid ja parke ei korrastata, tänavate seisukord on halb, elektrivarustus on tuntud oma ebausaldusväärsuse poolest ja kanalisatsioonisüsteemid on üle koormatud.
Äärmiselt kahtlane dokument
2000. aastal püüdis Pri?tina juhtiv linnaplaneerija Rexhep Luci hävingut peatada ja lasi üliõpilastel illegaalset ehitustegevust dokumenteerida. Ta lasti maha. Vastusena mõrvale võttis ÜRO administratsioon vastu määruse ehitustegevuse reguleerimise kohta (UNMIKi määrus 2000/53), milles sätestati eraldi nõue kohalikult omavalitsuselt ehitusloa kinnituse saamiseks. Tegelikkuses on ehituslubasid taas kinnitatud alles sellest aastast alates; ametivõimudelt on peaaegu võimatu vajalike protseduuride kohta teavet hankida. Nii praegused ÜRO ametnikud kui ka kohalik administratsioon on vältinud selle poliitiliselt plahvatusohtliku teemaga tegelemist.
Selle asemel on linnavalitsus vähem kui nelja kuuga koostanud “Strateegilise linnaplaani aastaks 2020”, mis kehtib nüüd kogu edasise ehituse alusena. See dokument on linnaruumi visioonina hämmastav ja põhineb ebausaldusväärsetel andmetel. Nagu näitas Euroopa Stabiilsuse Initsiatiivi (ESI) hiljutine raport, on strateegilises linnaplaanis esitatud rahvastiku arvu suurenemise prognoos ebarealistlik. Plaani kohaselt elab Pri?tinas praegu pool miljonit inimest, ja 2020. aastaks linnaelanike arv kahekordistub. Pri?tinas veevärgiga ühendatud majapidamiste arvul ja keskmise leibkonna suurusel põhinev analüüs annab linna praeguseks rahvaarvuks 200 000-250 000 inimest.
40%-line töötusetase
Ka selle hinnangu põhjal on linnaelanikke praegu kaks korda rohkem kui 1981. aasta rahvaloenduse andmetel. Strateegilises linnaplaanis esitatud kasvutempo ja arvud muudavad usutavamaks linna hiiglaslikud laiendused, mis toovad kaasa suurte kortermajade ehitamise ja suuremastaabilise teede infrastruktuuri arenduse. Linnaplaneerimisamet ei ole veel selgitanud, kuidas leitakse raha nende meetmete elluviimiseks.
Vana sotsialistlikku traditsiooni järgides loodetakse, et projekti rahastavad Euroopa Liit ja muud rahvusvahelised annetajad. Ebatõenäolisena tundub eeldus, et Pri?tina jääb maalt pärinevate ümberasujate sihtpunktiks, sest linn paistab hetkel silma 40%-lise töötuse taseme ja piirkonna viletsaimate majandusnäitajatega.
* * *
Ühiskondliku vastutuse tähendus
Muret tekitab, et strateegiline linnaplaan ei käsitle selgesõnaliselt linna jaoks aktuaalseid probleeme. Nii ei pöörata tähelepanu sellele, et suur osa ajaloolisest Pri?tinast on hävitatud, hävitustöö jätkub, hoonete ehitamisel on eiratud esmaseid tuleohutusnõudeid, infrastruktuurid, k.a veevarustus ja kanalisatsioon ei tööta või on üle koormatud, ning reguleerimata ehitustegevusest tulenevate sotsiaalsete probleemidega (nt naaberhoonetest avanevate vaadete tõkestamine) ei tegelda. Kui arvestada realistlikult tunduvalt väiksema rahvaarvu kasvuga, siis oleks targem praegust olukorda parandada, mitte arendada suurushulle tulevikunägemusi. Neil põhjustel on vaja kohest sekkumist Pri?tina linnaplaneerimisse, et meenutada nii protsessi ohvritele kui ka selle eestvedajatele ühiskondliku vastutuse tähendust.
2005|. aasta augustis pani käesoleva teksti autor koos kolme Kosovo arhitekti, Visar Geci, Florina Jerliu ja Vlora Navakaziga Archise nimel aluse kohalikule valitsusvälisele organisatsioonile, mille eesmärk on välja töötada ja pakkuda linnaruumi arendamise korraldamise lahendusi. Selle projekti raames on käivitatud meediakampaania, korraldatud seminare ja avalikkuse teavitamise kampaaniaid.
* * *
Kai Vöckler on Berliinis tegutsev urbanist ja publitsist. Ta on avaldanud mitmeid linnaruumi käsitlevaid tekste ning teinud projektide raames koostööd arhitektide ja linnaplaneerijatega (vt www.kai.voeckler.de). Vöckler on üks Archis Interventionsi asutajatest. Archis Interventions on valitsusväline organisatsioon, mis on alates 2005|. aastast tegutsenud koos kohalike algatustega endistes konfliktipiirkondades linnaplaneerimisega seotud probleemide lahendamise eesmärgil. Archis Interventions tegutseb praegu Pri?tinas, Kabulis ja Beirutis (vt www.archis.org/interventions). Vöckler on asutuse Kagu-Euroopa programmidirektor ja tegeleb praegu linnaalgatuste võrgustiku loomisega (vt www.seenetwork.org).