ILMA ERAKONNATAGI KÜLLALTKI VABA: KesKus’i kultuurikoer Saba rääkis pehmeks korruptantide sõbra Artur Talviku ja sai temaga puhvetis Texas kokku. Tunnistajatena võttis ta jalutusrihma otsas kaasa Marek Reinaasa ning Kairi Keso. Kaua hauguti teatri, filmi ja poliitika üle.
Alustame sellest, et kuhu normaalne koer Artur Talviku suguse meelitab? Muidugi mõnda šeffi puhvetisse, kus koerte sisenemisest probleemi ei tehta ning kus penile midagi juua ja süüa antakse. Näiteks vett ja mõnda mõnusat ampsu. Sihuke koht on Texas Pikal tänaval, kus otse meie silme all toimusid parasjagu ka „Ivo Linna Ameerika loo“ saate peo ettevalmistused.
Marek Reinaas (M.R): Räägi natuke sellest, kuidas su noorpõlv möödus? Saan aru, et kuulsate vanemate laps, läksid nagu nuga läbi või. Et ikka legendaarne diktor Alice Talvik ja teisalt isa Mati…
Artur Talvik (A.T): Noast ja võist oli asi kaugel – teinekord isegi narriti kõvasti, et vanemad on telepurgi rahvas. Seal oli väga ebameeldivaid asju, eks ma tegin ise oma elu keerulisemaks. 1980. aastal, kui ma olin 16-aastane, toimusid noorsoorahutused. Eks ma lõin nendes usinalt kaasa. Ja ma jäin ka alati kohusetundlikult vahele. Miilitsasse sattusin ainult paar korda.
(Mõtleb pisut) Aga need ei olnud ka midagi hullu. Ülekuulamistel käisin ka paar korda.
M.R: Eks see politseis käimine oligi rohkem profülaktiline tegevus, mina mäletan küll neid külastusi hea sõnaga.
A.T: (Nõustuvalt) Miilitsad olid tõesti sõbralikud. Kutsusid ema jaoskonda järele ja üritasid komplimenti teha – ütlesid vene keeles, et ema luiskab end minu emaks ja et tegelikult on ta õde ja ei saa mind talle välja anda. Selline totakas rituaal. Mina itsitan seal trellide taga. Emale tegi ka palju nalja, et näe kompliment tehti, õeke. Sellises faasis ma ei olnud kordagi, et keegi oleks tahtnud päriselt kinni panna.
Aga siis tuli punk. Mina ja mu klassivend olime esimesed, kes lasid endale harjad pähe teha. See oli lahe seiklus. Dogmade lõhkumine. Me läksime algatuseks meeste juuksurisse ja nõudsime, et meile palun pähe lõigata selline lõbus värviline hari. Juuksurid ütlesid, et nemad ei lõika – võtke ise aparaadid ja andke tuld. Mida me ka tegime. Seejärel läksime, harjad peas, naiste juuksurisse ja küsisime, kas neil rohelist värvi on. Juuksurirahvas minestas ja andis meile hennapunast, mida pidime endale ise pähe mökerdama. Kui juuksurist välja marssisime, siis saime kaks sammu teha ja juba meid kinni nabitigi. Ja kuna harjad peas kooli ei lubatud, siis pidimegi oma punkariuhkuse lõpuks ära ajama. Kõik see noorusaeg oli väga põnev, seltskond oli hea ja vägivaldseks me ei läinud.
Kairi Keso (K.K): Tegite lihtsalt lõbu pärast või tahtsite midagi ka öelda?
A.T: Eks ikka lõbu pärast. Kõik, kes täna räägivad, kui kõvad nõukogude võimu vastu võitlejad nad olid, siis ma vaid itsitan selle peale. Me lihtsalt olime noored inimesed, kes olid protestivaimu täis.
Kõige kuulsusrikkam asi oli see, et tegime 21. keskkoolis peldikust endale klubi. Meid ajas vihale, et vetsus suitsu tehes olid seal igasugused ebakultuursed odöörid. Tegime oma vahenditest remondi, aulast varastasime mööbli sisse. Panime uksesilma, uue luku ja õpetajaid sisse ei lasknud. Kui õpetajad tulid, siis nad koputasid viisakalt ja sina jõudsid ilusti suitsu ära panna.
M.R: Ülikooli ajal olid ka heas seltskonnas – lavaka 13. lend on ju legendaarne.
A.T: Ma astusin kooli varem – 12. lendu, kus olid Oja Pets ja Tammearu Pets ja sellised tüübid. Aga siis võeti mind sõjaväkke. Mina olin ainus, kes tuli tagasi ja jäi kooli edasi. Nii ma 13. lennule sattusingi.
Tegime vägevat teatrit. Hamlet oli väga kihvt, mängisime siinsamas Dominiiklaste kloostris. See oli ikka väga punk ja midagi teistsugust. Mina mängisin kuningat.
Teatrikool on jube hea kool just eluks ette valmistamisel. Sa saad selle erakordse vaimse pingutuse, mida nõutakse etenduste ettevalmistamisel. Sult nõutakse kiiret reageerimist, fantaasiat, head füüsilist vormi ja teadmisi. Kokku annab see sellise päris hea baasi, et edasi minna. Ükskõik, mida sa edasi teed. Sa näed ära ka egode rahvatantsu. Sellised tulevad seal eriti eredalt esile. Ja minnakse ikka tõsiselt tülli.
M.R: Aga siis tulid 1990-ndad, natuke teistmoodi aeg.
A.T: Kooli lõpetasin ikka ära. Oli hetk – umbes kaks nädalat lõpetamiseni –, kui tundus, et jääb pooleli. Ema sõimas, et kuradi idioot. Komissarov oli aumees, andis mulle diplomi ikka kätte. Tegelikult Koma õpetajana mulle väga meeldis. Just see, et ta oli julge, lükkas sind kohe nagu kassi vette, et õpid ujuma või mitte. Samuti leidsime ühise keele poliitikast rääkides. Enamusele kursusest see huvi ei pakkunud. Mina olin üks vähestest, kes oli tal vestluspartner.
Siis läksin Nukuteatrisse. See oli sundkäik. Ma olin juba abiellunud Epp Eespäevaga. Nõukaajal oli selline kord, et kui olid abielus, siis pidi mõlemad samasse kohta suunama. Epule tuli pakkumine siia Linnateatrisse, mind keegi Tallinna teatrisse võtta ei tahtnud. Mul olid pakkumised Viljandisse ja Pärnusse. Mina ei tahtnud Tallinnast ära ja pakkusin end ise Nukuteatrisse.
K.K: (Põnevil) Kuidas sul nukkudega mängimine välja tuli?
A.T: See oli üks ütlemata huvitav aeg. Nõukaaeg hakkas otsa saama. Ühelt poolt nõuti nukunäitlejatele varasemat pensioni, teiselt poolt sõitis kapitalism mürinal sisse. Üritasime Ülo Vihmaga teha väikest viisi revolutsiooni, et sättida asju mõistusepärasemalt. Me võtsime teatri siseelu kohta ehk liiga palju sõna ja lõpuks sai Ülost direktor ja mina lahkusin. Töötasin muuseas mingi aeg ka Kuku raadios reporterina. Siiani on kusagil arhiivis alles minu halenaljakas reportaaž sellest, kuidas käisin turul relvi ostmas.
M.R: Nukud ja relvad pole ilmselt sinu ampluaa. Aga filmitegijana oli lusti rohkem.
A.T: Mu naine oli mingis filmis näitlemas. Ja siis trupist tuli üks tüüp ja ütles, et kuna ma tunnen kõiki näitlejaid, siis võiks režissööri assistendina kätt proovida. Filmi nimeks oli „Tallinn pimeduses“, tegemist oli kriminaalse friigifilmiga, mida tehti soomlastega koostöös. Kuna ma soome keelt räägin vabalt, siis otsustasingi proovida.
Soome režissöör oli maksimalist ja andis meile kõvasti piitsa. Minu ülesandeks sai näitlejate otsimine. Ühel hetkel oli kinnisidee, et filmi tegelane – üks vene mafiooso – peab olema Gorbatšovi nägu. Mina leidsin, et kõige sarnasem on Eero Spriit, aga tema siiski ei kõlvanud. Režissöör ütles, et homme sõidad Moskvasse ja ilma Gorbatšovita ära tagasi tule…
Järgmisel päeval seisingi keset Moskva linna, et pekki, kust ma selle Gorbatšovi nüüd leian. Mingid tuttavad ütlesid, et läheksin teisikute agentuuri. Seal võetigi kataloog välja, vali, keda iganes, ka Gorbatšove igas asendis. See kontor oli väga kallis ja raha mul ei olnud. Jätsin ühe Gorbatšovi andmed meelde, helistasin talle ja saime kokku. Tegemist oli elektriinseneriga, kes nägigi nii välja nagu tarvis – maneerid ja kõnelemise endale kenasti selgeks teinud. Vedasin ta siis Eestisse. Gorbatšov tuleb siis kohale, kõik justkui paigas, aga sunnik – näidelda ei oska. Nagu puuhobune! Proovisime ja proovisime, aga midagi ei tulnud välja. Siis mõeldi variantide peale ja jäi Enn Klooren. Aga tema oli end selleks ajaks nii põhja joonud, et keegi ei teadnud temast midagi. Lõpuks leidsime ta Kundast üles. Rääkisin siis talle, et see on eluroll, peaosa. Aga üks tingimus, terve perioodi vältel ei tohi sa tilkagi võtta. Tuli kohale, ei joonud, kuni siis eelviimasel päeval vanameister libastus. Saime ikkagi filmi lõpetatud. Õpetus, mis sealt sain, oli, et pole olemas asju, mida ei ole võimalik teha. Aga filmiga töötanud meeskonnast sündis hiljem Allfilm.
M.R: Allfilm on ju väga kõva kompanii.
A.T: Mind ei ole seal juba 12 aastat.
M.R: Mis film sulle endale kõige kõvema jälje on jätnud?
A.T: Me käisime Tšetšeenias sõjast dokumentaalfilmi tegemas. See muutis minu maailmavaadet ilmselt kõige rohkem. Olles olnud sõjas ja nähes, kuidas ekstreemsetes oludes inimesed käituvad, saad sellise kogemuse, millega vaatad elu teistmoodi. Tagasi tulles ma kuu aega ärkasin öösel ehmatusega üles ja kui tänaval kõndides lennuk üle pea läks, siis tahtsin kõhuli visata. See läks õnneks üle.
„Detsembrikuumus“ oli muidugi mängufilmidest kõige suurem. Täiesti pöörane asi, väga keeruline produktsioon – isegi Hollywoodis kiita saanud. Aga saatus oli karm, kuna sattusime täpselt keset masu. Kuigi oli juubelifilm, siis üle kolmandiku eelarvest olid eratoetajad. Ja kui siis üks miljonikroonine kokkulepe korstnasse lendas, läks väga raskeks. Võtted käisid juba ja kvaliteedis ei tahtnud näpistama minna. Sai film valmis tehtud, aga see maksis mulle nii palju kätte, et olin ikka paar aastat täiesti kõhuli. Ei tahtnud näha olukorda, kus juubelifilm pankrotti läheb.
Aga tulin välja. Üks põhimõte, mis meil Allfilmis oli, et sa ei looda ainult riigi peale, et käi nuiamas ja mängi vaest kulturnikut. Sa teed kommertsi selleks, et oma põhieesmärke ellu viia. Tegime rajult reklaame, teenisime sellega väga palju raha, elasime ise hästi, aga panime ka väga palju raha filmide arendamisse. Tänu sellele põhimõttele on Allfilm praegu see, mis ta on.
M.R: Filmist teletegemiseni on vist lühike, aga ruudukujuline samm?
A.T: Meil tekkis Allfilmis idee, et peaks midagi teistmoodi tegema. Käive oli küll suur, filmid valmisid, aga olime kuidagi kännu taha kinni jäänud. Teleproduktsioonifirma Ruut oli omas valdkonnas täielik liider. Ruudul oli küll tulnud välja „Vanad ja kobedad“, aga muidu oli neli filmipool käest ära. Mõte oli see, et teeme ühe suure korporatsiooni. Minule see meeldis, aga kompanjonidele mitte nii väga. Lõpuks oligi tüli majas, müüsin oma osaluse maha, jõudsime isegi kohtusse. Täna saame õnneks väga hästi läbi, emotsioonid keesid üle. Mina läksin Ruutu, mingi aeg ka juhtisin seda. Ruut oli suur firma, 30 põhitöötajat, 100 lepingulist töötajat. Käive oli mega, ambitsioon meeletu. Aga süsteem paisus liiga suureks ja hakkas iseennast segama. Näiteks oli meil finantsdirektor ja kolm raamatupidajat. Lõpuks lasime finantsdirektori lahti ja jäi järele ainult üks raamatupidaja, kes selle töö väga suurepäraselt ära tegi. Muuseas, selline ülemõtlemine on praegu ülekantav ka riigiaparaadile – kuidas bürokraatia tekitab uut bürokraatiat.
K.K: (Kukub korraga meelitama) Tõeliselt mitmekülgse inimesena ei saa sinu puhul ka muusikalisest andest rääkimata jätta.
A.T: Meil oli kooliajal punkbänd Taifuun. Meie karjääri tipp oli Saaremaa Rock. Meil läks jube hästi – pärast esinemist tuli Riho Sibul lava taha, pani käe pihku ja ütles, et poisid, see, mis teete, on väga vinge. Ma lihtsalt vajusin õnnest pikali. Selline vend, kes praktiliselt üldse ei räägi ja oli meie jaoks kergelt ebajumal. Vene kroonust tagasi tulles proovisin Vanemões pulli teha, pidin laulma nii kõrgelt, et siiamaani meenutan õudusega, kuidas selle hääle kätte sain. Aga siis ununes kogu see värk.
Kuni sattusin Ruudu poolt produtseeritud laulusaatesse. See oli meelelahutus oma eheduses. Hoopis teistmoodi maailm, tegid asju just nii, nagu ise tahtsid. Lõpuks võitsin selle saate ära. Muuseas, Maiken oli mu lauluõpetaja ja ta oli väga professionaalne ja tubli. Ma ise ka ei uskunud, millise arengu ma läbi tegin. Jube kahju sellest, mis Maikeniga praegu tehakse. Aga selline see meelelahutus on, konkurents on tihe ja tüübid on selle nimel igasugust jama nõus korraldama.
M.R: Aga kas mitte poliitika pole veelgi karmim?
A.T: Üks tüüp tuli mu käest kohe pärast laulusaadet küsima, et miks ma sinna saatesse läksin. Et kas tahtsin poliitikuks hakata või? Mul ei tulnud sel hetkel pähegi niipidi mõelda. Kuni 2011. aastal proovisin kandideerida roheliste erakonna nimekirjas. Siis sain esimest korda sellest valimiskampaaniast aimu. See oli päris huvitav ja päris palju hääli sain, kolm tuhat on poliitikas põõsast tulnud venna kohta päris hea.
M.R: Olgem ausad, osale need hääled kleepuvad külge ja teised punnitavad naba paigast ega saa midagi. Sina kuulud vist nende kleepuvate härrasmeeste hulka?
A.T: Täna ma näen, kuidas paljud arvavad, et ma korraldan iseendale meedia-show’d. Ma lähen koju ja hoian peast kinni, et ma ei viitsi oma nägu meedias enam näha. Ajakirjanik aga tuleb ja küsib lõpuks ikka minu käest, sest ma ei aja talle poliitkorrektset iba suust välja, vaid ütlen nii, nagu ma arvan ja mida usun. Ajakirjanikud saavad sellest aru, poliitikud ei saa ja siis nad on kadedad mu peale.
Tegelikult on mulle poliitika kogu aeg huvi pakkunud. Mulle see sobib, täiesti tõsiselt. See on hästi sarnane produtsendi tööga. Sa pead endale asja olemuse selgeks tegema ja siis viima selle suurde pilti. Ma ei tea meditsiinist ega rahandusest üksikasju, aga ma teen endale selgeks, mismoodi see toimib.
Näiteks meie Juminda selts, mis on nagu väike ühiskonna mudel, kus inimesed ise otsustavad asjade üle, mis seal toimuvad. See on minu ideaal. Ei ole nii, et mingi ennast täissöönud poliitik tuleb ja ütleb, kuidas asjad meil käima peavad. Ma olen vabatahtlik päästja ja ma saan sellest siiralt kaifi. See on ühiskond, kus ma tahan elada. Mitte olla sellises õpitud abituse sündroomi keskkonnas, kus on mingi müstiline riik, kes sinu eest peaks asjad ära tegema ja tagumiku ka ära pühkima.
K.K: Mis erakonna poolt sa oled oma elu jooksul hääle andnud?
A.T: Ma olen olnud suhteliselt muutlik hääletaja. Ma olen proovinud alguses Isamaad, siis kui Res Publica tuli, hääletasin korra nende poolt. Siis sai sellest kõrini ja hääletasin Rohelisi. Seejärel kandideerisin ise Rohelistes ja loomulikult hääletasin neid, ja siis Vabaerakonda.
M.R: Sa oled hea ja lahke inimene. Ja siis kukud sa ühel hetkel korruptante peetima. Mis sul nende vastu on?
A.T: See on põhimõtteline küsimus. Poliitika ei tohiks olla isikliku kasu hankimise koht. Kuigi jah, isiklik kasu võib olla ka see, et luua lahedat ühiskonda, aga see on ülekantud tähenduses. Ega korruptsioon ja isikliku kasu tagaajamine kuhugi ära kao. Nii sinisilmne ma pole. Aga selline mõtteviis tuleb tagaplaanile lüüa. See on jõle vastik töö. Ma täna just kellelegi ütlesin, et ei ole minu unistus pista näpp kellegi tagumikku ja siis seda sorkida. No ei ole. Aga mulle tundub, et väga paljud kardavad seda teha – mina ei karda. Mind on siin ähvardatud küll.
K.K: Ähvardatud? Aga ära ostetud?
A.T: Veel pole raha pakutud, hind on vist liiga kõrge.
M.R: Kuidas sulle tundub, kas poliitika on räpasem, kui sa arvasid, või mitte?
A.T: Kõige häirivam tegelane poliitikas on keskpärane võimuhull. Selliseid tüüpe on päris palju, seal näeb seda rohkem kui igapäevaelus. Või isegi teatris. Keskpärasus, mis on liidetud võimuhullusega.
M.R: Väga kehv kombo.
A.T: Need, kes on kõvemad tegijad, neil on see drive sees ja nende puhul on võimuhullus talutav. Selline üksteisele jala taha panemine ja pükste maha tõmbamine on ebameeldiv.
M.R: Saan aru, et hiljuti võtsid sa ette kodanik Rõivase, kes kinkis oma tublile erakonnakaaslasele Rosimannusele jupi ühest kaubanduskeskusest Tallinnas. Arvan, et enamik inimesi läks seda lehest lugedes ikka totaalselt närvi.
A.T: Eks kogu see optsioonijutt on pehmelt öeldes häma. Igaüks saab sellest aru, et täna jagatakse „dooljat“ (vene keeles kuritegelikul teel teenitud kasum – toim.). Kui Rosimannus nüüd tuleb selle jutuga, et on optsiooni teinud ja selle eest maksnud umbes sama palju, kui oli ostuhind, siis vabandage väga, aga nii loll nüüd mina küll ei ole, et sellest aru ei saa. Ja teine küsimus on see, et kas ta üldse pani sinna projekti reaalset raha. Või pani ta hoopis suhteid? Ma tõesti ei taha Taavi Rõivast rünnata, ta on sümpaatne inimene, aga ta on pidanud mängima üsna piiripealseid mänge. Eks peamine küsimus ole see, et milliste diilide ja kokkulepete tulemusena ta Riigi Kinnisvara nõukogu juhiks sai? Ja mida ta selle eest vastu pidi andma? Ma räägin, nagu vanades erakondades käib. Eks kõik ju teavad, et koalitsioonilepingus jagatakse sellised kohad erakondade vahel ära. Järgmise asjana erakonna sees premeeritakse selle kohaga ustavaid inimesi. Selle otsustab ära n-ö erakonna tagatuba. Nüüd tundub, et Rosimannus on olnud põhiline inimene, kes ütleb, kes kuhu läheb ja millise teene eest.
Ja hiljem, me teame väga hästi, kuidas käis see operatsioon „Hõbekuul“, mille käigus võeti rajalt maha Siim Kallas, kellest pidi peaminister saama. Siis tuli Rosimannus ja pani Taavi Rõivase peaministriks, see ei ole riiklik saladus, kõik teavad seda. Küsisin Rõivase käest komisjonis, et öelgu ausalt, kes teda Riigi Kinnisvarasse soovitas ja kuidas neil seal parteis asjad käivad. Taavi ütles, et rahandusminister soovitas. Halloo! Isegi vanad kalad hakkasid kõik naerma, me teame ju, kuidas see juhitud demokraatia käib. Ja veel kord, mina ei taha kottida Taavi Rõivast, ei huvita. Mind huvitab see, kes neid niite tõmbab ja see on palju tõsisem probleem.
M.R: Kui ma natukenegi veel mäletan, mida meil õigusteaduskonnas õpetati, siis sellist asja võib põhimõtteliselt korruptsiooniks nimetada. Kus sa oma positsiooni ja suhteid ära kasutades saad vastutasuks mingeid hüvesid, mis on rahas vägagi mõõdetavad. Rosimannusele tehtud kingituse väärtus võib olla mingi 3–4 miljonit eurot?
A.T: See tänane komisjon, mida ma juhin, on korruptsioonivastane erikomisjon. See on üks ennetustöö tegemise komisjon. Kui Tallinna Sadama altkäemaksuvõtmisega tegelesin, siis oli tegemist Tallinna Sadama uurimiskomisjoniga, mis on palju suurem jõuga. Me tegime ettepaneku ja eelnõu, et see uurimiskomisjon peaks saama palju rohkem jõudu ja volitusi juurde. Seal oleks tekkinud näiteks sunniraha mehhanism, et kui inimene kohale ei tule ja vajalikke dokumente ei esita, siis maksab 8000 eurot sunniraha. Või saab junnijaid kohtu kaudu sunniviisil kohale tuua. See sai suurematelt erakondadelt hävitava hinnangu.
Kui ma räägin kartellierakondadest, siis on selgelt näha, et ühel hetkel, kui erakonna valgustkartvad tegemised hakkavad esile tulema, siis tõmbutakse ringkaitsesse. Ei ole enam mingisugust ideoloogilist võitlust ja kõik on äkki sõbrad. Just need uurimiskomisjonid on kohad, kus sellist halli tsooni saaks songerdada. Kõik need jokk-skeemid, mõjuvõimuga kauplemised, mis ei ole veel kuriteoni jõudnud, aga kus sa aimad, et midagi toimub – need kuuluvad sellesse halli tsooni. Selliste küsimustega saakski tegeleda kas uurimiskomisjon või uuriv ajakirjandus. Kuna poliitiku kõige tähtsam valuuta on valijate hääled, siis peamiseks relvaks saab olla avalik hukkamõist.
M.R: Vabaerakond peab kevadel valima uue juhi. Oskad ennustada, kes see võiks olla?
A.T: See juhtub tõepoolest aprillis. Ütlen ainult ühe asja: minu eluunistuse kohvris ei ole sellist pakikest, kus on kirjas, et hakka partei esimeheks. Aga Vabaerakond vajab teist käiku ja mul on mõningaid mõtteid. Täna, kui ma siin räägin, ei ole ma isegi erakonna liige. Ilmselt see kandideerimine seisab ees ja kuidas see lõpeb, ei tea keegi. Ilmselt proovima peab, muidu ilusti alanud asi võib lihtsalt vajuda auku ja sellest oleks kahju.
