Lõhnade kasutamise tavadele on viiteid tsivilisatsiooni algusest peale, seda nii arheoloogilistel väljakaevamistel avastatu põhjal kui ka antiikaja tekstidelt leitud märkide järgi.
Saamise lugu
Sõna “parfüüm” tuleb ladina keelsest per fumus ja tähendab tõlkes “läbi suitsu”. Iidsetel aegadel lõhnastati algselt mitte inimest ennast, vaid ümbritsevat (ruume). Selleks pressiti taimedest õli, seejärel seda aurutati ja lõpuks põletati, et lõhn leviks õhus ühtlaselt. N-ö vedelal kujul kasutatava parfüümi tegemise kunstile pandi alus Mesopotaamias ning esimeseks naiskeemikuks võib pidada Mesopotaamia naist nimega Taputti, kellele viitamise märke on leitud 4000 aasta tagant. Proua Taputti leiutas meetodi, millega lilleõite pressimisest saadud vedeliku ja taimeõli destilleerida, filtreeris saadud segu ning valas seda väikeses anumas mitu korda edasi-tagasi, lastes segul vahepeal seista.
Egiptlased kuuluvad samuti parfüümi leiutajate esirinda, kasutades segusid surnute lõhnastamiseks ning andes erinevatele lõhnakombinatsioonidele jumaluste nimesid. Nende saavutusi täiustasid hiljem roomlased, pärslased ja araablased. Vanimad teadaolevad parfüümid leiti aastal 2005| väljakaevamistelt Küprosel, kui avastati 4000 aasta vanune antiikne “parfüümitehas”, mis võttis enda alla pea 4 ruutkilomeetri suuruse maa-ala.
Esimesed sünteetilised lõhnad
Euroopasse jõudis parfüüm 13. sajandi esimesel poolel, kui ristisõdalased tõid selle näidiseid kaasa oma retkedelt ning parfüüm sai tuntuks Inglismaal, Prantsusmaal ja Itaalias. Siiski on Euroopal ka omalt poolt vastu panna Santa Maria Novella kiriku munk Firenzes, kes samuti 1221. aastal on kirja pannud oma parfüümi leiutamise katsetusi. Ning vanad head hõimuvennad Ungaris, kes väidetavalt 14. sajandi keskel mõtlesid välja algse parfüümi põhikoostise – ehk taimedest pressitud õlide segu – lahustamise alkoholis, mis sai tuntuks kui Ungari Vesi (Hungary Water). Madjarite loodud retsept on tänaseni tõelise parfüümi aluseks. Edasise parfüüminduse põhiteened on kindlasti eurooplastel, eriti renessansiaegsel Itaalial, ning sealt Prantsusmaale edasi viidud “parfüümi keetmise” kunstil. Ning muidugi Louis XVl, kellest sai kohe parfüümi andunud fänn ning kes lasi oma lossi juurde spetsiaalse parfüümi taimede kasvuhoone püstitada ning sundis oma külalisi kümblema kitsepiima ja roosilehtede vannis.
Inglismaal töötasid keemikud palehigis, et leiutada sünteetilist vastet nii suure vaevaga ja ülikalli hinnaga kätte saadavale looduslikule parfüümile. Esimene sünteetiline parfüüm, mis muide lõhnas nagu mandel, valmistati lämmastikhappest ja benseenist 19. sajandil. Siiski, parfüümide masstootmine läks lahti alles 20. sajandil ning õieti alles 1960-ndatel jõudis parfüümi pudel ka n-ö igamehe-naise kättesaadavusse ning on tänaseks kümnetesse miljarditesse eurodesse ulatuv hiigeläri.
Parfüümide koostis ja lõhnade grupeeringud
Looduslikest ainetest on parfüümides kasutusel lilled, rohttaimed, vürtsid, puuviljad, puit, juured, lehed, loomadelt saadavad eritised, aga ka alkohol, kivisüsi ja kivisöetõrv.
Lilli ja teisi õitsvaid taimi, millest on võimalik õli pressida, on teadaolevalt looduses 2000-250 000. Mõned lilled, näiteks liiliad, ei erita üldse õli. Neid lõhnu saadakse sünteetilisel teel, nagu ka lõhnu, mida loodusest ei leita.
Loomseid aineid kasutatakse parfüümi lõhna fikseerimiseks ning loomseid aineid sisaldavate parfüümide lõhn püsib reeglina kauem, kuna nad aurustuvad oluliselt aeglasemalt kui taimsed või sünteetilised lõhnad. Tänapäeval toodetakse ka loomsete ainete analoogi keemiliselt, kuna loomade tapmine nendelt saadavate essentside saamiseks on viinud nii mõnedki liigid hävimise äärele ning enamikul juhtudel on see nüüd seadusega keelustatud. Lõhna fikseerijatena kasutatakse veel vaiku, kivisöetõrva, sammalt ja sünteetilisi kemikaale.
Alkoholi ja mõnikord ka vett kasutatakse parfüümi lõhnaühendite lahjendamiseks, alkoholi kogus määrabki, kas tegu on parfüümi, parfüümi vee või tualettveega.
***
Elav lõhn
ELUSLOODUS: Tiina Ilsen teeb kummarduse loomadele, kellele võlgneme tänu oma tänase suure parfüümivaliku ees.
Loomsed ained, tihti originaalis kohutavalt eemaletõukava lõhnaga, on andnud parfüümitööstusele saladuse, kuidas ühest õigel kogusel lahustuvast lõhnaühendi valemist teha parfüüm, mis pealekandmisel eritab seletamatult rikast, sametist ja sooja aroomi. Keemiliselt koostiselt on loomsed ekstraktid väga sarnased inimestest seksi ajal erituvate ühenditega. Nagu öeldud, on tänapäeval leiutatud nende ainete keemilised analoogid ning just neid sisaldavad ühendid tagavad parfüümide “kaua peal püsimise”.
Ehk siis austusavaldused vaaladele (parfüümi jaoks koguti meres olevat spermat paaritumise ajal), kobrastele (nii emas- kui isaskobraste kopranõre), erinevatele nn Civet-kassidele (näiteks leopardid, tähnilised skungid, pesukarule sarnanev rõngassaba-kass Põhja Ameerikas – neil koguti nõret nii isas- kui emasisendite sabaalustest näärmetest) ja muskushirvedele (isaselt muskushirvelt saadav muskuseritis, mida koguti teradena).