MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmeli sari maakera mõttetutest riikidest. Armeenia kunagisest hiilgusest on järel mägede vahele kadunud junn tilga veega, mida nad ei oska üldse pidada.

Ilmselt ei ole ühtegi teist rahvast, kes oleks niivõrd klammerdunud oma kaugesse ajaloolisse hiilgusse, nagu seda on armeenlased. Iga armeenlane, kes teile sellel maal reisijuhiks peaks sattuma, räägib kindlasti sissejuhatuseks, et kunagi oli Armeenia väga suur ja selle piires oli kolm suurt järve – Urmia, Van ja Sevan. Urmia asub tänapäeval Iraanis ja Van Armeenias. Isegi Armeenia vapil kujutatud Suur- ja Väike-Ararat asuvad Türgi territooriumil. Kui te lähete Jerevanis ekskursioonile, ei jõua keegi üles lugeda neid kordi, mil giid hüüab suvalisse suunda viibates: maailma esimene, maailma vanim, maailma suurim.

Täiesti loll geograafiline olukord

Kunagisest Suur-Armeeniast on tänapäevaks järel vaid pisike osa nn Ida-Armeeniat, mis oli pikka aega Pärsia võimu all ja mille seejärel vallutas Venemaa. Suurem osa Armeeniast, nn Lääne-Armeenia, on Türgi territoorium ja armeenlased aeti sealt minema või tapeti kohutavas veresaunas 1915. aasta genotsiidi ajal. Nii valus, kui see ka armeenlastele ei tundu, peavad nad olema tänulikud, et neil seegi maalapp on, kus oma riigi asja ajada. Vabalt oleks võinud juhtuda ka nii, et neile poleks midagi jäetud. Ei ole siis midagi imelikku ka selles, et maailmas elavast 10–14 miljonist armeenlasest elab oma riigis vaid umbes 3 miljonit.

Suurimad armeenlaste kogukonnad asuvad Venemaal (1,5 miljonit inimest), USA-s (0,5‒1,5 miljonit), Prantsusmaal (0,8 miljonit), Iraanis (0,5 miljonit), Gruusias (250 000), Argentinas (150 000), Ukrainas (100 000), Poolas (100 000), Lähis-Idas (kuni 0,5 miljonit), Kanadas (100 000), Brasiilias, Austraalias. Mägi-Karabahhis, mille pärast puhkes eelmisel aastal juba teine sõda Aserbaidžaaniga, elab 130 000 armeenlast.

See kõik tähendab, et Armeenia on oma geograafilise asendi tõttu lollis olukorras. Läänes vaenulik Türgi ja idas verivaenlane Aserbaidžaan. Kagus lühike piirilõik viimasel ajal Armeenia suhtes vähemalt neutraalse Iraaniga ja põhjas Gruusia. Armeenia loeb oma ainsaks kaitsjaks Venemaad, ehkki ka see stereotüüp on viimasel ajal kõikuma löönud. Aga Armeenial pole lihtsalt muud üle jäänud, kui vaadata ainsa sõbra Venemaa suunas, küll läbi Gruusia territooriumi. Tegelikkus on aga selline, et ajaloos on Venemaa korduvalt Armeenia reetnud, eriti talle rasketel aegadel.

Sellega võikski Armeenia olemuse kokku võtta ja küsida, kas sellisel riigil on üldse mingit mõtet? Aga ei, Armeenia pakub samas mõtteainet kogu kristliku maailma arengutest. Sest Armeenia oli maailma esimene kristlik riik aastast 301. Tegelikult ongi kirik ja armeenlaste usk see ainus õlekõrs, mis neil nende keerulise ajaloo jooksul on aidanud rahvana püsima jääda.

Mägine maa

Armeenia mägismaa on ulatuslik ala Ees-Aasias. Läänes läheb see sujuvalt üle Väike-Aasia mägismaaks ja idas piirneb Iraani mägismaaga. Praegune Armeenia territoorium hõlmab vaid 10% Armeenia mägismaast. Armeenia asub mägismaa kirdeosas ja hõlmab suure osa mägisest alast Kura (türgi Kura, gruusia Mtkvari, armeenia Kur ja aseri Kür) ja Araksi jõgede vahel. Armeenia mägismaa on keerulise geoloogilise ehitusega ning vaheldusrikka reljeefiga. 90% Armeeniast asub merepinnast kõrgemal kui 1000 m ja 40% kõrgemal kui 2000 m, kus tingimused inimeste elupaigaks ei ole sobivad. Kõrgeim mäetipp (4095 m), kustunud vulkaan, kannab nime Aragats.

Põhjas piirab Armeeniat Väike-Kaukasuse mäestik, mis kulgeb Gruusia piirist mööda Sevani järve rannikut Iraani piirini.

Tasandikud moodustavad 16% Armeenia pindalast. Ulatuslikem neist on viljakas Ararati tasandik riigi lääneosas vastu Türgi piiri.

Armeeniale iseloomulikeks maastikeks on poolkõrbed, kuivad stepid, mõõdukalt niisked metsad ja alpiaasad. Põllumajanduse viljelemine vajab hulgaliselt veehoidlaid ja muid niisutussüsteeme.

Mäed takistavad Vahemere ja Musta mere mõju kliimale, mis tingib suured hooajalised temperatuuri kõikumised. Väga üldistatult on Armeenia mägismaal keskmine temperatuur talvel 0 ° C, suvel ületab 25 °C. Tänu vulkaanilistele muldadele ja niisutamisele on Armeenia üks vanemaid maaviljeluse piirkondi maailmas.

Armeenia seismoloogia ja Maa füüsika assotsiatsiooni andmetel on kõigist Armeenia territooriumil toimunud looduskatastroofidest 94% seotud tugevate maavärinatega. Näiteks Armeenia ajaloolised pealinnad on hävinud maavärinate tagajärjel.

Ehkki loodusgeograafiliselt paigutatakse Armeenia Ees-Aasiasse, on seda ala iidsetest aegadest läbinud Aasia ja Euroopa vahelised kaubateed. Seetõttu paigutatakse Armeenia kultuuriliselt pigem Euroopasse.

Iidne hiilgus

Armeenlased on oma suursuguse kauge ajaloo üle väga uhked. Kui grusiinid teatavad, et Kahheetia kvevrides tehti veini juba 8000 aastat tagasi, näitavad armeenlased nahast kinga, pehmel terava ninaga nahkjalatsil tšarohhil on vanust 5500 aastat. Samast Areni koopast leiti veel ka naise seelik ja veinitöökoda. Armeenlased, kes on veendunud, et paljud olulised asjad on just neil kõige vanemad, said kingaleiuga hingele tubli sortsu palsamit.

Armeenia mägismaal asusid 12.–9. sajandil eKr Nairi ja 1000–600 eKr Urartu riik. Armeenia nimi esineb esimest korda (Urartu sünonüümina) Behistuni raidkirjal, umbes aastast 520 eKr. Suurimate antiikajaloolaste ja -geograafide kaartidel on Armeenia tähistatud kõrvuti Pärsia, Süüria ja teiste antiikaja riikidega. Ptolemaoise kaardil on „Armen“. Ka Herodotose kaardilt võib leida Armeenia, kuid veidi rohkem lõunas kui Ptolemaiosel.

Pärast Aleksander Suure impeeriumi lagunemist tekkisid armeenlaste kuningriigid Ajrarati riik (Armeenia satraapia) ja Tsophkhi riik (Sophene riik). Hiljem vallutas Seleukiidide riik need riigid. Pärast Seleukiidide riigi purustamist Rooma vabariigi poolt 2. sajandil eKr tekkis kolm Armeenia riiki: Suur-Armeenia, Väike-Armeenia ja Sophene.

Tigran II ajal (95–55 eKr) muutus Suur-Armeenia vägevaks riigiks, mis laius Palestiinast Kaspia mereni. Peagi sai ta Rooma-Partia liidult lüüa ja jäi ilma kõigist vallutatud aladest peale päris Suur-Armeenia ning osast Partialt vallutatud maadest. Hiljem muutus Suur-Armeenia Partia ja Rooma riigi vaheliseks puhverriigiks ja veel hiljem (3.–4. sajandil pKr) Rooma ja Sassaniidide Iraani vaheliseks puhverriigiks.

Kuningas Tiridates III (238–314) kuulutas kristluse 301. aastal riigiusuks. Sellega sai Armeeniast maailma esimene kristlik riik, kümme aastat enne kristlusele sallivuse kehtestamist Roomas Galeriuse ajal ning 36 aastat enne Constantinus Suure ristimist.

Keskaegsed segadused

Seoses araabia kalifaadi nõrgenemisega tekkis Armeenias mitu kuningriiki (9.–11. sajandil). Neist kõige võimsam oli Bagratiidide riik, mille pealinn oli Ani (884–1045). Ajapikku Bagratiidide riik lõhenes, sellest lõi lahku mitu riiki, mis siiski tunnistasid Bagrationi dünastia ülemvõimu. Üks selline kuningriik asus Ararati mäe lääneküljel keskusega Karsis (962–1064) ja teine Armeenia põhjaosas keskusega Loris (982–1090). Samal ajal tekkis ka Vaspurakani kuningriik Vani järve orus, sjunikhid aga asutasid kuningriigi tänapäevases Sjunikhi maakonnas Sevani järvest lõuna pool (970–1166).

1045. aastal vallutas Bagratiidide Armeenia Bütsants, kes alistas peatselt teisedki Armeenia riigid. Bütsantsi keisrite võim jäi siiski lühikeseks, kuna juba 1071. aastal tungisid Armeeniasse seldžukid, kes Manzikerti lahingu järel rajasid Seldžuki suurriigi. Türklaste võimu alt põgenes Tarsusesse Kiliikias hulk armeenlasi.
1046. aastail vallutasid Armeenia mongolid, neile järgnesid teised Kesk-Aasia hõimud. 14. sajandil vallutasid ja rüüstasid Armeenia Tamerlani (Timuri) hordid. 16. sajandil jagasid Armeenia omavahel Ottomani impeerium ja Safaviidide Pärsia. Kui Türgi võimu all anti armeenlastele ulatuslik autonoomia ning nad elasid suhteliselt rahumeelselt oma enklaavides, siis ‘Abbās I Suur rakendas 1604. aastast oma riigi loodepiiril põletatud maa taktikat, mis viis paljude armeenlaste küüditamiseni kodumaalt.

Ärkamisest nüüdisaegse oma riigini

Vene-Pärsia sõja lõpetanud Gulistani rahulepingu järel ühendas Venemaa endaga 1813. aastal Karabahhia alad, aga Turkmeenia lepingu alusel 1828. aastal Jerevani ja Nahhitševani khaaniriigid. Vene-Türgi sõja tulemusena 1877–1878 vallutas Venemaa Türgi võimu all olnud Armeenia alad.

Kristlastena olid armeenlased Ottomani riigis diskrimineeritud. Kui nad hakkasid taotlema senisest suuremaid õigusi, korraldas sultan ‘Abdu’l-Hamid II 1894–1896 vastuseks armeenlaste vastased pogrommid. Eri allikate andmeil hukkus neis 80 000–300 000 inimest. Pärast noortürklaste revolutsiooni lootsid armeenlased olukorra paranemist, ent kuna Vene armees oli hulgaliselt armeenia vabatahtlikke, suhtus ka uus valitsus neisse umbusuga.

Kui Esimene maailmasõda oli alanud, asusid türklased peagi lahendama nn armeenia küsimust, pagendades armeenlased Väike-Aasiast. 24. aprillil 1915 arreteeriti armeenia intellektuaalid. Armeenlastest sõdurid, kes olid teeninud Türgi sõjaväes, kutsuti sõjaväkke tagasi ja lasti maha. Naised, lapsed ja vanurid pagendati Süüria kõrbesse. 1915–1917 toimunud armeenia genotsiidis hukkus 600 000 – 1 000 000 inimest. Paljud armeenlastest, kes jäid ellu tänu türklaste ja kurdide abile, põgenesid Venemaa Armeenia aladele või teistesse Lähis-Ida maadesse.

Armeenia kuulutati avalikult iseseisvaks Armeenia Demokraatlikuks Vabariigiks 28. mail 1918. Septembris 1920 alustas Türgi sõjategevust Armeenia vastu ja vallutas Armeenia territooriumist läänepoolse kaks kolmandikku. Novembris tungisid idapoolsesse Armeeniasse aga Punaarmee väeosad ja 29. novembril 1920 kuulutati välja Armeenia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.

Armeenia NSV sõlmis 2. märtsil 1922 Aserbaidžaani NSV ja Gruusia NSV-ga lepingu, mille kohaselt loodi Taga-Kaukaasia Sotsialistlike Nõukogude Vabariikide Föderatiivne Liit, millest 13. detsembril 1922 moodustati omakorda Taga-Kaukaasia Sotsialistlik Föderaalne Nõukogude Vabariik. Seejuures säilitas iga moodustis oma vormilise iseseisvuse. Föderatsioon arvati NSV Liidu koosseisu 30. detsembril.

Stalini diktatuuriga kaasnes põllumajanduse kolhoseerimine, industrialiseerimine (suunaga rasketööstusele ja sõjatööstusele), urbaniseerumine, kiriku tagakiusamine ja „parteilise liini“ ametlik kehtestamine kõigis eluvaldkondades. Aastal 1936 deporteeriti Kesk-Aasiasse umbes 25 000 armeenlast, kes olid kolhooside vastu. Stalinlike puhastuste käigus hukkusid Armeenia kompartei juht Agasi Handžjan, katoolikos Horen Muradbekjan, rida valitsuse ministreid, silmapaistvad armeenia kultuuritegelased. 1936. aastal likvideeriti Taga-Kaukaasia SFNV, selle koosseisu kuulunud Armeenia NSV, Gruusia NSV ja Aserbaidžaani NSV kuulutati eraldi liiduvabariikideks Nõukogude Liidu koosseisus.

Teise maailmasõja lõppedes tegi Stalin katoolikosele ettepaneku kutsuda välismaal elavaid armeenlasi tulema Nõukogude Armeeniasse, sest armeenia diasporaas on palju raha ja kvalifitseeritud spetsialiste. Aastatel 1945–1948 pöördus Ida-Armeeniasse tagasi umbes 150 000 armeenlast, enamik neist Lähis-Ida riikidest. Paljud neist represseeriti otsekohe pärast saabumist. Juulis 1949 küüditati osa armeenia intelligentsi koos peredega Kesk-Aasiasse, kus enamik neist hukkus.

Tänane iseseisvus

Tänapäeva Armeenia riikluse läbivaks teemaks on kujunenud Mägi-Karabahhi–Artsahhi probleem. Nõukogude võim oli pärast oma võimu kehtestamist 1920. aastal Lõuna-Kaukaasias jätnud läbi ajaloo valdavalt armeenlastega asustatud Artsahhi Aserbaidžaanile. See poliitiline miin plahvatas uuesti Nõukogude Liidu lagunemisel.

Nõukogude Liidu uus perestroika- ja glasnostipoliitika 1980. aastate lõpus kergitas kohe pinnale ajaloolised rahvuslikud vastuolud. Aserbaidžaani pealinnast Bakuust 30 km kaugusel asuvas tööstuslinnas Sumgaitis elas 1988. aastal 18 000 armeenlast. Saatus tahtis, et just Sumgait sai kohaks, kus Aserbaidžaan andis esimese vastureaktsiooni Mägi-Karabahhi armeenlaste soovile ühineda oma emamaaga. Veebruaris vallandunud pogrommi käigus tapeti ametlikel andmetel 26 armeenlast. Hukkus ka 6 aserbaidžaanlast. 29. veebruaril viidi Sumgaiti lennukitega Nõukogude Liidu sisevägede polk rahutuste mahasurumiseks. ÜRO põgenike ülemkomissari aruandes märgiti, et esimesed põgenikud Nõukogude Liidu territooriumil tekkisidki pärast Sumgaiti sündmusi. Pool miljonit inimest, peamiselt armeenlased, põgenesid Aserbaidžaanist Armeeniasse ja aserid vastupidises suunas. Etniline puhastus kogus hoogu.

12. jaanuaril 1990 esinesid kaks Aserbaidžaani Rahvarinde radikaalsema tiiva liidrit riiklikus telekanalis ja teatasid, et Bakuu on üle ujutatud põgenikega Armeeniast, kui samal ajal tuhanded armeenlased elavad pealinnas täielikus mugavuses. Järgmisel päeval algasid armeenlaste vastu suunatud pogrommid. Ööl vastu 20. jaanuari ründasid Nõukogude armee üksused Bakuud ülesandega kehtestada pealinnas eriolukord. Pärast armee rünnakut armeenlaste pogrommid lõppesid, kuid kokkupõrgetes sai ametlikel andmetel surma 134 ja vigastada 700 linnaelanikku.
13. aasta alguses puhkesid Artsahhist põhjas relvastatud kokkupõrked armeenlaste ja aserite vahel. Aserbaidžaani NSV ja Armeenia NSV piiril algasid aga lahingud, kus kasutati raskerelvi. 1991. aasta 2. septembril kuulutasid Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti ja piirneva Aserbaidžaani Šaumjani rajooni rahvasaadikute nõukogud välja sõltumatu ja suveräänse Mägi-Karabahhi Vabariigi Artsahhi. Mägi-Karabahhi juhid tegutsesid sealjuures Jerevanist üsna sõltumatult.
14. aasta sügise jooksul alustasid Mägi-Karabahhi armeenlaste relvaüksused pealetungi ja vabastasid kõik armeenlaste külad Mägi-Karabahhis ja Šaumjani rajoonis, kust aseritest elanikkond oli juba enne lahkuma sunnitud. Detsembris viis Venemaa Mägi-Karabahhist välja endise Nõukogude Liidu sisevägede üksused.
15. aasta lõpus toimus selles sõjas otsustav murrang, mis viis kokkuvõttes selleni, et Mägi-Karabahhi relvajõud vabastasid kogu piirkonna ning vallutasid Aserbaidžaanilt lisaks veel seitse rajooni kas täielikult või osaliselt tasandiku-Karabahhis ja ümbruses.

Otsimaks lahendust Mägi-Karabahhi konfliktile, moodustati 1992. aastal OSCE Minski grupp, kus eesistujamaad olid USA, Prantsusmaa ja Venemaa. Minski grupp oma tegevuses kunagi reaalsete tulemusteni ei jõudnudki.

Pärast Armeenia iseseisvumist 1991. aasta sügisel oli esimeseks presidendiks valitud filoloogiadoktor, Karabahhi komitee liige, ülemnõukogu esimees Levon Ter-Petrosjan. Ta valiti tagasi ka teiseks ametiajaks, kuid astus 1998. aastal ametist tagasi, sest oli Karabahhi küsimuses läinud teravasse vastuollu peaministri Robert Kotšarjani, kaitseministri Vazgen Sargsjani ning sise- ja julgeolekuministri Serž Sargsjaniga. Need kolm poliitikut moodustasid nn Karabahhi klanni tuumiku. Nad ei toetanud Ter-Petrosjani Karabahhi probleemi lahendamise plaani. See nägi väljaspool Mägi-Karabahhi okupeeritud Aserbaidžaani alade tagastamist, välja arvatud Artsahhi emamaa Armeeniaga ühendav Latšini koridor. Samuti sõjapõgenike tagasipöördumise oma kodudesse, rahuvalvejõudude paigutamise Mägi-Karabahhi ja Aserbaidžaani piirile. Ilmselt kõige raskem oli armeenlastel vastu võtta Ter-Petrosjani tõdemust, et Mägi-Karabahhi iseseisvus ega liitumine Armeeniaga ei vii lahenduseni. Nagu aeg näitas, olid Ter-Petrosjani seisukohad realistlikud. Sisuliselt viis Aserbaidžaan 2020. aastal selle plaani ellu sõjalisel teel Armeeniale väga ränga kaotuse hinnaga.

Järgnevalt valitsesid Armeeniat presidentidena Karabahhi klanni liidrid Robert Kotšarjan ja Serž Sargsjan. Armeenia lähenes majanduslikult, poliitiliselt ja sõjaliselt Venemaale. Liituti Venemaa dikteeritud Euraasia majandusliiduga ja sõjalise blokiga. Armeenia pikendas Gjumris asuva Vene sõjaväebaasi kohalolekut kuni 2044. aastani.

Vene oligarhide kätte langes aina enam Armeenia strateegiliselt tähtsaid ettevõtteid. Riigis lokkas korruptsioon.

2018. aasta kevadel hakkas Sargsjani teine ametiaeg presidendina lõppema. Rahvuskogu valis Sargsjani Armeenia peaministriks. Opositsiooni arvates viis Sargsjan 2015. aastal läbi konstitutsioonimuudatuse presidendivõimu üleandmiseks peaministrile just sellepärast, et ta saaks edasi valitseda ka pärast presidendi teise ametiaja lõppemist. See põhjustas Armeenias rahumeelse revolutsiooni, mille liidriks sai parlamendi opositsioonijõudude juht, ajakirjanik Nikol Pašinjan. Pärast survet ja ähvardust blokeerida Armeenia transpordisüsteem valis parlament Pašinjani peaministriks. 2018. aasta lõpus toimunud erakorralistel parlamendivalimistel sai Pašinjani valimisblokk „Minu samm“ 70 protsenti häältest ja ta valiti uuesti peaministriks.
2019. aasta 27. septembril alustasid Aserbaidžaani relvajõud ulatuslikku pealetungi Aserbaidžaani ja Mägi-Karabahhi kontrolljoonel. Majanduslikult 3,5 korda suurema SKP-ga Aserbaidžaan oli selleks valmistunud 26 aastat. Nüüd oli ta relvajõududel ka Türgi sõjaline tugi relvastuse ja instruktorite näol. Venemaa oma liitlasele Armeeniale sõjalist abi ei andnud, sest vormiliselt sõdis Mägi-Karabahh. Pealegi ei armasta Vladimir Putin Pašinjani-sarnaseid revolutsiooni toel võimule tulnud liidreid.

Lõpetuseks: Armeenia andis tagasi kõik veel alles jäänud okupeeritud Aserbaidžaani alad. Armeenia kontrolli alla jäänud Mägi-Karabahhi osas asusid aga rahu tagama Vene sõjaväelased.

Pašinjani süüdistati reetmises ja kapitulatsioonis, Jerevani meeleavaldustel nõuti tema tagasiastumist. Ta tuli selle poliitilise surve alt välja, korraldades uued parlamendivalimised, kus tema valimisblokk sai 54 protsenti ja peamise vastase Robert Kotšarjani oma 21 protsenti valijate häältest.

Kuid veel enne oli Armeenia kaotanud Aserbaidžaanile veelgi olulisema sõja. Aastasadu on aserid ja armeenlased vaielnud, kumba rahvusköögi algupärand on kuulus dolma. 2017. aastal otsustas UNESCO tunnistada just aserite dolma mittemateriaalseks kultuuripärandiks. Mida aga hakata peale riigiga, mille tänane ainus allesjäänud uhkus on dolma ja mis on ka ise dolma suurune? Mis mõte on riigil, kus ühe dolma pärast kaklevad kõik dolmategijad?