ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesari sellest, kuidas vene kirjandus armastustemaatikat käsitleb. Jevgeni Švarts (1896–1958) oli täiesti õnnetu inimene: talle tundus isegi siis, kui olid juba valmis „Vari“, „Draakon“ ja „Tavaline ime“, et pole veel midagi väärtuslikku kirja pannud.
Iga looja mõtleb ennast suureks (ei võta keegi sulge kätte eesmärgiga luua midagi keskpärast või halba!); suurte kirjanike puhul öeldakse selle kohta „teadis oma väärtust“, andetute puhul „grafomaani haiglane enesehinnang“.
Jevgeni Švartsi puhul segunesid veendumus loomingulises õiguses täieliku usupuudusega oma jõudu ja valmidusega iga hetk kirjatööst loobuda.
Ta tundus laisk, korratu, oma töösse võhiklikult suhtuv; oma klassikaks saanud näidendite edusse eriti ei uskunud, ootas ja oli alati valmis vastu võtma läbikukkumist. „Salaja, mõistagi, ei hurjuta ennast keegi, hingepõhjas loodetakse olla päris kena ja võibolla kellegi meelest isegi ilus,“ märkis Jevgeni Švarts. „Aga väita avalikult ennast ilusaks on vääritu. Iga kirjaoskaja võib südamepõhjas loota, et on kirjanik. Valjusti öelda: ma olen kirjanik, aga ei tohi.“
Esietendus kui hukkamine
Vahel kirjutab Švarts oma enesekindlusetusest ahastusega, vahel ümbernurga ja nalja visates ning see piinav tunne on enamiku tema teoste aineks saanud. Veidi enne surma kirjutas Jevgeni Švarts: „Ikka veel näen haigeid, lõpuni painajalikke unenägusid. Mingid kuradid lehvivad ringi. Hiljuti läksid kaks kuradit vaidlema, üks halli habemetüükaga, teine noor ja suure ninaga. Nendega kambas mingi näitleja… Vahest ei meeldi neile, et ma iga päev kirjutan?“ Need peaaegu haledad read jäävad kõrvuti hingestavate, karikatuursete, täpsete ja halastamatute kirjeldustega kaasaegsetest…
Ta ei uskunud endasse ega uskunud teisi. Näiteks kirjutab ta väljapaistvast lavastajast, ühest Moskva Kunstiteatri asutajast Nemirovitš-Dantšenkost, kui too tuli Švartsi näidendi „Vari“ esietendusele: „Tema ülbus, mida ta ise kuulsusest ära tehtuna ei märka, on mulle ebameeldiv. Ebameeldiv on habemeke, mida ta kuulsa žestiga, käelaba kaela poolt lõua suunas, silub. Ebameeldiv on tema näidend, mida ma juhuslikult lugesin, vist oli nimeks „Unistustes“, arvab, et kirjutab nagu Tšehhov, ise on aga tühi kui pähkel.“ Tegelikult on hetkel kõik eemaletõukavad, sest Švarts ootab oma näidendi läbikukkumist ja on veendunud, et paljud tulid vaid tema üle irvitama ja õnnetuse üle rõõmustama. Ta ise: „…enesega rahulolu, mis valdas mind lavale vaadates, näitlejatega tummalt kaasa rääkides, öised mälestused kõrvetasid nagu kuritöö… Edu võtan ma vastu segaselt, ebaõnne kirega ja sügavalt.“
Švarts on veendunud eelseisvas katastroofis ja läheb samal päeval õhtusele kordusetendusele nagu hukkamisele. Tuleb aga välja, et kaugeltki mitte läbikukkumine, edu, täielik edu ja õnn! Kohe on kõik tuttavad ebameeldivad isikud muutunud ilusateks, armsateks, imelisteks: „Imetlesin suurepärast Lev Moissejevitš Kvitkod. Punetab näost, paksuke, hallid juuksed kui müts, nagu laps nimepäeval külas. Rõõmustas edu üle, lahe, lustlik, tõeline luuletaja. Rõõmustas ka Kornei Ivanovitš… Kapler astus ligi, kiitis siiralt, igasuguse pingutamiseta…“
Nii kogu elu kestel – vägevaim vastumeelsus sõprade ja tuttavate suhtes vaheldus pöörase vaimustusega. Sellisel inimesel on raske uskuda sõprusse…
Nii märgib ta, kuidas Nikolai Akimov, tuntud lavastaja ja kunstnik on „Rahaasjades naeruväärsuseni ihne. Lolluseni välja. Isegi taibates, et on vaja kasvõi igapäevaasjade eest raha välja anda, ei tee seda kunagi õhtul, vaid hommikul, kui aeg juba turule minna.“ Edasi selgub, et Akimov on oma veast teadlik, kuid õigustab seda kire, ülejõu käiva kirega: „Inimene ei suuda end sundida rahast lahkuma, ongi kõik.“ Ja äkki, rebinud end lahti olmest, turust, „kirest“, nendib Švarts: „On varemgi märgatud, et kunstnikud on kitsivõitu. Võibolla liiga asjades kinni.“ Eks ole tõsi, kunstnikud loovad ainelise maailma, teevad seda ihulise jõuga; olgugi et need asjad toidavad meie hinge ja vaimu, olgu et kunstniku kätt ei juhi praktiline meel, vaid ainult jumalik innustus, seos asise, maisega, olgu salajas hoitud, ilmutab ennast näiteks kitsiduses…
Armastuse taltsutamatus
Jevgeni Švarts kirjutab, et armastuse unistus oli talle tugevaim tunne varasest lapsepõlvest peale. Küll pööras see romantilisteks ennastohverdavateks etendusteks, olemata ilma maistest tunnetest ja soovidest. Alati oli aga selge, et tarvitseb tal vaid armuda, tarvitseb vaid väljavalitul tunnetele vastata, kui neid kohe lahutatakse, veetakse teine teises suunas, ei lubata, ei lasta.
Tal vedas ja ka ei vedanud armastuses, nagu kõigil, aga, samuti kui loomingus, kannatas ta üleelatud ebaõnne surmani, meenutas ja haletses oma lüüasaamisi, vedamise kandis juhuse ja kõrgemate jõudude lohakuse arvele.
Ta kirjutas: „Kord läks Tõnjanovite man jutt ühe kirjaniku peale. Mina seletasin tolle nukrust ja hajameelsust sellega, et kuulsus tabas teda justkui mingi kuupäeva või õnnenumbri tõttu. Seepärast see kirjanik pidevalt rabeleb. Kui määrati kuulsaks, võidakse kuulsuse koht ka ära võtta.“ Selles poolsolvavas jutukeses ei käi jutt ainult ühest kirjanikust, vaid üldse kirjanikust riigis, kus tuntus määrati (või ei määratud) kõrgemalt poolt. Švarts ei torkinud ega solvanud lihtsalt kedagi ülepea, vaid ka ennast. Ja kartis alati, et vastastikune armastus on määratud… ning võidakse tühistada.
Muinasjutt-näidendis „Tavaline ime“ jutustas Jevgeni Švarts oma armastusega seotud hirmudest nii andekalt ja eredalt, et näidendit lavastati paljudes maades, igas vanuses inimestele. Muinasjutuline lahendamatus on selles järgmine: kui printsess suudleb noormeest, muutub too kohe karuks ja paneb metsa ajama. Muinasjutuline lahendus aga on, et armastus ületab kõik takistused: kui printsess, teades, mis juhtub, ikkagi suudleb noormeest, too aga, teades, et talle on nüüd määratud karuks muutuda, vastab suudlusele, jäävad armunud ikkagi inimesteks, elavad kaua ja õnnelikult. Muinasjutt.
„Au vapratele, kes julgevad armastada, teades, et kõigel on lõpp. Au arututele, kes elavad, nagu oleks nad surematud – surm kohkub neist vahel eemale,“ räägib muinasjutus võlur. Ta hurjutab noormeest, kes on otsustanud armastusest loobuda: „Kes tohib arutleda ja ennustada, kui inimest on vallanud üllamad tunded? Vaesed, relvitud inimesed löövad kuningaid troonilt ligimesearmastuse pärast. Kodumaa-armastusest trööpavad soldatid suma oma saabastega ja see põgeneb tagasi vaatamata. Targad tõusevad tõearmastusest taevasse ja sukelduvad põrgu põhja. Maa tehakse ümber ilu armastusest. Mida oled sina teinud armastusest tüdruku vastu?“
Meelepaha enda peale
Jevgeni Švarts alustas näidendit 1944. Aastal ja lõpetas kümme aastat hiljem. Lõppu muutis ta mitu korda, leidmata õiget tooni ja õhustikku. Lõplikus variandis valmistub noormehest loobunud printsess surmaks, suutmata ilma armastatuta elada. Paneb asjad kokku, jätab hüvasti kõigi sõprade ja tuttavatega, surma on ta juba näinud – too tuli ta juurde kotitäie ilgete, justkui arstil, tööriistadega. Noormees päästab printsessi viimasel hetkel!
Ei usu, et neis piltides peegeldusid vaid autori kahtlused, unistused ja kõhklused, pigem mõjus kogu näidendile riigi õhustik, kus inimesed hirmu pärast ütlesid lahti naistest ja lastest, isadest, emadest, sõpradest ja mõttekaaslastest, muidu oleks see vaid üks lüüriline teos liigutava lõpuga. „Tavaline ime“ ei ole niipalju lüürikast kui traagikast läbi imbunud. Inimesed, kes sunniti oma lähedastest lahti ütlema, ei leidnud õnne ega rahu. Neid ei vaevanud vaid südametunnistus ega kahetsus ja sünge saladus, vaid peamiselt õudne üksindus, mis nende olemasolugi mõttetuks tegi. Tegelikult pakutakse Švartsi tegelastele kaks võimalust surra: üksindusse, kui nad keelduvad armastamast või surma, sest armastatu muutub metselajaks, karuks ja kaotab inimilme.
Paljudel, kes pääsesid stalinliku terrorimasina käest, tuli muutuda elajateks, koletisteks, monstrumiteks. Mingil määral muudeti karuks ka Jevgeni Švarts ise: koosolekutel oli ta vait, äratõugatute eest välja ei astunud, allus alandlikult võimule, usaldamata oma mõtteid isegi nonde aastate päevikutele. 1954. aastal, kui näidend valmis, läks õhk riigis nagu värskemaks, hirmu lõõg lõdvenes, võis mõelda, kuidas oma hinge tervistada, millisesse vormi panna kahetsus, kurbus, kaastunne.
Kogu oma satiiri üdi pillas Jevgeni Švarts taustategelastele: kuningale ja minister-administraatorile. Küüniline ja hingetu minister taandab armastuse voodirõõmudele, nimetab armastust pisut ebaviisakaks, kuid meeldivaks tegevuseks. Kuritegelik kuningas (kellele lähim kuningriigis on timukas) ajab kõik oma kuritööd pärilikkuse kaela; patrab kõigile oma meeletust armastusest tütre vastu, kui aga too hätta jääb, eelistab selja keerata: mina pole näinud. Stseenid kuninga ja minister-administraatoriga on kirjutatud absurditeatri dialoogide vaimus, kus väärtuste järjekord on niivõrd paigast ära, et naera selle võimatuse üle.
Ja tundub mulle, et Švartsi meelepaha ei ole siin suunatud mitte vaid tegelaste, vaid ka enda peale: loomulikult ei saagitsenud ta teiste õnnetuste pealt, ei varastanud, ei küünitsenud, ei olnud võimu pailaps, kuid mingisugune plekk südametunnistusele jäi ja maha pesta oli seda raske. Jutt ei käinud siin konkreetsest teost, vaid oskusest sulanduda, sobituda olukorraga. Mimikri on praktiliselt omane kõigile inimestele, muidu sureks inimkond välja, kuid suur kunstnik ei saa leppida omaenese valmidusega leppida asjaoludega, mida ta muuta ei suuda.
Taevane ime
Näidendist näidendisse võib leida Švartsi juhtmõtet: kui inimene armub, muutub kogu maailm, need, kes veel eile olid omad ja lähedased, on äkki täiesti võõrad, aga uus võõras inimene – armastatu – on äkki kõige omam. See on eksistentsialistlik muutus: armastus, nagu ka surm, ilmutab tõe hetke; armastuse ees on inimene samamoodi vastutav kui surma ees. Inimene avastab oma tõelise mina, millise olemasolu ta võibolla isegi ei kahtlustanud.
„Tavalises imes“ on peale peamise mitu armastajapaari. Võlur ja tema naine: mees on surematu, naine surelik, mehele on määratud naine üle elada ja igatseda teda igavesti. Veel üks paar: läksid lahku palju aastaid tagasi, aga, näe, taaskohtusid ja veendusid, et tõeline armastus ei hooli vanusest, aeg seda ei ravi, möödunud aastad ei loe midagi.
„Tavalises imes“ lõpeb kõik hästi, vaataja kuivatab magusaid pisaraid. Jevgeni Švarts oli veendunud, et sureb, kui ta esimene armastus Milotška läheb teisele mehele. Läks teisele mehele. Ta oli valmis oma teise armastuse pärast surema, viskus sügisel, nagu oli, palitus ja saabastes, sillalt jõkke. Neiu läks talle mehele. Üsna ruttu aga läksid nad lahku. Ta arvas, et sureb, kui hävib tema teine abielu, aga jäi. Lõppude lõpuks lõpeb kõik hästi.
Üks näidendi kangelannadest ütleb: „Ah, kuidas ma tahaks sattuda nendele imelistele maadele, millest räägitakse romaanides. Taevas on seal hall, tihti sajab, tuul ulub korstnates. Ja pole seda neetud sõna „äkki“. Üks tuleneb teisest. Inimesed seal, kui tulevad küll, leiavad just seda, mida ootasid, leiavad koju tulles oma kodu samasugusena, irisevad veel, tänamatu rahvas. Ebatavalised sündmused juhtuvad nii harva, et inimesed ei tunne neid ära, kui need lõpuks tulevad. Isegi surm tundub seal arusaadav. Eriti teiste inimeste surm. Pole seal võlureid, pole imesid. Noormehed, kes suudlevad neiusid, ei muutu karudeks, aga kui, ei pane keegi tähele. Imeline maailm, õnnelik maailm…“
