Oma näo loori alt paljastamine on mõnele vabastav, mõnele häbistav. Kuid selgub, et Afganistanis võib teinekord mitte ainult paljastamine, vaid hoopis enda mõtlematu looritamine häbistav olla, sest kui lääne naised burkasse mähkuvad ja tänavale kõndima lähevad, peavad kõik neid ümberriietunud meesteks ning nalja on nabani. Vahe on kõnnakus: lääne naised kõnnivad vabalt, aga afgaanitarid tipivad väikeste sammudega.
Tundub, et väikeste sammudega tipivad nad ka vabama ja võrdsema ühiskonna poole. Naiste olukord Afganistanis on nagu suviti rannas kantav riietusese burkini, burka ja bikiinide ristsugutis. See tähendab, Kabulis ja teistes suuremates linnades on see kohati päris lootustandev. On näiteks haritlasperesid, kus tüdrukud valmistuvad astuma ülikooli ja ootavad abiellumisega kuni Afganistani mõistes röögatu vanuseni – 25 -, et leida endale sümpaatne haritud mees. Ent nende selja taga on kaugemate külade naistemüür, kellel on 26-aastaselt juba üheksa last ja kes peavad meesterahvast arsti juures käies ooteruumis istuma sel ajal, kui abikaasa vastuvõtutoas naise probleeme kirjeldab. Kas ongi vaja lisada, et naised surevad seetõttu sünnitamisel nagu kärbsed ja annavad olulise panuse Afganistani rekordmadala keskmise eluea saavutamiseks.
Raamat annab aimu Afganistani ajaloost ning meenutab, et naissugu on oma praegustesse raamidesse surutud vaid väikese õnnetu ajalookillu jooksul. Euroopa rahvaste romantilised kangelannad on meile teada. Kui Delacroix’ kuulsal maalil juhatab rahvast barrikaadidele prantsuse lipuga kuulus sümbolnaine Marianne, siis afgaanidel on oma lugu Briti-Afganistani sõja lahingust 1880ndatel, kus vapper pu?tu neiu Malalai olevat burka seljast rebinud ja seda kui võitluslippu pea kohal lehvitades mehi julgustanud.
Raamatu autor Õnne Pärl on üks neid õnnelikke, kes suudab nii teraselt sõnu seada kui ka pilte teha. Raamatut illustreerivad fotod, mis näitusena mööda Eestit ka suuremas formaadis tiirlevad ja mis võimaldavad autoril hingematvad loodusvaated jätta piltidele ning jutustamisel keskenduda oma suurele armastusele – inimestele. Ning muidugi ka elu-olule. Taksoga reisivad rasvasabalambad ja narkobarokkmajad uusülirikaste maitsetus laadis, millel aia asemel on soomukiromude surnuaed, on näited veidrustest. Kuid raamatu tegelik väärtus on sumedad ja intiimsed pildid afgaanide igapäevaelust. Millal teie järve kaldal mõnusalt piknikku pidasite? Või pikema autoreisi ette võtsite, et vanakraamiturult endale mööblit hankida? Või roosilõhnalises öös vabaõhukinos istusite, idülli segamas vaid elektrigeneraator… või koridori seinad luuletusi täis maalisite?
Raamatukaant kinni pannes meenub anekdoot kuulutusest, kus otsitakse reisikaaslasi Lõuna-Ameerika d?unglisse, ainult et seiklejatel palutakse mitte tülitada. Vaevalt et te enne oma puhkusereisi planeerides Afganistanile mõtlesite, kuid nüüd võib kripeldama hakata küll. Kas aga Afganistan vajab veel seiklejaid või on neid Kabuli ja seal elavate rikaste välismaa “abistajate” ümber juba niigi liiga palju tiirlemas?