TUNDMATU RIIGIKLASSIK: Kui arhitekt Roman Koolmari (1904–1971) nimi ongi laiemale publikule suhteliselt tundmatu, siis tema loodud hooneid 1930. aastatest teavad paljud – Pirita bussijaam, Kloostrimetsa tee puhkekodu sealsamas lähedal, Keila-Joa riigitegelaste suvilad ja muidugi Oru loss, Konstantin Pätsi juhendamisel valminud presidendi paradiisiprojekt. Triin Ojari annab kaardi.
Teedeministeeriumi ehitusosakonna arhitektina töötades oli Roman Koolmari ampluaa tegelikult väga lai – militaarstruktuuride või tööstusega seotud tarbehooned ja elamud, aga ka Ülemiste lennujaama projekt ning mitmed planeeringud.
Konservatiiv, mitte boheemlane
1933. aastal Tallinna Tehnikumi lõpetanud Koolmar sai riiklikul töökohal võimaluse noore mehena palju projekteerida ja ennast teostada ning tundub, et tagasihoidlikest maaoludest pärit noormehest sai kiirelt haritud keskklassi esindaja, kes loomingu põhjal otsustades polnud mitte boheemlane, vaid tõsimeelne rahvuslik konservatiiv.
Koolmar kuulus põlvkonda, kelle parima loomeea poolitas Teine maailmasõda, vabariigiaegsest arhitektkonnast oli Eestist lahkujaid väga palju. Roman Koolmar oli neljakümnene, kui ta koos perega Eestist Saksamaale ja sealt edasi Ameerika Ühendriikidesse põgenes, jätkates arhitektina Detroidis. Eluaeg hea joonistajana tuntud mees pühendus vanemas eas kunstile aina rohkem, lisaks toona moes olnud vabakäelistele projektivaadetele tegi ta tihedalt rännakuid ka slummides leiduvate inimtüüpide portreteerimise karakteersesse maailma.
Tänu poeg Jürile on suurem osa arhitekti säilinud töödest ja isiklikest esemetest jõudnud Eesti Arhitektuurimuuseumisse, moodustades värvika lisanduse muuseumi näitusele „Arhitekt Roman Koolmar. Oru lossist Detroidi slummidesse“.
Vabariigi-aegne fassaadikontroll
Loomulikult on see väljapanek ühe arhitekti isiklikust loost, aga mitte ainult. Koolmari ja tema põlvkonnakaaslaste looming seostub väga konkreetselt oma ajaga, poliitilise süsteemiga, võimu estetiseerimise ja kujustamisega ehitatud keskkonnas. Arhitektuur oli ja on alati vahetult seotud võimu ruumiga, ehitised on ühed püsivamad tunnistajad kaasaja ühiskondlikest jõujoontest.
1930. aastate riiklik ehituse- ja järelevalvesüsteem, kus kõik olulisemad uusehitused läbisid range „fassaadikontrolli“ ning riigi roll nii elamuehituses kui ka ühiskondlike hoonete juures oli väga suur, on tänaste, liigliberalismist tulenevate probleemide mätta otsast vaadatuna põnev paralleel.
Kui me täna räägime riigiarhitektist ja suurema kontrolli vajadusest ehitatud keskkonna üle otsustamisel, siis 1930-ndate Eestis kehtis teistsugune, mõneti äärmuslikum mudel. Koolmari töökoht oli Toompeal, Teedeministeeriumi alluvusse kuulunud ehitusosakonnas, mis hiljem reorganiseeriti veelgi konkreetsemaks asutuseks, riiklikuks ettevõtteks Ehitaja. See tähendas, et riik vastutas lisaks infrastruktuuri ehitusele ka avalike hoonete ja nende arhitektuurse väljanägemise eest, osakonnajuhataja Alar Kotli, õnneks väga hea arhitekt, oli mitme riikliku suurprojekti autor.
Sama konkreetse autorsuse süsteem kehtis ka kohalike omavalitsuste tasandil – legendi staatuses on nii palju projekteerinud linnaarhitektid Herbert Johanson (Tallinn), Arnold Matteus (Tartu) kui ka Olev Siinmaa (Pärnu).
Oru loss ja riigiametnike hüved
Koolmar sai Kotli noorema kolleegina teha väga suuri ja vastutusrikkaid projekte, millest omaette gruppidena joonistuvad välja sõjaväelaste ja ametnike elamud erinevates riiklikes süsteemides (alates presidendi kantselei vahipataljoni elamutest Kadriorus, mis lammutati Kumu ehituse eest, kuni Kehra tselluloositehase töölismajadeni) ning riiklikud elitaarobjektid. Viimaste alla liigitub kirju rühm projekte: riigiametnikele mõeldud puhkekodu Pirital Kloostrimetsa tee alguses, tänaseni eliidi pelgupaiga maine säilitanud Keila-Joa ministrite suvilad ja muidugi suurejooneline Oru loss, presidendi suveresidents. Nagu teada, ehitas selle üle 4000 m²suuruse itaaliapärase palee endale suvepaleeks Venemaa üks rikkamaid mehi Grigori Jelissejev, pärast revolutsiooni maha jäetud ja kehvas seisus hoone ostis alles 1934. aastal Eesti Vabrikantide Ühisus (muide, tänase Tööandjate Keskliidu eelkäija), et see riigile presidendi residentsiks kinkida. Milline ajalooline ja tänase päeva mõistes kahtlemata korruptiivse alatooniga tegu!
Maalilise, tohutu pargi ja arvukate kõrvalhoonetega Oru residentsi väljaehitamist kui riiklikku objekti juhtis Koolmar, lossi sisustamisel oli abiks pärnakas Olev Siinmaa. Tänasel päeval, kui presidendile residentsi ehitamine on sisuliselt kogu taasiseseisvusaja uuesti päevakorras olnud ja lõplik valik langes nüüd Rocca al Mares asuva, üsna tagasihoidliku Liberty suvemõisa kasuks, on võrdlus kunagise Oruga nagu muinasjutt – milline meeletu maastikukujunduslik ja arhitektuurne küllus, riigi suurimad kasvuhooned, kiviktaimlad ja korrastatud pargialad, luksuslikult sisustatud loss, paviljonid ja vannimajad, lõpuks ka Pätsi õnnistusel siiasamasse rajatud Oru kodumajanduskool kui ajastu ideoloogiline sümbol, korda ja kodu heroiseeriv õppeasutus. Orust kui ilusa Eesti aja võrdkujust on tänapäeval väga palju kirjutatud, mälestusi avaldatud, taastamisestki juttu tehtud, vähem on vaadatud, millist sümbolväärtust nii Oru kui ka toonaste teiste eksklusiivselt riigiametnike hüvedeks mõeldud ehitistega loodi.
Stiililine ujuvus
Maarahvast ja kitsastest oludest võrsunud riik defineeris kiirkorras ka uue eliidi ruumilist käitumist, loodi esindushoonete ja laiemalt riigi esindamise juurde kuuluva elustiili mudel – sealhulgas puhke- ja lõbustusasutused, kantseleid ja bürood, esindushooned, aga ka kontrollimehhanism kogu ehitatava suhtes (tuntud on Tallinna kesklinna ühtlase ilme saavutamiseks kehtestatud arhitektuurireeglid, president Pätsi isiklikud heakskiidud projektidele jne).
Roman Koolmaril oli selles riiklikus omamüüdi loomises kindel koht. Tema loomelaad oli pigem asjalik ja range joonega, tema käekirja kohatises kohmakuses on nähtud ka Tallinna Tehnikumi kõikuva ning kunstilise ambitsioonita õppekvaliteedi mõju, ometi annab nii tema kui ka kogu riikliku ehitusosakonna (aga ka nt Põllutöökoja Ehitustalituse tegevus, kes tegeles maarahva ruumilise tsiviliseerimisega) lai tööpõld meile alust rääkida Eesti elukeskkonna riiklikult juhitud moderniseerumisest. Professionaalsete arhitektide loodud elamutel ja korteriplaneeringutel oli selles protsessis suur roll, aga ka näiteks uute ehitusmaterjalide ja -viiside tutvustamisel (sh paekivi renessanss 1930. aastate lõpul). Valdavalt ametikortereid ehk teisisõnu anonüümsele tellijale projekteerinud Koolmari plaane ja kujundusi vaadates torkab silma 1930-ndate lõpuks juba kinnistunud esinduskorteri tüüp elutoa-söögitoa ühenduse, teenijatetoa ning eraldi tsoneeritud magamisruumidega, iseloomulikuks detailiks võib pidada tema kirge omadisainitud kaminate vastu – Keila-Joa riigisuvilatesse kavandas ta neid seitset sorti.
Moodsa arhitektuuri loos armastatakse tihti rääkida ka stiiliküsimusest ehk vastavusest teatud rahvusvahelisele koodile, nn funktsionalistlikule dogmale. Nii Koolmari loomingus kui ka üldisemalt toonases arhitektuuris on jälgitav stiililine ujuvus, sujuv käiguvahetus sõltuvalt kavandatava objekti iseloomust – Pirita bussijaam, riigiametnike sanatoorium ja Ülemiste lennujaama projekt (kaasautor Arthur Jürvetson) kui uue (masina)ajastu vajadustest lähtuvad majad on lameda katuse ja rõhutatult moodsate elementidega, seevastu Keila-Joa suvilad, erinevad kasarmu- ja sõjaväeelamud, rääkimata Oru lossist, vastavad riigi arusaamale seisusekohasest esindusruumist.
Vabadus ja kontroll
Kaasaja Eesti arhitektuuri tippudest rääkides rõhutatakse enamasti teatud traditsiooni- ja kontekstivabadust, 1990-ndate kultuurilisest katkestusest sündinud priiust tõlgendada ruumilist keskkonda sõltumatuna ja iga kord erinevalt. Vabaduse ja kontrolli piirid on selgelt esimese kasuks olnud.
Kakskümmend aastat esimest Eesti Vabariiki möödus tundavalt tsentraliseerituma kultuuri- ja arhitektuuripoliitika tähe all, riik tõepoolest nägi oma ülesandena ehitusliku ja linnaplaneeringulise kvaliteedi tõstmist, korteriprobleemi lahendamist, nõustamis- ja järelevalve mehhanismide sisseseadmist. Samas, arhitektuur väljendab alati väga otseselt ühiskonna hierarhilist ruumilist kuvandit, võimu struktuuri – see, milliseid ruume riik toona iseenda toimimiseks ja representeerimiseks kavandas, annab hea pildi neist väärtustest, mida rõhutada või kommunikeerida taheti.
Sissevaade Roman Koolmari loomingusse on tegelikult pilk toonase uue normaalsuse kehtestamisse ja arhitektuursesse väljendusse. Küsimus vabaduse ja kontrolli piiride õigest tasakaalust arhitektuuris jääb aga ilmselt igavesti kestma.
Näitus „Arhitekt Roman Koolmar. Oru lossist Detroidi slummidesse“ Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos 11.03–12.04. Kuraator Jarmo Kauge. Näitusega kaasneb ülevaatlik kataloog.
Kitsastest oludest võrsunud riik defineeris kiirkorras ka uue eliidi ruumilist käitumist, loodi esindushoonete ja riigi esindamise juurde kuuluva elustiili mudel.
Piltide allikas on
Eesti Arhitektuurimuuseum
Roman Koolmari rännakud Detroidi äärelinnadesse. Seeria Detroidi vaesemate piirkondade mustanahalistest tänavanaistest, kel läbiva motiivina ahtrid upakil. Kesklinna büroohoones töötades veetis Koolmar lõunapause vaestes rajoonides tänavaelu visandades.
keila
Kaminate kavandid Keila-Joa ministrite suvilatesse (1934), põhirõhk on kaunitel värvilahendustel.
komandandi_maja
Koolmari poolt Oru lossi juurde kavandatud komandandi majas (valmis koos rekonstrueeritud lossiga 1936) asus kaks ühesugust, eraldi sissepääsuga korterit. Oru loss ehitati 1899 (arhitekt Gavril Baranovski) oli Peterburi kaupmees Grigori Jelissejevi üks paljudest suvelossidest. Aastaid tühjana seisnud loss muudeti 1936. aastal suurejooneliseks president Konstantin Pätsi suveresidentsiks, ehitustöid juhtis Roman Koolmar.
lennu
Koos Arthur Jürvetsoniga tehtud Ülemiste lennujaama projekt (1938–1939) oli omas ajas väga moodne. Sinna planeeriti ruumid meteoroloogiajaamale, raadiosidele, postile ja telegraafile, politseile, tollile ja lennuvälja personalile ning hotellitube koos einelauaga. Hoone pidi tulema 80 meetrit pikk, kahekorruseline ning vaatlustorniga. Maja valmis 1950. aastatel muudetuna (arhitekt Paula Koido).
pirita_buss
Sümbolväärtusega Pirita bussijaam tähistab oma efektse paigutuse ning moodsa arhitektuuriga populaarse puhkepiirkonna algust. 1940. aasta suvitushooajaks valminud hoone pidi pakkuma peavarju rannalistele – kusjuures mitte ainult bussiga sõitjatele, vaid ka Kalaranna ja Pirita vahet sõitnud laevareisijatele. Ajakirjandus omistas olulisi asutusi sisaldavale hoonele lausa omamoodi Pirita raekoja tähtsuse.
USA_3
Roman Koolmari Detroidi-perioodil loodud tööde hulgas on palju kabeleid ja hauamonumente.