„Pilk nähtamatusse” oli kuuldemängude kogumiku nimi, mille autoriteks Ellen Niit ja Jaan Kross, Raimond Kaugver, Ardi Liives jpt.
KÕRVAGA VAADATAV: Enne pilti oli hääl. Nii vähemalt meedias. Esimest raadioaparaadi-nimelist imet näidati Eestis kohalikule rahvale pea 100 aastat tagasi. Helena Eglit ja Jan Lucas Videvik tutvustavad Eesti raadiole ja podcast’idele pühendatud festivali, mis toimub Tartu Aparaaditehases novembri lõpul.
Raadio oli ja on eestlaste jaoks oluline. See on midagi enamat kui nurgas seisev ajaviitemasin. Raadio on mänginud Eesti aja- ja kultuuriloos olulist rolli: Ameerika Hääl osales vastupanuliikumises, „Raadioteater” ja „Ööülikool” tõid kultuuri iga koduukseni ning „Müstiline Venemaa” ja „Õhtujutud” kasvatasid üles mitu põlvkonda. Raadio kaudu mobiliseeris Eesti peaminister rahvast tulevase vabariigi kaitsele, kui hõikas 1990. aastal ringhäälingu otse-eetrisse ajalukku läinud sõnad: „Meid rünnatakse! Kordan – Toompead rünnatakse!” Nostalgiliste kõnede taga on aga terve omaette ajalugu, mis väärib lahti mõtestamist.
Üürikorterist teatrisse
Sada aastat tagasi, kui polnud veel värvilisi teleekraane ja vilkuvaid nutitelefone, jõudis laias ilmas toimuv inimesteni ajalehe või raadiolainete kaudu. Maailma esimene raadiosaade nägi ilmavalgust 24. detsembril 1906 Ameerika Ühendriikides Massachusettsis. Kui morsekoodi asemel hakkas mängima hoopis jõululaul, arvasid mööda sõitvate laevade raadiotelegraafi operaatorid, et jumal teeb nende üle rumalat nalja. Eestis demonstreeriti seda jumalikku aparaati 1921. aastal.
Eesti Ringhäälingu sünniks loetakse 18. detsembrit 1926, mil eetrisse läks esimene regulaarne raadiosaade. Avasaate kõnelejad olid haridusminister Jaan Latik ja teedeministri abi Karl Jürgenson.
Algusaastate saated valmisid Tallinnas Pikal tänaval üürikorteris. (Selles Pikk 43 majas asus XX sajandi alguses A. Le Coqi õlletehas ning praegu on seal toidu- ja joogikoht Texas. Samas majas oli 1990-ndate lõpul ja nullindate alguses ka KesKus’i toimetus, siin on korduvalt aset leidnud ka Kuldse Mikrofoni preemiaüritused, mis tunnustab parimaid raadiohääli). Saatepäeva pikkus oli kolm tundi. Kõigepealt kõlasid börsi- ja ilmateated, seejärel päevauudised ja avaliku elu tegelaste kõned. Õhtu lõpetasid orkestrimuusika ja sooloesinemised. Ringhääling kolis 1927. aastal Estonia teatrisse, kuhu jäädi kuni märtsipommitamiseni, mil hävis suur osa hoonest ning sellega koos ka materjalid ja fonoteek.
Vähe maste, nigel levi
Lapsekingades ringhäälingu teel oli mitu katsumust: Eestis oli vähe maste ja vilets levi. Riigi kehtestatud raadiomaksuga poldud rahul ning inimesed ähvardasid isegi streigiga. Raadiolevi takistas ka 1930. aastate konflikt Mussolini Itaaliaga: Torino raadiojaam otsustas hakata tööle Tallinna kesklaine saatejaamaga samal lainepikkusel, mis segas Raadio Ringhäälingu tööd isegi päevasel ajal.
Kehva kvaliteedi parandamiseks otsustas Riigi Ringhääling 1937. aastal püstitada Türile uue raadiojaama. Lisaks saavutati revanš Torino vastu, kui asuti segama Rooma, Napoli ja Milano raadiojaamade tööd. Vastulöök mõjus ning Torino raadiojaam otsustas minna üle teisele sagedusele.
„Halloo, halloo! Siin Tallinn, Tartu ja Türi!”
Eesti esimene raadioreporter oli legendaarne Felix Moor, kes andis tohutu panuse Eesti raadiomaastiku arengusse. Ringhäälingu algusaastatel koguneti kodudes just Moori hääle, reportaažide ning kuuldemängude pärast raadioaparaadi ette. Moor ühendas endas töökuse ja boheemluse ning tõi vaba improvisatsiooni reportaaži. Ants Lauter on sõnanud, et Moor jõudis oma elu jooksul teha rohkem kui mõni mitmega: tal tuli kõike kui küllusesarvest.
Felix Moori tunti halloo-mehena, sest pärast Türi saatejaama töö algust oli kõikide saadete sissejuhatus sama: „Halloo, halloo! Siin Tallinn, Tartu ja Türi!”
Moor pälvis ka lastesaadete vanaisa tiitli. Ta oskas hästi tähelepanu köita ja sai kiiresti lastele omaks. Kui vanemad nimetasid teda halloo-meheks, siis laste seas levis väljend „raadioonu”. Hellitavate hüüdnimede taga peitusid aga mitmed konfliktid: ringhäälingust vallandati teda koguni seitsmel korral. Ühel neist, 1932. aastal, oli ta reportaaži ajal pisut purjus ning ei tundnud ära Eestisse diplomaatilisele visiidile sõitnud Rootsi kuningat Gustav Adolfit. Ometi jõudis Moor alati ringhäälingusse tagasi, sest ta oli pugenud inimeste südametesse – 1938. aasta Uudislehe küsitluse järgi oli Moorist populaarsem eestlane vaid Tammsaare. Teised meeldejäävad raadiohääled läbi aegade on näiteks Valdo Pant, Imbi Valgemäe, Salme Reek, Aarne Üksküla, Raivo Järvi, Mari Tarand ja David Vseviov.
Raadioteatri lava
Uudse raadiotehnoloogiaga kaasnesid uued võimalused ka kultuurimaastikul. Ringhäälingust võrsunud raadioteater sai omaette kunstivormiks, kus mängib olulist rolli inimese kujutlusvõime. Kuuldemäng algab häältega raadios ning lõpeb alles kuulaja sisemaailmas.
Esimene kuuldemäng „Koidikul”, mille autor on August Tammann, läks eetrisse 24. veebruaril 1928. Seda loetakse ka „Raadioteatri” sünnipäevaks. Järgmine kuuldemäng „Pisuhänd” (Eduard Vilde) nägi ilmavalgust mõni kuu hiljem. Vanim säilinud „Raadioteatri” saade on August Kitzbergi komöödia „Kosjasõit” 1941. aastast. Samal suvel katkestas kuuldemängu „Spartacuse” gladiaatorite võitlused Molotovi hääl, mis teatas Suure Isamaasõja algusest. Kuigi vormilt nõukogulik, jäi raadio üldiselt sisu poolest Eesti raadioks, mis testis tihti võimu taluvuspiire: näiteks mängis Vikerraadio „Mnemoturniir” läänelikku muusikat.
„Siin Ameerika Hääl, Washington, tere õhtust, head kuulajad Eestis!”
Külma sõja aegne ideoloogiline relvastumine ei jätnud puudutamata ka raadiolaineid. Ameerika Ühendriikides alustas 1951. aastal tööd eestikeelne Ameerika Hääl, mille esimene toimetaja oli Vello Ederma. (Tegu polnud siiski Eesti häälega, vaid Ameerika häälega eesti keeles.) Ameerika Hääle uudised ja jutusaated olid süveneva ideoloogiasõja oluliseks osaks. Siiski olid need stalinistliku propaganda alla mattunud Eesti inimestele tähtsaks pidepunktiks ning aitasid säilitada eestlaslikku identiteeti. Olgugi et Ameerika Hääl polnud ajakirjanduslikus mõttes objektiivne, oli häälingu puhul oluline, et see kostis. Osa ajaloolasi peavad raadiot ka külma sõja võidu põhjuseks. Hääle ulatumine üle Atlandi ookeani näitas, kuivõrd vajalikuks peeti hoida Läänemere idakallast oma mõjuväljas. Säästes omakseid võimalike repressioonide eest kodumaal, töötasid raadiohääled algusaastatel peamiselt varjunimede all (nt Harald Parrest esines Siim Susina). Ameerika Hääl lõpetas tegevuse alles 2004. aastal, mil Eesti liitus NATO ja Euroopa Liiduga.
Podcast’ide aeg
Tänaseks päevaks oluliseks kujunenud raadiojaamad ja -saated alustasid tööd Nõukogude ajal või taasiseseisvunud Eesti algusaastatel.
Viimaste kümnenditega on raadiomaailmas toimunud omamoodi revolutsioon: raadiosaadete kõrvale on ilmunud podcast’id, mis on üle kantud sõnapaarist iPod ja broadcast (ringhääling). Eesti esimene taskuhääling oli Kuku raadio „Libauudised” 2005. aastal ning tänaseks tehakse arvestatav hulk saateid taskuhäälingu vormis.
Kuigi maailm on muutunud ning raadio koos sellega, pole selle olulisus ajas vähenenud: eestlane kuulab raadiot keskmiselt üle kolme tunni päevas. Eesti populaarsemad raadiosaated ja taskuhäälingud on Vikerraadio „Rahva teenrid” ning „Müstiline Venemaa”. Viimast on võimalik kuulata ka 28. novembril Tartus Aparaadio podcast’i-festivalil.
Nagu suur kõrv
- novembril toimub Tartus Aparaaditehases Eesti esimene raadio- ja taskuhäälingufestival Aparaadio, kus astuvad üles nii vanad raadiohaid kui ka uued tulijad.
Üritust korraldavad endised ja praegused välispoliitilise tudengitaskuhäälingu „Ringjoon” liikmed Carlotta Põdra, Jan Lucas Videvik ja Helena Eglit koostöös Aparaaditehasega. Selle sündmuse valguses on paslik liikuda ajateljel tagasi ning mõtestada lahti Eesti raadio ajalugu, olemus ning selle koht eestlaste identiteedis.
Aparaaditehasest
Aparaaditehas on Tartu vana tehasekompleks, kus täna tegutseb kultuuritehas. Tehase õitsenguajaks võib nimetada 1970. aastaid, mil see pakkus tööd ligi 1500 inimesele. Tänasel päeval võib Aparaaditehast ning selle ümbruskonda nimetada Tartu üheks kiiremini arenevaks piirkonnaks, mis ühendab endas loomingulisuse ja ettevõtlikkuse.
