MEES, KES HIILIB SISEUKSE TAGA? Jaan Tõnissoni Instituudi juhataja Andrus Villem analüüsib kunagise ENSV „juhi“ Karl Vaino pojapoja Anton Vaino kohta Putini ehitatud hierarhias.
Idanaabri võimuvertikaali mõjukaimate tegijate hulka kuuluvat Anton Vainot ei pea keegi Venemaa ega Lääne analüütikutest Venemaa juhi siseringi kuuluvaks. 2016. aastal, kui ta Vladimir Putini korraldusel nimetati ootamatult presidendi täitevkontori personaliülemaks, presidendi järel mõjukuselt Venemaa teiseks meheks, tekkis vaatlejail ootusi teatud ümberkorraldusteks roostetama kippuvas valitsemiskorralduses. Ivanovi välja vahetanud Vainol selleks tegelikult võimalused puudusid.
Justkui „juhitud demokraatia“
Juba Putini presidendi kohusetäitjaks oleku ajal (1999) kavandati süsteem, mis kestab siiani. Venemaa tulevikujoonised ilmutati ajalehes Kommersant aastal 2000 avaldatud visioonis „Revisjon number kuus“.
Presidendi administratsioonist lekitatud dokument ei pälvinud praktiliselt mingit tähelepanu. Ka kümme aastat hiljem avaldatud kordustrükk mitte. Aga dokument on huvitav.
Vene föderatsioonist pidi saama „juhitud demokraatia“, milles on näiliselt olemas demokraatiale omased institutsioonid, vabad valimised, sõltumatud meediad jne, aga reaalsuses on kõik salateenistuste kontrolli alla ja seega presidendi otsustusväljas.
Nüüd, paarikümne aasta pärast, on tollal uskumatu dokumendi tõestuseks ilmunud ja ilmub kindlasti veel hulgaliselt raamatuid, milles analüüsitakse põhjalikult salateenistuste kavandatud plaani.
Vaenlaste väljasõelumine
Isiklikult puutusin selle süsteemi tulemitega kokku Putini esimese valitsemisperioodi lõpul. Peterburis toimus suur mittetulundusühingute konverents, mis oli rahastatud loomulikult mitmete Lääne doonorite (EU, USA) poolt. Tollal demokraatlik maailm veel uskus, et Venemaal on lootust muutusteks, aimamata, et tegevuskavad on paika pandud ja lootus on lollide lohutus.
Venemaalased ise teadvustasid täpselt juba tollal kujunenud olukorda. Kõigi seisukoht oli valdavalt ühene. Kodanikuühiskonnal on võimalik tegutseda, aga ainult Putiniga hästi läbi saades. Vladimir Vladimirovitši kaaskondlased FSB-st lasid mittetulundajatel ja liberaalsete väärtuste poole püüdlejatel pikalt suhteliselt vabalt taielda.
Esimene Ukraina rünne (2014) võimaldas välja sõeluda potentsiaalselt kõige ohtlikumad võimu kritiseerijad. Kõige tüütumad sai likvideerida, kas vangimajja paigutades või lausa füüsilise lahenduse läbi ja vähem kahjutekitavad kuulutada välisagentideks. Rahvavaenlasteks tembeldamine toimus enne Ukraina teist afääri ja lõppes edukalt sõjategevuse kestel.
Kuidas küll on süsteemil õnnestunud valdav enamik Venemaa elanikkonnast nii sujuvalt zombistada?
Kes on Anton Eduardovitš Vaino päriselt?
Kogu Venemaa keerulise hierarhiaga võimuspiraali juhib presidendi administratsioon – ka kogu riiki haaravat propagandateenistust, mis vastutab Venemaa elanikkonna mentaalse segiajamise eest. Selleks on Anton Vaino vastavat ülesannet täitev ja koordineeriv asetäitja.
Anton Vaino on olnud presidendi administratsioonis alates 2002. aastast. Alustades tagasihoidlikult protokolliosakonnas, ei oodanud keegi talt peadpööritavat edulugu. Tema karjäär on edenenud hämmastava kiirusega, mida võib võrrelda vaid V. V. Putini enda tõusuga Venemaa perestroikajärgses segaduses.
Kui Venemaal on keegi isik mõistatuslik, siis on see kindlasti Vaino. Inimene on justkui peopeal, aga nii Lääne kui ka Ida analüütikute arutlusväljas jääb ta hoomamatuks. Kremli propagandistid ei julge temale suunata ühtegi viidet. Just nimelt ei julge sel ajal, kui teised siseringkonna tegelased saavad järjest enamate kriitikanoolte märklauaks ning Vainot ei puutu justkui miski.
Vaino on Putinile nagu 20 aastat noorem alter ego, aga tal on ka konkreetne funktsioon. Seda eelkõige Dugini, Karaganovi, Surkovi ja teiste mõttehiiglaste loodud Putinile sobivate teooriate täideviijana. Nende „filosoofide“ kogu annab teatud piirjooned Putini mõttemaailmale ja tegevusjuhised Vaino tegutsemisele.
Vaino enda lugu ja Putini kangelased
Anton Vaino positsioon Vladimir Vladimirovtši peas peaks paigutuma ühele kindlale ajaloolisele narratiivile. Putini eeskujuks ajaloos on kindlad persoonid. Eelnevaid Venemaa valitsejaid on ta oma ülesastumistes jätkuvalt toonitanud ja neid võib Vaino osa määratlemiseks kasutada lähtekohana.
Vene alade laiendajana on paljude luuludes ühel esikohtadest kuldhordi satraap Aleksander Nevski. Kahjuks see isik narratiivina ei kvalifitseeru, kuna ajaloovõltsijate fantaasia on jäänud unarusse ja talle pole kaasvõitlejat välja mõeldud.
Isevalitsejate silmapaistvamate teenrite jada võiks alustada Ivan IV (Julma) truu koera Maljuta Skuratovi kujuga. Kas Anton kannaks selle rolli välja?
Kindlasti mitte, sest Maljuta Liivimaal olekule vastavalt peaks Anton olema praegu Ukrainas ja juhtima isiklikult vägivallategusid. Ka metropoliit Filippuse (Boriss Nemtsovi) hukkamine ei sobi Antoni profiiliga.
Maljuta hukkumine Viljandi vallutamisel on tõenäoliselt suurendanud Putini vastumeelsust Eesti vastu, aga seda enam ei sobi sellesse konteksti Eestis sündinud Anton Vaino.
Putini kolmas tõeline kangelane on Peeter I. Aleksei Tolstoi loodud Menšikov justkui sobiks Vaino analoogiks, aga siin on takistuseks presidendi ja tema kantselei juhataja suur vanusevahe. Pealegi virutas Menšikov riigilt metsikult pappi, aga Antoni varandus on ainult mõned sajad miljonid, mis Venemaa mõistes on peenraha.
Aleksander I sobiks Putini arhetüübiks nii iseloomu kui ka tegutsemisjooniste põhjal, aga Vaino ei kannaks kuidagi välja Araktšejevi rolli.
Nagu Venemaa puhul kombeks, peame kahe võimumehe suhete mõistmiseks pöörduma hoopis kaugemasse minevikku – esimese aastatuhande algusse.
Moskva on ju kolmas Rooma. Putin kui Caesar ja Vaino kui Augustus Octavianus.
Pärast diktaatori surma võtab Anton ohjad enda kätte ja muudab süsteemi stabiilseks ja läänele suupäraseks.
Vot selline paradigma.
