Kõik telekanalid ostavad üldjuhul oma filmid sisse pakettidena, mis sisaldavad üksikuid suuri filme nagu “Transformerid”, “Paanikatuba”, “Ämblikmees” või “Ausad valed”. Need on A-kategooria filmid, mis on täis kuulsaid staare ja fantastilisi eriefekte. Kuid lisaks A-kategooria filmidele sisaldavad mainitud kogumikud alati suures koguses lisaballasti, mis üldjuhul uputab enda alla paketi põhilised müügiartiklid.
Terminite lihtsus ja raskus
Peale suurte kinohittide on olemas veel B-, C- ja Z-kategooria, indie-filmid ning eriklassifikatsiooniga filmid, mida vaatab kas erivajadustega koorekiht või siis mitte keegi: näiteks arthouse- ja pornofilmid. Sellest, mis viimased on, saavad ilmselt kõik aru, küll aga võib mõnel puhul tekkida probleem A- ja B-kategoorial ning indie-filmidel vahet tegemisega. Kuhu kategooriasse langevad näiteks “Sae”-filmid? Kas euroopa kino on B-kategooria, indie või lihtsalt… euroopa kino? Mis kategooriasse langevad Steven Seagali ja Jean-Claude van Damme filmid? Kas B-film on ilmtingimata halb?
Indie-film (terminist independent cinema ehk sõltumatu kino) on linateos, mis on valdavas osas valminud väljaspool suuri filmistuudioid. Sofia Coppola “Tõlkes kaduma läinud” (“Lost In Translation”, 2003|), Bryan Singeri “Tavalised kahtlusalused” (“The Usual Suspects”, 1995) ja Spike Jonze’i “Olles John Malkovich” (“Being John Malkovich”, 1999) on kõik indie-filmid, olgugi et tegemist on kassatulu poolest väga edukate projektidega. Selleks, et näha, kas tegemist on indie-filmiga, piisab tootjafirma logode jälgimisest seansi alguses.
B-kategooria filme kahjuks indie-filmidest vähemalt paberil nii üheselt eristada võimalik ei ole. Selleks, et mõista vajalikku taustsüsteemi, peame tegema kiire ülevaate B-filmide ajaloo kõige tähtsamatest etappidest – aastatest 1920-60.
1920-ndad – enne suurt deprekat
Kõik sai alguse tummfilmiajastu lõpul sellest, et Hollywoodi stuudiod (mida tol ajal oli arvestataval kujul käputäis ehk täpselt kuus) seisid üha areneva turu künnisel ja suured projektid (kuni miljon dollarit) alatihti lihtsalt ei teeninud piisavalt tagasi. Lahenduseks oli ühelt poolt investeerimine suurtesse projektidesse, millel oli suurem väärtus pikemas perspektiivis ja teiselt poolt väiksemate ja lühemate B-filmide (paar kuni sada tuhat dollarit) tootmisesse.
1929. aastal tegi kinotööstus suure edasihüppe, kui tehnoloogia arenes piisavalt, et hakata tootma helifilme. Üsna pea võtsid kinoseansid uue kuju: esmalt näidati uudiseid ja/või multifilme, millele järgnes kaks täispikka filmi. Nendest esimene oli odav B-kategooria film, mille piletihind oli väiksem ning sellele järgnes põhiteos. Samas võttis tööhierarhia stuudiotes üha vabriklikuma kuju: selle tulemusena sisenes Hollywood nn kuldaega, mida iseloomustas “vertikaalne integratsioon” (olukord, kus stuudio kontrollib igat filmi valmimisega seotud etappi stsenaariumi kirjutamisest filmi levitamiseni). Lisaks sellele laienes stuudiote monopol ka kinohoonetele ja sellele, mida ja millal seal näidata tohtis.
Taoline tööeetika ja tõsiasi, et filmitegemine oli kallis ja keeruline ettevõtmine, kestis aastani 1948, mil indie-produtsendid lõpuks ometi end maksma suutsid panna. Tulemuseks aga oli see, et mentaliteet stuudiotes endis tingis filmide jagunemise odavateks projektideks ja suurteks kassahittideks, mis töötasid piletilevis teineteise suhtes sümbiootiliselt.
1940-50-ndad – siis kui absoluutselt kõik, mis liikus, tahtis inimkonda ära tappa
Kui 1947. aasta juhtum Roswellis meile muud ei andnud, siis vähemalt puhus see uue tuule stsenaristide fantaasiapurjedesse. Samuti tõid täiesti ootamatu muudatuse kogu USA filmitootmise paradigmasse televisiooni teke ja külmast sõjast tulenev rahvuslik paranoia. Poliitiline ja sotsiaalne kaos väljendusid selgelt ka B-filmides, mis ründasid vaataja psühholoogiat ja toetusid meie kõige primaarsematele hirmudele. Kuna mõnesid järgnevatest nimedest ilmselt iga päev eesti keelde ei tõlgita, siis pakun omalt poolt välja midagi ligilähedast.
– “Tarantel” (“Tarantula”, 1953) – majasuurune hiidämblik terroriseerib väikelinna.
– “Maailmade sõda” (“The War Of The Worlds”, 1953) – marslased ründavad maailma, sest me oleme nende lebensraumis, põhineb H. G. Wellsi 1898. aasta romaanil.
– “Löga” (“The Blob”, 1958) – spanjelisuurune lögapall kosmosest terroriseerib väikelinna, peaosas Steve McQueen.
– Ja otse loomulikult “Plaan 9 avakosmosest” (“Plan 9 From Outer Space”, 1959) – kurjad tulnukad tahavad maailma üle võtta, tuues tagasi ellu surnud inimesi (ilmselt on targem selle filmi vaatamist vältida ja leppida pigem Tim Burtoni biograafilise filmiga selle re?issöörist: “Ed Wood” (1994)).
1960 kuni tänapäev
1960-ndatel ja 70-ndatel arenes B-kategooria rohkem oma ?anrivalikult ja julguselt (nt ekspluatatsioonikino) kui oma olemuselt ning piir, mis 40-ndatel oli veel üsna selge, hakkas kiiresti hajuma. Suurtest kinodest kadusid topeltseansid ning B-filmid muutusid iseseisvamaks: neid hakati näitama eraldi kinodes. Mitmed A-klassi näitlejad alustasid oma karjääri odavates teise järgu filmides (John Wayne, Jack Nicholson jt). Koos video ja digitaalse ajastu tulekuga muutus paljude B-filmide turundusstrateegia ning suur osa neist liigub nüüd otse teleekraanile.
Kuna B-kategooria filmidel pole tänapäeval selget määratlust, siis on asjakohane võtta juhiseks mõned ühised omadused.
1. B-filmi tootmine on “odav” (siinkohal on eelarve suhteline: näiteks $10 miljonit on romantilise komöödia kohta (Hollywoodis) keskpärane või isegi suur eelarve, küll aga pole võimalik selle rahaga teha suurejoonelist märulifilmi).
2. Kuigi hea lugu pole välistatud, pole B-filmis tihtipeale tegemist tüüpilise looga või on filmi stsenaarium lihtsalt saast.
3. Tegemist pole kunstilise filmiga ega mõne eri?anriga nagu snuff film või pornograafia ega ka millegi nii halvaga, et see tekitaks vaimseid tüsistusi (seda lünka täidavad C- ja Z-filmid).
4. B-filmi tootjaks võib olla, aga ei pea olema suur stuudio.
5. Ja mis põhiline: B-filmi kirjeldab traditsiooniliselt “odav” tooteväärtus, dialoog ja näitlemine (vt suvaline Uwe Bolli film).
Abstraktne klassifikatsioon
Vastates loo alguses esitatud küsimustele: “Sae”-seeria on pigem indie-filmid, sest neil on ?anri kohta üsna korralik eelarve ja arvestatav tooteväärtus. “Euroopa kino” liigub üha enam Hollywoodi mentaliteedi suunas ning filmid, millel pole kunstilisi juuri, on jaotatavad kategooriatesse (“Takso 3” (“Taxi 3”, 2003|) vs “Amélie” (2001)). Steven Seagali ja JCVD filmid on B-filmid, sest tegemist on üldjuhul väikese-eelarveliste märulifilmidega.
Ning lõpetuseks: B-film ei ole ilmtingimata märk millestki “halvast” – see on lihtsalt üks abstraktne klassifikatsioon meie ebatäiuslikus maailmas. Mis päeva lõpus loeb, on see, kas film meeldib vaatajale või mitte – näiteks minu meelest on võimatu panna suvaline Ämblikmehe- või Transformerite-film ($150 miljonit) vastamisi David Croenenbergi “Alasti lõuna” (“Naked Lunch”, 1991, $17 miljonit), Peter Jacksoni kultusfilmiga “Ajusurnud” (“Braindead”, 1992, $3 miljonit) või Shane Carruthi “Primer’iga” (2004|, $ 7000).
B-film või mitte, see võrdlus lihtsalt poleks aus.
***
Ebaharilikud allegooriad
ISEPÄINE ARENG: Kuidas kasutada väikest mastaapi vahendeid, et anda edasi midagi, mis “suurde filmi” ei mahu?
20 aastaga (1920-40) omandas B-kategooria enneolematult selge tähenduse, millest sai aru juba filmi reklaamlause järgi (need jätan siinkohal esteetilistel kaalutlustel originaalkujule).
Näiteks:
“A Reign Of HORROR… A man-made monster on the loose!” – “Must reede” (“Black Friday”, 1940)
“Spine Chilling Terror” – “Trifiidide päev” (“The Day Of The Triffids”, 1962).
Tähtis on siiski mõista, et samas kui ulme- ja õudusfilmid ei ole üldjuhul mõeldud laiatarbeks (esimene erand oli “Vaimude väljaajaja” (“The Exorcist”, 1973), mille halastamatu reklaamikampaania tegi filmist esimese õudus-kassahiti), kujunesid just ulme ja B-filmid väiksemat mastaapi vahendiks, mille abil anda edasi ebaharilikumaid allegoorilisi motiive.
Näiteks:
– “Päev, kui maailm seisma jäi” (“The Day The Earth Stood Still”, 1951) põhineb Jeesuse elulool ja kritiseerib inimese ignorantsust;
– filmis “Maailmade sõda” ei suuda ükski relv marslasi peatada, ent täpselt sel hetkel, kui inimkonna ainsaks lootuseks on jäänud kirikutes palvetamine, peatab tulnukad meie nende jaoks toksiline atmosfäär
– ning freudistlikus ulmefilmis “Keelatud planeet” (“Forbidden Planet”, 1956) võitleb Leslie Nielsen oma meeskonnaga nähtamatu koletise vastu, millele annab lõputu jõu iidne tehnoloogia, kuid kes manifesteerib end siin ilmas tavalise inimese sügavaimast teadvusenurgast.