ANDRES AMMAS. ÕPETAJA. AJAKIRJANIK. RIIGIMEES: Lahkunud Andres Ammase tekstidest koostatud kogumik on mitmes plaanis märgiline. „See siin aga on varjamatu omamehearvustus, teistsugust nägugi ei saa ju teha. Olime Andresega „omad“ – isegi siis, kui mõnes asjas eriarvamusele jäime,“ kirjutab Andres Herkel oma eesnimekaimu Andres Ammase raamatut sirvides.
Veel enam, osalt on mu jutt selle paaritunnise vestluse mõttejätk, mida me vaid paar päeva enne ta surma pidasime. Töötasime toona õlg õla kõrval, aga aeg ja olukorrad ei olnud meile armulised, palju oli kogunenud, millest kõnelda. Mõni jutt jäigi ehk rääkimata, aga mõnele saime ringi peale. Oli ülestõusmispühaeelne õhtupoolik 2018, kui kohvikuid täitis harjumatu vaikus. Andres astus raskepäraselt, aga midagi iseäralikku ma selles ei näinud.
Andres oli oma tegemistes kirglik (nagu ehk minagi toona). Kui Vabaerakonna täht langema hakkas, elas ta seda väga läbi, uskus ja otsis paremaid käike. Kuna tal oli rikkalik kogemus, siis oodati tihti just temalt õiget strateegilist nõu. Aga see ei töötanud enam, pinged kuhjusid ja tihti ei olnud me ühel meelel. Kõige enam pakkus Andres sel ajal tuge Artur Talvikule, kes oli Vabaerakonna esimees ja vajas kogenud kaaslast.
Oleme seda asja Arturiga tagantjärele arutanud. Järeldus on umbes selline, et Vabaerakonnal tegelikult puudus šanss. Korraga ei vajatud seda mõistlikku keskteed, mis peitus sügaval Andres Ammase olemuses. Kõik lõhnas EKRE järele – Trump, Brexit, pagulaskriis ja poliitiline moevool üldiselt. Me küll otsisime lahendusi, aga nägime neid erinevalt. Elasime läbi noore demokraatliku organisatsiooni sisemisi haigusi ja see kukkus üha kehvemini välja.
Mälestuskogumiku lk 51 ütleb kursusekaaslane Aivar Mäe Andrese kohta: „Poliitiline karjäär lõhkus teda, ta põletas enda läbi.“ Lihtne ja täpne määratlus, mis suuresti vastab vist tõele. Ja mulle tundub, et see, mida Andres mullegi toona öelda tahtis, riivamisi ehk mõistagi andis, aga päris otse ütelda ei tahtnud, oli midagi sellist: „Mees, sa ei ole igavene, sa kulud ja oled oma isikliku elu hapraks teinud; sinu kui tahes jonnakas töö ja soov kõike enda peale võtta pole praegu see, mis meid päästab.“ Oma koolipapalikkuses oli Andresel omadus mõjuda vanema sõbrana, ehkki meie vanusevahe oli vaid pool aastat tema kasuks.
Aga mõistagi oli Andres Ammas palju rohkem kui Vabaerakond. Kogumiku paatos ütleb, et ennekõike oli ta Läänemaa, oli Haapsalu. Ta oli Läänemaa esindaja suures poliitikas, nagu kirjutab kaasläänlane Margus Maiste (lk 73) ja mõjus kui „provintsionkel“ selle sõna parimas mõttes, nagu meenutab Matti Maasikas (lk 165).
Vahel oli Andresel komme oma pedagoogioskus nii välja mängida, et teised arugi ei saanud. Ta pani terve fraktsiooni kuulama hääli rahva hulgast, mida ta ühel või teisel korral Haapsalust tulles vahendas. Et mis oli meil hästi tehtud, mis halvasti ja millega kõigepealt tuleks tegeleda. Ta esitas seda kui ohtu kaotada mõistlike inimeste toetus. Alles mõne aja pärast hakkasin taipama, et tagasisidet vahendades rääkis Andres oma Haapsalu sõprade kõige lähemast ringist. Meil, teistel oli ehk oht tolle seltskonna toetust kaotada, aga Andresel endal – mitte iialgi. Lõpuks on seesama raamat ning Andres ja Anneli Ammase mälestuse hoidmine ju see, mida Haapsalu sõbrad nii veenvalt vedada võtsid.
Pean ka tunnistama, et selle raamatu idee tekitas minus algul väikse kahtlusenoodi. Riigikogu kõned või ülemnõukogu-aegsed mõtteavaldused ei pruugi olla parim materjal, millest elulooraamat kokku panna. Siiski on koostaja läbi hammustanud kaks pähklit. Esiteks töötab siin kõnede ja artiklite osav paigutus, kus igale tsüklile eelneb mõne kaasteelise meenutusartikkel. Teiseks on Andrese kõned üllatavalt raamatu-pärased.
Jah, muusikaõpetajana ta komponeeris oma kõnesid, kui oli vähegi aega valmistuda. Need olid ka hästi ette kantud, aga enne seda nii mõttes kui ka paberil läbi töötatud. Jään igavesti mäletama tema viimast, Eesti hümni (üle)reguleerimise vastu esitatud kõnet (lk 287–289), sest see oli nii hea, aga häid tekste on veel.
Lõpuaja headest tekstidest ei saa ma üle küsimusest „Teeb siis töö õndsaks?“ (lk 274–276). Selle artikli avaldas ta kõigepealt Lääne Elus (12.12.2017). Poliitiline testament oleks ehk liig öelda, pigem on see poliitiline läbivalgustus, röntgen. Võib-olla töö teeb õndsaks, aga võib-olla ei tee. Igal juhul ei anna aus saadikutöö riigikogus, näiteks seaduseelnõude ja arupärimistega rähklemine, seda poliitilist kapitali, mis on tagasivalimiseks tarvilik (seda vastuolu puudutab ka Krista Aru, lk 207–208). Populaarsus saavutatakse hoopis muude vahenditega.
Andres Ammas valdas neidki vahendeid – nimetame seda kasvõi poliitiliste krutskite tegemiseks. Nii pikk poliitika juures olek ei olnud teisiti võimalik – liiatigi, kui sinna kuulusid saadikutöö kõrval veel sellised ametid nagu erakonna peasekretär ja peaministri büroo juhataja Mart Laari teise valitsuse ajal.
Aga Andres oli tundlik natuur ja ta ei saanud endale lubada sisemiste piiride ületamist. See mõtteline joon, kust alates krutski muutub alatuseks, oli tema jaoks paigas ja seda ei tohtinud ületada. Vahest oli isegi hoolas sisutöö Riigikogus (nagu ka võitlus peibutuspartlusega ja lähtekoht, et me Riigikogu liikmetena kohalikel valimistel ei osale) mõeldud krutskina, mis pidi suurte erakondade printsiibitusele tähelepanu tõmbama. Paraku ei töötanud need vahendid üldse. Seevastu need, kes lubasid kohtunike päid veeretada, tegelesid iga päev homode ja immigrantidega, olid edukad. Muide, kõigist erakondadest kõige ebameeldivamaks ja Eestile ohtlikuks ei pidanud Andres mitte Keskerakonda, vaid EKRE-t.
Üks suurem krutski, milles Andresel oli keskne roll, oli Peeter Tulviste tegemine Isamaaliidu presidendikandidaadiks 2001. aastal. Isamaaliidu kõige loogilisem kandidaat oli Tunne Kelam. Aga kusagil sündis mõte, et edu saavutamiseks on vaja värskust ja hoogu ning selleks sobib Tulviste paremini. Tulviste võitiski napilt Isamaaliidu sisevalimised, aga presidendiks ta ei saanud, nagu ei saanud ka Reformierakonna Toomas Savi. Toonased presidendivalimised võitis Arnold Rüütel.
Siis me jäime Andresega eri pooltele, ehkki see meie omavahelisi suhteid ei rikkunud raasugi. Küll aga rikkus see mitmesuguseid muid suhteid Isamaaliidu sees, sest paljudele jäi mulje, et Kelami suhtes ei mängitud kõige ausamat mängu. Isegi kui see oli rohkem tunne kui tõsiasi, oli sel Isamaaliidu arengule halb mõju.
Andres ja Anneli Ammase energiaga loodud Lääne Elu oli midagi veel enamat kui papajannsenlik missiooniajakirjandus, nagu Marju Lauristin õigesti määratleb (lk 97). See oli esimene sõltumatu maakonnaleht, sest Haapsalu Ammased elasid „läänelikku elu“ ammu enne, kui idapoolsed provintsid ärgata jõudsid. Pealegi omandas mitmekülgne inimene, muusikaõpetaja ja ülemnõukogu saadik Tartu ülikoolis teise kõrghariduse just ajakirjanikuna.
Andres ei olnud kunagi fanaatiline ega kuri, see on õige. Aga kui rumalusi aina kuhjus, siis ta võis vihastada. Mäletan poliitilist koosolekut, kus Andres ei pidanud vastu ja nimetas ühte kaasvõitlejat „keeniuseks kõva k-ga“. Sellest tuli paras pahandus ja solvatu ei tahtnud asja niisama jätta. Andresele ei valmistanud raskusi vabandada või tunnistada viga, kui oli üle piiri mindud. Palju raskem oli tal aga leppida järjepideva rumalusega.
Aga vahest just see omadus – mitte nõrkus, vaid just suutlikkus reageerida millelegi, mis läks üle ta taluvuse piiri – tegigi temast selle, kes ta oli. Sõnad „Õpetaja“ ja „Riigimees“ on Ammase-raamatu pealkirjas suure tähega kirjutatud. Ja nad tabavad portreteeritavat hästi.
Andres Ammas: Õpetaja. Ajakirjanik. Riigimees. Koostaja Anu Jõesaar. Tartu: Otto Wilhelm, 2020.
