Kuigi me teame, et ?anrinimetus “essee” on pärit Montaigne’i teose “Essais” pealkirjast ja lihtsa prantsuse sõnana tähendab “essai” proovi, katset, ka eksperimenti – umbes nagu sakslased kasutasid juba keskajal mõnede teadustööde alapealkirjana sõna “Versuch”, mis tähendas sedasama -, on vastav ?anr ometigi vanem. Nii on mul riiulis kaks köidet renessansiaegseid esseid ikka Petrarcast, Vallast, Baldassare Castiglionest, Rotterdami Erasmusest kuni Campanella ja Vasarini. On ka kogumik inglise esseid, prantslaste omi jne, mis kõik ulatuvad ajaloos Montaigne’ist kaugemale.
Seega pole asi mitte selle ?anri nimetuses, vaid asjaolus, et justkui iseenesest on ammu-ammu selliseid tekste kirjutatud ning need on ka kuulsaks saanud.
Vaimukas mõttekäik
Klassikalistel esseedel ei ole muidugi midagi ühist tänapäeva Eestis levinud kombega nimetada esseeks lihtsat ajalehe arvamuslugu või koolipoisi kirjandit. Tahtmata neid viimaseid kuidagi halvustada, pean siiski mainima, et “essee” oma klassikalises mõttes tähendas kas teadus- või kirjandusuurimust, mis ei järginud nahkset akadeemilist vormi terminoloogilise täpsuse või historiograafiliste viidete osas. Olulisem oli vaimukas mõttekäik, teravmeelne sõnastus, mis võimaldas ka kujundlikkust, mida tõsiteadlane endale lubada ei saa.
Eestis on selliseid esseid kirjutatud juba ammu ja kirjutatakse ka tänapäeval. Muidugi tulevad meelde Tammsaare, Semperi või Tuglase esseed, aga hilisemast ajast kas või Toomas Haugi, Jaan Unduski, Jaan Kaplinski, Uku Masingu, Hando Runneli, Ilmar Vene, Mihkel Muti, Märt Väljataga, Mart Kivimäe, Rein Veidemanni või ka Vaapo Vaheri esseed – kui mainida vaid üksikuid juhuslikke näiteid.
Lugematud ülemineku?anrid
Nõukogude ajal oli essee miskipärast üks põlualuseid ?anre. Venelastel oli populaarne nende “ot?erk”, millele eestlased ei leidnud isegi õiget terminoloogilist vastet, sedavõrd võõras oli see värk, nagu ka slaavlaste “rasskaz”. Jah, essee elustamise eest võitlesid ühelt poolt Valmar Adams (Rein Veidemann jätkas tema joont) ja Ain Kaalep teiselt poolt kui klassika ees igati aukartuse tundja ja hea tõlkija. Oligi nii, et parimaid esseid leidis tollal heade tõlkijate järel- või eessõnade näol tõlketeostest: O. Ojamaa, H. Rajandi, A. Ravel, A. Alas, K. Kasemaa, L.-M. Kask, T. Hallap, O. Jõgi ja paljud teised. Vist olid J. Kaplinski, L. Meri ja J. Kross need, kes taaselustasid kirjandusliku essee 1960-1970ndail. Muidugi mitte ainult nemad, aga kõiki ei jõua siin nimetada.
Ajaloofilosoofid on täheldanud, et ega ajalookirjutus ilukirjandusest nii väga erinegi (Hayden White, vt Tuna 2003|, nr 1), seega pole ingliskeelses kirjandusarvustuses levinud dihhotoomne vastandus fiction – nonfiction tegelikult tuhkagi väärt.
Tänapäeval on lugematuid ülemineku?anre, dokumentaalproosat või ka ajaloolisi romaane, mis jäävad nende kahe mõttetu pooluse vahele. Ka ajalookirjutus ise on faktiluustiku vahele kujutletud tervikpilt, millest suure osa täidab uurija ise oma oletuste ja fantaasiaga, seda isegi arheoloogias ja paleontoloogias.
Vorm sisu ja keelelise küljega
Miks ma seda kõike mainin – ikka seetõttu, et aru saada esseevormi paratamatust voorusest ja vajalikkusest. Essee on katse uurida midagi, kuid selline katse, mis ei takerdu “naukaobraznõi”-teksti kohmakusse, vaid mis on ka lugejale huvitav ja nauditav lugeda. Tõestagu uurijad oma konverentsidel üksteisele kui tahes täpselt ja puiselt oma väiteid – laiem seltskond sellises vormis jura lugema ei hakka. Kuid ka rahvahulgad vajavad haritud inimese kõnet ja mõtet, ning tahavad sellest aru saada ilma teadusbürokraatliku keele ja ilma populaarteadusliku lihtsustamiseta (selle soovi vastu töötab aga suundumus puistele ja ilmetutele ingliskeelsetele publikatsioonidele, millel pole ei stiili ega nauditavust – lihtsalt terminoloogilised bukvalismid, tsitaadid ja konstruktsioonid – mittekeelsus või umbkeelsus). Mainitud üldrahvalikus soovis peitub aga essee elujõud ja võlu.
Seega, essee on vorm, mis peab lugejat köitma nii uudse sisu kui ka ilmeka keelelise küljega. Keel muutub aga täies ulatuses kättesaadavaks ja mõjusaks alles ilukirjanduslike tehnikate abil. Ükski pragmaatiline allkeel – teadus-, õigus- või muu keel seda täiel määral ei suuda. Keele täisvõimsus jääb neis kasutamata. Kõige kõrgem keelevorm on muidugi luulekeel, see aga uurimiseks jälle päriselt ei sobi. Nii ongi esseistlik tekst midagi vahepealset kirjandus- ja rakenduskeelte keskel.
Filosoofide ?anr
Kusjuures on täheldatav veel üks iseärasus. Igasugu empiirilistele, pragmaatilistele ja eksperimentaalsetele uuringutele toetuvad artiklid ei luba esseistlikku väljendust. Nad vajavad rohkesti allikaviiteid, tsitaate, tabeleid jms. Samas on aga nii, et mida teoreetilisemaks ja filosoofilisemaks käsitlus muutub, seda rohkem läheneb ta esseistikale. Kuulsate filosoofide lugemuses ja teadmistes pole kahtlust, aga sageli ei ole nende kirjatöödes kuigi palju viiteid ega isegi ülemäära tsitaate – olgu Nietzsche, Wittgenstein, Heidegger või Camus – nende kirjatükid on pigem esseed kui tavapärased teadusartiklid. Sedasama võib öelda kas või J. Lotmani teoste kohta.
Ajakiri Tuna, kus ma töötan, avaldas üsna hiljuti paari aasta vältel Marek Tamme ja teiste ajaloolaste lahke abiga terve sarja tänapäeva juhtivate ajaloofilosoofide esseid just esseerubriigis. Ning kuuldavasti on need esseed muutunud mitme eriala tudengitele kohustuslikuks lektüüriks. Sedasama joont on ajanud ka ajakiri Vikerkaar. Muidugi ei ole niisugused esseed tüüpilised ajalehe arvamusesseed, vaid ikkagi teoreetilised uurimused, mis pole aga siiski rasked lugeda ja mõista. Tähendab, mitte vormilt rasked, küll aga sisult kaalukad ja süvenemist nõudvad.
Üks ja teine serv
Niisiis peaks juba eelöeldu põhjal olema selge, et maailma uurimiseks, mõistmiseks ja selgitamiseks läheb inimmõistusel ning ka teadusel vaja mitut laadi keelt: üks ots on võimalikult napisõnaline, rakenduslik ja pigem matemaatiliselt valemilaadne, teine aga filosoofiliselt üldistav, põlgamata sealjuures ära kirjanduslikke võrdlusi ja tsitaate ning rahvakeele kujundeid. Ning see teine serv ongi esseistlik. Ta pole vähem tõeväärne kui esimene ots, ta on lihtsalt teistsugune. Reaalteadused ja humanitaarteadused on ühe asja kaks poolust, uurimise ja tunnetamise vahendid, neid ei saa paremusjärjestusse seada, nagu vahel ju ka kiputakse. Ei Nietzsche ega Sartre saanuks oma mõtteid väljendada valemitega, ka mitte Kant ja Hegel. Samas – mis me teeksime nende meeste mõtlusteta, nende esseistlike filosoofiliste passusteta?
Ning asi pole mitte ainult neis või teistes autorites, asi on meis enestes, meis kõigis. Olles oma inimsoolist päritolu, peitub meis võime aru saada ja lahti muukida tunnetusliku mõtte mõlemaid otsi. Oma parimas vormistuses nõuavad mõlemad poolused ka head hariduslikku ettevalmistust. See selleks, kõige tähtsam on, et meis on see võime algupäraselt olemas – on ta siis välja arendatud või mitte.