ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesarja 23. osa. Andrei Platonovi jaoks oli inimene revolutsioonijärgses maailmas võrdne toiduga. Täissöönu ja väljamaganu tuleb võimalikult ruttu maamunalt pühkida, tappa ja hävitada.
Andrei Platonov (1899–1951) püüdis luua keelt, mis peegeldaks oma murdumiste, seniolematute tarindite ja talumatute ühenditega täiesti täpselt revolutsioonijärgse maailma üldist väärkeelsust. Peaaegu kõik tema kangelased on kohutavalt näljased, kuid näljane ja kurnatud inimene räägib sootuks teisiti kui täissöönu, kelle rasvaga vürtsitatud mõte rajab takistamatult teed suvalises suunas, peatub pisiasjadel ja lubab endale hääletoonide mängu. Täissöönud inimese mõte uinub ja ärkab, pöörab teise külje… Näljane inimene on aga kurjast vaimust vaevatud – ta püüdleb toidu poole, et mitte surra, ning vajab raevukat ja kõikevõitvat ideed, vajab mõtet, mis oleks näljast ja enesesäilitamisinstinktist tugevam. See mõte ei luba tal alla anda ja araks lüües väljakannatamatust elust loobuda.
Inimese väärtus ja toidu väärtus
Inimese väärtus ja toidu väärtus on Platonovil võrdsustunud ning toiduained tõusevad inimese kõrgusele. Platonovi kangelased räägivad kartuli kohta, et teda on vaja puhastada hoolikalt – tema pealt ei tohi LIHA maha lõigata. See ei ole juhuslik keelevääratus, sest kui kartul tagab elu, on ta ju ka ise elus, ja järelikult on tema koore all elav ihu ja teda ei tohi sandistada. Näljase meeleheite hetkedel võib inimene see-eest muu toidu puudumisel lõigata liha iseenda küljest ja selle ära keeta ning talle tuleb kaasa tunda sama palju kui vigastatud ihuga kartulile.
Platonovi kangelased magavad halvasti, sest unel on liiga palju ülesandeid – ta on kohustatud nälga summutama ja kohustatud andma puhkust, mis lubab kangelastel taas käsi rüppe laskmata töötada. Halvasti maganud inimene ei kõnele nii, nagu kõneleb see, kes saatis soojal ja pehmel asemel mööda rahuliku öö. Unetus sünnitab jampslikke pilte, tegelikkus näitab ennast ähmase ja moonutatuna, nägemusi on ilmsiolekust väga raske eristada ning ainult idee ja mõtte kütkes olemine sunnib inimest unest loobuma ja eesmärgi poole pürgima. Ja see, kes inimese kombel sööb ning magab, on kahtlemata magamatusest meeletute silmadega näljase vaenlane. Täissöönu ja väljamaganu tuleb võimalikult ruttu maamunalt pühkida, tappa ja hävitada. Et mitte tukastada ega teadvust kaotada, tuletavad Platonovi kangelased endale lakkamatult ja maniakaalse järjekindlusega meelde neid eesmärke, mille nimel nad võitlevad raevukalt surmaga, kes neid oma jõulises embuses hoiab ja kelle hingeõhku nad endal pidevalt tunnevad.
Uut elu kajastava uue keele lõid paljud kirjanikud – selle elu idiootsus on olemas Mihhail Zoštšenko keeles ja verine poeetilisus Isaak Babeli keeles. Platonovi keel koosneb absurdsustest ja reeglivastasustest, mis mitte üksnes ei demonstreeri uue elu vigasust, invaliidsust, jalutust ja tõbisust, vaid ka rõhutavad visalt, et kõikidel aegadel inimese südames elav armastus on säilinud. Armastada ei tule mitte konkreetset inimest, vaid inimkonda, revolutsiooni ja nõukogude võimu, sest armastus üheainsa väljavalitu vastu muudab armunu haavatavaks ja kaitsetuks. Mitusada või koguni mitu tuhat hukkunut inimestest koosnevas keskkonnas ei tähenda veel midagi ja sunnivad lihtsalt tihedamini ridu koondama, aga kui hukkub ainus ja kordumatu, kellel on kallis ja meeldejääv nägu, muutub kõigest üheainsa inimese kaotamine korvamatuks ning seetõttu oleks parem individuaalne armastus ära jätta – tulusam on armastada ühist üritust, ühist eesmärki ja kollektiivi!
Potudani jõgi
Jutustuse „Potudani jõgi“ kangelane naaseb pärast kodusõja lõppemist koju. Naaseb koos teiste sõduritega ja „…nende hing oli sõja piinades, tõbedes ja võidu õnnes teiseks saanud – nad läksid nüüd elama otsekui esmakordselt, mäletades endid ähmaselt sellistena, nagu nad olid olnud kolm-neli aastat tagasi, sest nüüd olid nad teised inimesed – nad olid oma aastatest vanemaks saanud ja targemaks läinud, nad olid kannatlikumad ja tundsid eneste sees suurt üleilmset lootust, millest nüüd oli saanud nende esialgu veel väikese ning enne kodusõda alles selge sihi ja otstarbeta elu mõte“.
Kangelaste hingedes olid üksteisega segunenud meelehaigus ja õnnetunne võidust; ähmane tulevane rahuaja elu ja selge eesmärk: nad karjusid nagu Shakespeare’i nõiad, et kurjus on headus ja headus on kurjus. Kõik läheduses asuv jäi eristamatuks ning määratlematuks.
Kangelane Nikita Firsov jäi oja kaldal tukkuma ja nägi unes, et talle puges kõrri üks puhta nisuga nuumatud rammus karvane elukas, kes tahab tema hingamist katkestada ja tema südameni pugeda. Nikita ärkas lämbuses ning hirmu täis, hale ja värisev loomake puges temast välja ja sööstis tema juurest minema. Nagu ma juba rääkisin, peitub kõik õudne, tappev ja vastik inimese elus täissöönud koletistes ja pungil vatsaga loomades, kõik inimlik on aga armetu, kõhn ja hirmunud.
Nikita jõuab koju väikesesse harjunud toakesse, kus on ainsa kohana terve ilma peal alles ema seelikusaba lõhna, ja kohtub isaga, kes ei julge pojalt midagi inimlikku pärida, vaid tunneb üksnes huvi sõja lõpptulemuse vastu – kas kõik pursuid on ikka hävitatud. See oli nähtavasti raske töö, sest tervet klassi hävitada ei ole ju lihtne… Mitte ühtki armastavat, hella või heatahtlikku sõna, vaid ainult pursuid, kes on „harjund priisti elama“ ja on seetõttu lodevad, nii et lõppude lõpuks polekski neid nii raske hävitada.
Seega, isa ja poeg küll armastavad teineteist, kuid ei oska selle kohta sõnakestki lausuda, sest sõda, viletsus ja talumatud kannatused on need tähtsad sõnad hävitanud. Armastus jäi aga alles.
Ent armastus hakkab kohe pärast vaikuse saabumist inimese sees võrseid ajama ja vilju nõudma. Ja Nikita kohtub oma linnakese tänaval neiu Ljubaga, keda ta tundis juba enne sõda: Ljuba oli lesestunud õpetajanna tütar ning sellesse õpetajannasse oli just nagu armunud Nikita isa, kes ei julgenud talle siiski kosja minna, kuna õpetajanna oli pärit teisest maailmast ja Nikita isa häbenes talle läheneda… Ljuba aga õppis arstiteaduse akadeemias: „…noil aastail olid kõikides maakondades ülikoolid ja akadeemiad, sest rahvas tahtis kõrgemad teadused ruttu kätte saada; elu mõttetus, samuti nagu nälg ja puuduski, oli inimsüdamed liialt ära piinanud ja ükskord oli ometi tarvis teada saada, mis see inimese elu õieti on – on ta tõsilugu või paljas pila?“
Ljuba püüab varakult magama heita, kuna ta tahab hirmsasti süüa, uni aga vaigistab nälga, ning ärgates ta muudkui õpib, õpib ja õpib, kuid tema pea valutab leivale mõeldes ning Ljuba vihastab pea peale, kes räägib talle kogu aeg midagi toidust…
Nikita läheb tööle talumööbli töökotta, kus töötab ka tema isa, toob esimesel kohtamisel Ljubale keedetud kala ja leiba ning vaatab, kuidas ta oma meditsiiniraamatuid loeb ega heidagi veel magama, sest tal on kõht täis ja ta võib veel Nikita seltsis olla. Nikita ei vaja armastuseks midagi peale Ljubast õhkuva soojuse – see on rahu, keskendumise ja süvenemise vaikne valgus ning Nikita näeb selles vaikses valguses headust, sest tal on pärast sõda ja läbi elatud õudusi rahuaja külma ja nälja keskel veidi headust vaja.
Nikita ja Ljuba armastus areneb sõnatult. Leiavad aset mitmesugused sündmused ja Nikita jääb haigeks, kuid Ljuba ravib ta terveks, rääkides talle: „Inimesed surevad sellepärast, et nad on üksi haiged ja pole kedagi, kes neid armastaks, aga sina oled praegu minuga…“ ja nad valmistuvad pulmadeks ning Nikita tunneb häbi seepärast, et ta on nii õnnelik ja armastatu on valmis kogu elu koos temaga mööda saatma. Nad abielluvadki, ent selgub, et Nikita armastus on niivõrd tugev ja täisväärtuslik, et ei vajagi embusi ega füüsilist lähedust…
Tõelise armastuse meeletus
Andrei Platonov sunnib oma kangelasi käima surmatud ja jäätunud tunnete maailmas keset külma ja nälga mööda Vana-Kreeka tragöödiate kannatuste rada: ta tõestab, et kõrgeid tundeid ei ole võimalik inimesest välja kihutada ei revolutsiooni ega sõja ega kultuuri puudumisega. Et kõrged tunded ei ole rafineeritud, vaid koredad. Et ülitundlikkus ja sisevaatlikkus pigem hoiavad elu küljes kinni, kui ajendavad temaga hüvasti jätma. Nikita püüab ennast tappa: ta lahkub linnast, ei räägi enam, elatub turul toidujäätmetest ning puhastab seal avalikku käimlat ja koristab sõnnikut. Ta tahab inimese palet kaotada ning proovib endast armastust ja igatsust välja juurida, sest ta ei ole füüsiliseks armastuseks võimeline, kuid Ljuba arvab, et ilma selleta ei ole perekonnaelu täisväärtuslik. Üksi jäänud Ljuba aga käib terve kuu mööda Potudani jõe kallast edasi-tagasi, sest mõtleb, et Nikita uppus, ja viskub seejärel ise jääkülma vette, kuna ei saa ega taha ilma Nikitata elada.
Võiks öelda, et kõik lõpeb hästi: kalurid päästavad Ljuba, ta põeb kaua, kuid jääb siiski elama. Nikita aga leiab turult tema isa, kes jutustab, et Ljuba oleks äärepealt Nikita pärast surnud, Nikita läheb koju tagasi, haarab naise embusse ja kingib talle selle füüsilise armastuse, mida ta täieliku õnne jaoks väga tähtsaks pidas.
„Ljuba tuli voodist välja ning istus põrandale Nikita vastu, kus oli valge.
„Noh, kas sul nüüd ei ole enam paha, kas enam ei ole kahju minuga elada?“ küsis Ljuba.
„Ei, ei ole,“ vastas Nikita. „Ma olen juba harjunud sinuga õnnelik olema.““
Kaksikenesetapu katsest mitte üksnes ei kosta vastu Vana-Kreeka tragöödia, vaid see toob meelde ka „Romeo ja Julia“, ainult et seal saab teeseldud surmast päris surm, kuid Platonovi kangelastel lõpevad õudusunenägu ja meeleheide õnnega.
Kangelaste vigane, vaene ja mõttelage keel
Jutustus „Potudani jõgi“ on kirjutatud 1937. aastal.
Jossif Stalin on Platonovi kohta kirja pannud: „Andekas kirjanik, kuid lurjus.“ Stalini sellise hinnanguga võis ka laagrisse sattuda, kuid Platonovi jaoks valiti leidlikum käik: arreteeriti tema neljateistkümne aasta vanune poeg. Poiss haigestus vangistuses tuberkuloosi, ta lasti tulema, Andrei Platonov põetas teda ja jäi ise haigeks… Ma arvan, et Andrei Platonov armastas Nõukogude riiki ja uut võimu ning uskus kogu inimkonna helgesse tulevikku ja ees ootavasse õnne, ent ei suutnud panna vastu oma andele, kui see viis teda edasi mööda teed, mis ei langenud ühte autori veendumustega. Kangelaste veider, vigane, vaene ja mõttelage keel tekkiski Platonovi ihast ülistada uut elu ja võimatusest seda iha tegelikkusega rahuldada.
Jutustuses „Potudani jõgi“ ei ole küsimus muidugi erutuse mõjul ajutiselt füüsilise läheduse võimet kaotava kangelase psühholoogilises või meditsiinilises probleemis. Küsimus on selles, et ka kõige tavalisemat ja lihtsakoelisemat õnne segab mingisugune ettemääratus, millele Platonov ei tahtnud näkku vaadata. Ta vaevab kangelasi piinarikka nälja, vaesuse ja viletsusega, uputab neid jäises vees, saadab nad solgiaukude juurde, võtab neilt suutlikkuse üksikasjalikult ja ilusasti kõnelda ning teeb nad tummaks. Stalini surma- ja hirmumasin tegeles inimese loomaks muutmisega. Platonov ise võib-olla üldse ei tajunudki seda, kuid ta tõestas, et inimest ei ole võimalik loomaks muuta ja armastust ei ole võimalik tema südamest välja rebida. Aga midagi muud ju polegi vaja selleks, et olla tõeline inimene.
Stalin suutis tulla toime kõigega peale armastuse. Jah, inimesed salgasid surve all maha oma vanemaid ja lapsi ning ütlesid lahti naistest ja meestest, vendadest ja õdedest, ent sellegipoolest ei õnnestunud neid täielikult loomaks muuta. Nad leidsid oma kivistunud ja hirmunud südamega ikka kellegi, keda armastada, ehkki võisid olla tõotanud, et armastavad ainult Stalinit.
Mitte üksnes jõledustega, vaid ka suure kirjandusega on Stalini ajastu jäänud ajalukku vahest seetõttu, et heitunud ja piinatud kirjanikud täitsid siiski oma peamise missiooni: nad hoidsid inimeses alles inimliku ja kirjutasid armastusest. Nende teoseid ei trükitud, neid arreteeriti, saadeti asumisele, heideti laagritesse ja lasti maha, nende sugulasi ja lähedasi ahistati ning nad alistusid, püüdsid kohaneda ja kirjutada just nimelt seda, mida neilt nõuti, kuid anne oli neist kangekaelsem ja tugevam.
Nende teoseid ei trükitud, neid arreteeriti ja lasti maha, nad alistusid, püüdsid kohaneda ja kirjutada just seda, mida neilt nõuti, kuid anne oli neist kangekaelsem ja tugevam.
Näljane inimene on aga kurjast vaimust vaevatud – ta püüdleb toidu poole, et mitte surra, vajab mõtet, mis oleks näljast ja enesesäilitamisinstinktist tugevam.
