Valgevene tegelikkusega on kokku puutunud vähesed eestlased. Peamiselt teame me seda meie valitud valitsejate mürgiste kommentaaride kaudu ning erinevate dokumentaalfilmide nagu Juri Ha?t?avatski “Kalinovski väljak” põhjal.
Kuid sellegipoolest sattus siinkirjutaja saatuse tahtel sellesse ebademokraatlikku vabariiki. Kuna ma ennast masohhistiks ei pea ja mulle ei meeldi, et igal õhtul kell kümme kõik lokaalid suletakse, suundusin Valgevenesse selleks, et leida kontakti ja ühist keelt sealse underground’iga.
Reisisaatjaid pole, tänavaid pühitakse
Hoolimata sellest, et igal teisel inimesel on suitsukoni ülahuule külge kleepunud, ei ole maas ühtegi põlenud sigaretikönti ega tatilärakat, rääkimata näritud nätsust täpilistest tänavatest – nagu meie trammipeatused. Puhtus ei valitse mitte ainult pealinnas, nagu arenenud ja poolarenenud riikidele kohane, vaid ka maarajoonides. Kurjad keeled räägivad, et näiteks pealinnas Minskis puhastab tänavaid 100 000 inimest. Need on nii-öelda sotsiaalsed töökohad, kuid siiski mitte päris orjatöö. Ning see tundub igal juhul mõtestatum kui meie pealinna meeri idee rakendada töötuid reisisaatjatena, kellest vähemalt üks löristas hiljuti hommikul trammis norsata, pea toetumas vastu suust nõrgunud süljega kaunistatud trammiakent.
Valgevenes midagi sellist ei näe. Seal on kord ja puhtus ja ? igavus. Ilmselt ongi tegu Põhja-Korea kõrval kõige anti-underground’likuma maaga. Anti-underground’ile viitab ka see, et kõige populaarsemaks laiu masse hõlmavaks kultuuriürituseks on Eurovisiooni lauluvõistlus. Ning ka iluuisutamine, mis sädelevate kostüümide ja nutvate meesatleetide rohkuse tõttu just paljusid eluterve huumori ja hoiakuga meesterahvaid ei paelu, on sealmaal äärmiselt populaarne. Eriti kui veel arvestada seda, et avalikku homoseksualismi seal maal ma eriti ei täheldanud. Ja ma ei saa öelda, et see mind mingil moel häiris. Ilmselt on eurovisiooni- ja iluuisutamislembusega loodud mingi ekviliibrium mat?olikkuse ja geisensibiilsuse vahel …
Põnevad uudised
60% noortest ei ole kunagi elus välismaal käinud ja 50% neist ei ole kunagi vahetanud ühtegi sõna ühegi välismaalasega. Seepärast on ka nende arusaamine välismaailmast veider.
Neid arusaamu kohendab ja kujundab loomulikult ka kodumaine meedia, mille uudistesaadete kohustuslikuks osaks on lugeda esimene ja ka paar järgnevat uudist president Aleksandr Luka?enkast. Aga ometi võib sealt teada saada ka seda, et Saksamaa valimised kulgesid üle kivide ja kändude, sest majanduskriisist tulenevalt oli Berliini valitsusel raskusi paberi hankimisega valimissedeliteks, ning seda, et terve maailm jälgis Minskis toimunud missivõistlust Miss Intercontinental. Kõnealusel lihaturul jäi teiseks ootuspäraselt Miss Belarus (esimene koht oleks olnud liiga ilmne). Kuid huvitav on, et seal osales ka kaunitar Eestist, keegi pikkade jalgadega Kadri Nõgu, kellest ma ei olnud enne silpigi kuulnud. Ning oh üllatust! – ka üks Taani tüüp, kellega ma kokku puutusin, ei olnud silpigi kuulnud neitsist, kes tema maad esindas.
Rahvas armastab presidenti
Hoolimata sellest, et ka kõige radikaalsem dissident tunnistas lõpuks, et kui toimuksid ausad valimised, jätkaks ikka presidendina Luka?enka, oli nurinat kuulda siit ja sealt. Seda eeskätt sellepärast, et inflatsioon on üle keskmise – näiteks 2009|. aasta 1. jaanuari hommikul devalveeriti valgevene rubla 30%, hoolimata sellest, et uusaastalubaduses tõotas seltsimees President midagi muud. Kuid esimese jaanuari hommik ongi reeglina selline, et paljud tunnevad, et enam hullemaks minna ei saa. Nii et mõneti on see isegi hooliv suhtumine: traumeerida kodanikke ühel, mitte mitmel päeval aastas.
Sellega seoses ei ole Valgevene ka eriti odav maa. Pudel õlut maksab poes umbes sama palju kui meil. Baaris vähem, kuid ikka tuleb minna poe manu, kuna baarid/kohvikud, nagu öeldud, suletakse õhtul kell kümme. Maapiirkondades mulksuvad küll samagonniaparaadid aasta ringi ja 24 tundi ööpäevas igati väärt kraami, kuid peab olema teatud staadiumis või staatuses, et seda sulle pakutaks. Maitseelamus seevastu on aga unustamatu.
Alkoholil on üldse valgevenelaste elus tähtis roll. Eriti just kunstiringkondades. Näiteks kohtusin keset päeva Minski peatänaval, otse KGB hoone vastas, ühe kunagise underground’i liidriga, kes oli nii juua täis, et ta suust ei tulnud ühtegi selgelt mõistetavat helindit, sügavamatest mõtetest rääkimata. Sest mida sa ikka suure hädaga ette võtad, kui midagi teha ei lubata ja ära põgeneda ka ei saa.
Luka?enka = Savisaar ja 34mag.net = KesKus
Siiski on ka seal inimesi, kes midagi toimetavad. Ning teevad seda üle ootuste hästi. Kohaliku underground’i häälekandja, veebiajakiri 34mag (www.34mag.net), üllatab kvaliteetse ja paeluva sisuga. Kuid siingi on oma “aga” – kunagi ilmus väljaanne ka paberkandjal, kuid võimud sulgesid ajakirja ning edasi toimub tegevus veebis ning CD-del. Viimast põhjusel, et internetiga ei ole seal lood üldse nii head kui meil. Kuid siiski on nad paremaks muutumas võrreldes sellega, mis oli vaid mõni aasta tagasi.
Profiililt on ajakiri sarnane KesKus’iga. Ning kui võrrelda sealset peavoolumeediat selle veebiajakirjaga, siis saab tuua paralleele KesKus’i ja meie äraostmatu ajalehega Pealinn. Kui Valgevene peavoolumeedias kiidetakse igas loos Aleksandr Luka?enkat, siis Pealinnas tema kohalikku analoogi Edgar Savisaart.
* * *
Minsk rocks!
Valgevenelased armastavad oma maad ja pealinna. Kuulujutt räägib isegi sellest, et Albert Speer olevat ise kujundanud Minski keskuse. See ei ole küll tõsi, kuid ega need nõukogude arhitektid, kes sõjas kaks korda laastatud linna üles ehitasid, III Reichi arhitektidest väga erinevalt ei mõelnud. Ühed totalitaristid kõik ?
Ka mainitud 34mag ja paljud blogijad kirjutavad lisaks võimu materdavale ka linna armastavas võtmes. Näiteks juhatavad parimate second-hand’ide, tasuta pistikute, heade kõrtside ja jalgrattateede juurde. Jah, ka viimast, sest jalgratturlus on seal samuti uus ja trendikas asi. Juba on esimene rattateegi tehtud ja enam jalgrattureid igal võimalikul ja võimatul juhul ei trahvita.
Kuid nagu underground’il ikka, on selle üheks selgrooks muusika. Kui Eestis oli 1990ndate underground seotud tihti just elektroonilise muusika ja kõige esimeste vibe’idega, siis Valgevenes on vastav helitoodang pungilikum ja metalsem. Tundub, et sellesse muusikasse saab panna rohkem pointi kui niisama tabletti ja tümmi, ning seda nad teevad ikka omajagu.
Tänased Valgevene alternatiivse hoiakuga lood mõjuvad värskendavalt, sest on selgelt tunda, et nad ei ole tehtud pelgalt kommertslikel eesmärkidel. Näiteks ühes videos näeme kätetut meest ning tema taga nelja palja nokuga bändimeest ja paari litsaka olemisega neiut. See on kindlasti omamoodi tore, ja kindlasti ka mõnele ?okeeriv. Kuid üks on kindel: maailma popima päti ehk MTV eetrisse sellised ka parima tahtmise juures tsenseerimata kujul ei pääse.
Harjapead saavad nuia
Kui videoid ja rahulikumat punki teevad inimesed, kes on juba 30 ja üle selle, siis kangialustes tuiates võib kohata ka ehtsat mässavat noorsugu. Ehk siis puberteediealisi harjaspäiseid tänavamuusikuid, kes kangialustes vanu häid Sex Pistolsi ja Exploitedi lugusid lärmavad. Otsest publikumenu neil just ei ole, kuid ega end otsival loomeinimesel peagi seda veel olema.
Ent nähtavasti arvestades seda, et tõeline kunst sünnibki läbi kannatuste, ei hellita kohalik miilits sedalaadi loovrahvast. Välismaalaste nägemisulatuses neid lihtsalt nahutati ja noomiti, kuid nagu tulevased geeniused ise seletasid, lastakse reeglina nende väetitel selgadel tantsida kumminuiadel. Kuid noorus on jõuline, nii et hilisõhtuse kulgemise jooksul viis minu tee nendega kokku lausa kolmel korral, millest iga kord oli nende ind suurem, kuid välimus üha räsitum. Kui neid vahepeal surnuks ei peksta, siis saavad neist kindlasti tõelised loojad.
Kunst muudab maailma
Lisaks ajakirjandusele ja erinevatele blogijatele – kellest paljudel on pahandusi võimudega, sest kuigi internet on suur ja lai, kontrollib suurt osa netiliiklusest ikkagi riik – kogunetakse ja toimetatakse ka kunstigaleriides. Üheks selliseks on mu mäletamist mööda ühes avaras tagahoovis peituv alternatiivse kunsti keskus “Ў”. (See täht on sarnane meie õ-ga, mida mujal ladina alfabeedis ei kohta.) Keskus ise on igatpidi moodne. Sattusin sinna ühele üritusele, mille oli korraldanud seesama 34mag.
Maalide ja skulptuuridega sealt suurt ei mängitud, seintel näidati aga romantilise alatooniga installatsioone. Sama palju kui seinal toimuv, paelusid tähelepanu ka kohale saabunud karvased ja sulelised. Nad olid suuremalt jaolt tunduvalt viisakama välimuse ja olemisega kui meie analoogid. Ja nagu ikka, mängis muusika, suheldi ja vahetati mõtteid ehk siis tegeldi networking’uga nagu mujal maailmas.
Lootusekiired lõpetavad
Mulle meeldis nende inimeste idealism. Tore on, kui on lisaks iPhone’i ihalusele võimalik võidelda ka millegi vastu. See motiveerib ja innustab. Ning ka see, et on mingi hulk inimesi, kes ei usu kõike, mida meedia ütleb ega kanna peeneid Itaalia disainerite kaltse usus, et see muudab nad paremateks inimesteks. Muidugi on kõnealune vaid olude sundus, kuid ikkagi annab see lootust, et Valgevene muutub kunagi selliseks, kus kõrtsid on ka peale kümmet õhtul lahti ja inimesel rohkem vabadust teha ja otsustada, või kanda Itaalia kaltse ?
Mulle tunnistati ausalt, et minusugust ei oleks viis aastat tagasi keegi Valgevenesse lubanud. Nii et tore on, et vähemalt kusagil siin ilma otsas elu ilusamaks läheb. Teate ju ise, ikka on hea seal, kus ennast ei ole!
* * *
III Reich seitsekümmend aastat hiljem
Muidugi on underground’i – või üldse midagi mitteklassikalist – sellele maale adapteerida suhteliselt raske. Umbes nagu hitlerlikule Saksamaalegi, kus vaid aarialikku ehk mittemandunud kunsti viljeleti. Valgevenes on see kandunud kõikidele eluvaldkondadele, alustades muusikaga ja lõpetades riietusega. Nii et mudelinimestele see riik kindlasti meeldib, sest kõik on seal kuidagi liiga normile vastav. Neiukesed näevad küll kohati välja nagu litsid mõnes Euroopa “demokraatlikumas” pealinnas, kuid kindlasti ei saa väita, et pilk neist niisama, hetkeks peatumata üle libiseks. See on muidugi ka põhierinevus III Reichiga, kus teadupoolest tauniti naisi, kes meiki armastasid ? Valgevene on ses suhtes moodsam ja mina tundsin end vast nii, nagu 1990ndate algul meie koduvabariiki väisanud soomlased.
* * *
Kas kõik valgevenelased on blondid?
Erinevalt laialt levinud eksiarvamusest ei ole valgevenelased venelased. Ei ole nad kõik ka blondid, nagu võiks nimetuse järgi arvata. Mis puudutab sõna valgevenelane, siis selle tekkele on mitu teooriat. Üks viitab sellele, et nime panid neist läänes asunud balti hõimud, kelle jaoks nad asusid idas ehk valguse pool. Teine teooria ütleb, et see tuleb valgevenelaste tihedatest sidemetest balti hõimudega: sõnatüvi “balti” tähendab valget. Ja kolmas teooria ütleb, et see sõna viitab maksuvabadusele. Nimelt olla Vana-Venes eristatud maksualuseid ehk musti maid ja vabamaid ehk valgeid maid. Mine võta kinni.
Aga valgevenelased on venelased sama palju, kui meie oleme soomlased. Ning ka valgevene keel on sama palju vene keel nagu eesti keel soome oma. Kuigi jah, kui annet keelte peale on ja vene keel suus, siis valgevene keele mõistmine raskusi ei tekita. Samas aetakse enamik asju vene keeles, oma keele rääkimine on pooleldi võimuvastane protest. Sest ega valgevenelastel ole eriti põhjust venelasi armastada – stalinistlike repressioonide epitsenter ei olnud mitte Baltikumis, vaid Valgevenes ja Ukrainas.
Kokkuvõtvalt: valgevenelasi venelasteks nimetada on sama mis meid üle lahe sibulateks sõimata. Neid võib ju kutsuda oma meelelaadi poolest Euroopa-venelasteks, sest mingitel hetkedel tundus tõesti, et olen pigem mõnes Euroopa riigis, mitte sellises, mida Venemaaga pidevalt ühte patta pannakse. Ise hellitavad nad end vahel nimega balti-venelased, sest Baltikum on nende jaoks kõva sõna. Mis viib tagasi alguse ja nimeteooriate juurde ?