SPORT, PALL JA MÄED EESTI KIRJANDUSES: Krimmis redutav Mihkel Tiks räägib Raul Rannega (Kanal 2, Radar) sellest, kuidas ta romaanivõistlusel osales ning korvpalli Eesti kirjandusse raius.

Ei hakka keerutama, Mihkel Tiksiga me seekord kokku ei saanud. Tema on Krimmis ja mina siin. Meie „vestlus“ varsti pärast korvpallurikarjääri ilmunud suurepärase „Korvpalliromaani“ üle toimus kirjalikult. Sestap on see intervjuu puisevõitu. Ent mitte see pole põhiline häda. Kui intervjuu lõppu punkti panin, võtsin vana hea „Korvpalliromaani“ uuesti ette ning avastasin, et see pole ju sugugi see raamat, mille kohta mälu järgi Tiksilt enda arvates huvitavaid (tegelikult pigem siiski haruldaselt lamedaid) küsimusi esitasin. See lugu on hoopis teine. Lugege ise.

Mis tähendus oli sinu jaoks sellel, et võitsid „Korvpalliromaaniga“ 1985. aasta romaanivõistlusel teise koha?

Varasematel aastatel oli teatrites mängitud mu näidendeid, romaanivõistluse preemia oli mulle esimeseks tunnustuseks proosažanris.

Miks „Korvpalliromaan“? Mõistan, et endise korvpallurina oli n-ö korvpallimaailm see, mida sa põhjalikult tundsid. Aga siiski, millest (ja millal) sündis soov kirjutada korvpall ilukirjanduslikus suurvormiks?

Sportlasekarjäärist jäi hinge rahuldamatuse tunne, mistõttu püüdsin oma ambitsioone edaspidi rahuldada kirjanduse kaudu. Midagi muud peale „korvpallimaailma“ ma ei tundnud, nii katsusingi oma „romaanis“ kirjeldada Kalevi meeskonna allakäiku põlvkonnavahetuse ajal, mille olin äsja ise üle elanud.

Järelsõnas ütled, et kuigi romaani tegelaste prototüübid on mitmel puhul aimatavad ning osa sündmusigi paljudele äratuntavad, ei pretendeeri lugu vähimalgi määral kohtumõistmisele tegelikkuses asetleidnud sündmuste üle ega ole dokumentaalteos. Ometi võtsid paljud lugejad romaani just omalaadse dokumendina – lugedes arvati täpselt teadvat, kes on kes ja mis on mis. Kuidas siis ikkagi tegelikult oli?

Prototüüpideks olid Kalevi mängijad, faabula oli meeskonnaelust maha kirjutatud, kuid süžee, autoripositsioon, enesetsensuur ja tegelikkuse ilustamine – kõik see muutis „elulähedase“ loo „ilukirjanduslikuks“.

Mäletad, kas raamatuga seoses oli palju solvumisi, õiendamisi?

Midagi sellist ei juhtunud.

Kuuldavasti olevat legendaarne mängumees Aleksei Tammiste, su romaani ühe kirkama tegelase Aleksandr Karrelli ehk Relli arvatav prototüüp, solvunud?

Kohtasin Tammat juhuslikult mõni aeg pärast raamatu ilmumist. Mingit solvumist ei olnud tunda, pigem rahulolu, et temast pärast karjääri lõppu uuesti juttu tehakse. Tõsi küll, raamat oli tal siis alles pooleli.

Mõned tolleaegsed n-ö siseringi kuulunud inimesed on arvamust avaldanud, et küllap see oli kirjanduslik kättemaks selle eest, et mänguplatsil ei õnnestunud sul Tammistet paika panna. Kuidas kommenteerid?

Kättemaksuhimu pole endas tajunud (võib-olla ei luba seda teadvusse). Soov „tõde kuulutada“ oli kirjutamisel küll üks ajendeid, kuid tulemus sai tegelikkusest oluliselt vähem karm.

Kuidas „Korvpalliromaan“ üldiselt vastu võeti? Kas mäletad vastukaja, arvustusi ja ehk ka tõlgendusi, mis sellega kaasnesid?

Raamatuke ilmus 50 000-lises tiraažis (mu viimased, oma meelest märksa kunstiküpsemad raamatud 50 korda väiksemas), hinnaga 75 kopikat tükk, seega peaaegu tasuta. Nõukogude Eestis loeti raamatuid palju rohkem kui nüüd. Kalevi meeskonnal oli koht eestlaste identiteeditundes. Korvpalliteemalist best online casino juttu polnud seni ka ilmunud. Neil põhjustel leidis raamat üsna elavat vastukaja.

Arvustusi ei mäleta, peale romaanivõistluse žürii liikme Jaan Krossi siseretsensiooni, kus romaani autorit ennast oli mainitud kui tema kirjeldatud korvpallurite pundi liiget par excellence.

Olen ikka mõelnud, et oli see vast aeg, kui Eesti korvpalli ümber oligi kirgas ja põnev maailm, millest sai kirjutada terve romaani. Korvpall oli osa kultuurist ja elust laiemalt, korvpallurid olid vahest suuremadki tähed kui teatrinäitlejad või estraadiartistid…

Ei olnud see aeg nii kirgas ega põnev midagi, valitses hall nõukogude tegelikkus. Aga Kalevi korvpallurid olid Eestis nägu- ja nimepidi üldtuntud. Ma isegi sõitsin aastaid ilma juhilubadeta; kui liiklusinspektor juhtus kinni pidama, siis tundis autos istuja ära ning soovis kulpi lüües, et „järgmine kord oleks võit meie poolel“.

Tänapäeval, kuigi korvpalli (ja sporti üldiselt) on me elus justkui määratult rohkem, ei tundu see nii oluline, et vääriks romaani. Ütleks isegi, et meie spordis pole sedavõrd säravaid isiksusi ega intriigi, mis pakuks mõtlemisainest kauemaks kui veerand tunniks pärast võistlust. Millest see tuleb?

Ei tunne enam sporti lähedalt, kuid usun, et tänapäeva tippsportlase elus on piisavalt materjali ka kunstiteose loomiseks. Esimesena tuleb meelde Veerpalu, kelle ainetel võiks maailma sporti peegeldada justkui veetilgas ookeani.

Või on küsimus selles, et mõni spordiala saabki kultuuri mõttes kaalukaks pärast seda, kui keegi ta suureks ja oluliseks kirjutab, filmib või lavastab? Et korvpall tundub tähtis seepärast, et on „Korvpalliromaan“. Muidu oleks lihtsalt statistika – numbrid ja nimed.

Ei, korvpall on ikka tähtis neile, kes seda mängu armastavad. Rahvuskultuuris kaalukaks osutus ta poliitilistel põhjustel, mis loodetavasti enam ei kordu. Kunsti aineks võib sport tõesti saada kunstniku käe all.

Kas näiteks vehklemisest või kergejõustikust – kus meil ju on omad silmapaistvalt edukad tegijad – saaks hea romaani?

Kindlasti saaks. Kirjandus kujutab ju elu inimisiksus(t)e kaudu. Huvitav sportlasenatuur pluss hea kirjanik – miks mitte?

Su romaanisarja „Poiss sai 50“, mis 2010. aastal pälvis kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel eripreemia, esimeseks osaks on „Mängumees“. Seal kirjeldad kohati sama, mida „Korvpalliromaanis“. Aga nüüd ütled järelsõnas, et see on eneseirooniline pilk möödunud elule. Tähendab, „Mängumees“ on siis pigem dokumentaalteos. Miks sa vana teema juurde tagasi tulid? Miks otsustasid omaaegsed juhtumised ja persoonid uuesti üle kirjutada? Kas „Korvpalliromaanis“ jäi midagi olulist ütlemata?

„Poiss sai 50“ on ilukirjanduslik elulookirjeldus, kus igast mu eluaastast on kirjas eraldi peatükk. Kuna korvpall oli nooruses mu elu sisuks, siis ei pääse ka ses raamatus vastavad lõigud ilma selle mänguta. „Korvpalliromaanis“ jäi kõik, mis mulle praegu on oluline, ütlemata.

Milline on sinu meelest kirjandusvõistluste roll ja milline see võiks olla?

Mulle meeldib anda „oma tütreke härrastele koinida“ (nagu olevat öelnud papa Jannsen Postimeest tsensori kätte viies). Kirjandusvõistluse žürii hinnangut oodata on minu jaoks meeldivam kui käia kirjastuse ukse taga, käsikiri näpus.

Kas sa praegu ka kirjutad? Millised on su kirjanduslikud plaanid pikemas perspektiivis?

Ikka kirjutan, see haigus on ravimatu. Maadlen juba mitu aastat venekeelse Krimmi-ainelise näidendi kallal.

Mida sa arvad praegusest eesti kirjandusest – kui palju sa seda loed? Kas see kõnetab sind? Kas sellest on näiteks midagi puudu?

Loen klassikat originaalis, näiteks „Anna Kareninat“, ja populaarteaduslikku kirjandust, näiteks Edgar Andrewsi raamatut „Kes tegi Jumala?“. Praegusest eesti kirjandusest puudub mul ülevaade, seega ei tea, kas seal on kõik olemas, midagi puudu või midagi üle.

Paar sõna Krimmist, kus sa pikemat aega oled elanud. Kui me aastaid tagasi Jaltas kohtusime, kirjeldasid seda looduse ja kliima poolest imelise paigana, aga valitsemise ja juhtimise osas ülbest korruptsioonist läbiimbunud maanurgana. Oli küll administratiivselt Ukraina osa, aga inimeste eneseteadvus oli ikka täitsa vene. Või ütleme nii – mitte-ukraina. Venelased võtsidki Krimmi ukrainlastelt ära. Mis on selle viimase poole aastaga muutunud? Mis elu elatakse Krimmis, millest mõeldakse ja räägitakse?

Olen nüüd üle elanud nii okupatsiooni lõpu (Eestis) kui ka alguse (Krimmis). Lõpp on meeldivam, kuigi hirmu tundsin mõlema puhul. Krimm on praegu lärmakalt ja ülbelt venemeelne, mis reedab süümekaid ja vajadust endale aina korrutada, et „Õiglus on jõud ja Krimm on Venemaa“. Käimas on kohaliku võimuaparaadi sobitamine impeeriumi riigimasina osaks. Võrreldes Ukraina oligarhiaga, ei pruugi Vene despotism Krimmi jaoks hullem ollagi. Sõltuvus Ukraina elektrist, veest, toidust ning maismaaühenduse puudus Venemaaga muudab elu Krimmis keerukaks ja järjest kallimaks.

Kuidas sa ise ennast seal tunned?

Alles oktoobri alguses algasid uuesti tehingud kinnisvaraga. Püüan oma elamise maha müüa ja kuhugi mujale kolida. Üks asi on taluda vene olmet ja meelelaadi Ukrainas, teine aga elada Vene okupatsiooni all.

Ikka kirjutan, see haigus on ravimatu. Maadlen juba mitu aastat venekeelse Krimmi-ainelise näidendi kallal.