LAINETEST MADALAMAL: Teekonda unistusest esimeste tõeliste allveesõitudeni kirjeldavad Roman Matkiewicz ja Ann Virkus Eesti Meremuuseumist. Toimetus soovitab soojalt ka temaatilist näitust Lennusadamas.
1310. aasta: mõte jõuab paberile
Itaalia arsti ja leiutaja Guido da Vigevano jooniste raamatus „Texaurus regis Francie“ on teiste eskiiside seas ka skits allveelaevast. Siiski pole mingeid andmeid, kas sellist laeva üldse prooviti kunagi ehitada.
1578. aasta: ballastvesi
Inglise matemaatik ja endine kuningliku sõjalaevastiku suurtükiväe ohvitser William Bourne kavandab allveelaeva, mille sukeldumiseks ja pinnaletõusuks kasutatakse ballasttankidesse imetavat ja väljasurutavat vett. Kuigi ka see allveelaev jäi ainult paberile, kasutavad allveelaevad ballastvee põhimõtet tänase päevani.
1620. aasta: esimene monarh vee all
Esimese enam-vähem õnnestunud allveelaeva, mis tõepoolest ka vette jõudis, konstrueeris Bourne’i allveelaeva baasil Inglise kuninga James I teenistuses olnud hollandlane Cornelius Van Drebbel. 1620.–1624. aastatel ehitas ta kokku kolm nahaga kaetud puidust sõrestikega allveelaeva, igaüks neist oma eelkäijast suurem. Neid kõiki katsetati edukalt Thamesi jõel, kolmas ehk viimane mudel mahutas koguni 16 reisijat. Allveelaev liikus vees elastsetest nahktihenditest väljaulatuvate aerude abil. Ühes neist katsetustest osales ka kuningas James I isiklikult, olles nii maailma esimene vee all sõitnud monarh. Sisuliselt oli tegu vee all liikuva aerupaadiga. Paljudest edukatest katsetustest hoolimata ei tundnud Kuningliku Mereväe admiralid asja vastu suuremat huvi ning projekt suri järglasi sünnitamata. Katsetused aga jätkusid mitmel pool Euroopas.
1690–1692: silindrikuju
Prantsuse füüsik Denis Papin konstrueeris ja ehitas kaks allveelaeva. Neist esimene, mis nägi välja nagu pumbaga varustatud metallist kast, purunes õnnetul kombel enne vette jõudmist, kuid teist, nüüd juba silindrikujulist, katsetati mõnede allikate kohaselt edukalt Lahni jõel.
1721: esimene Vene allveelaev
Sel aastal ehitas Peterburi Admiraliteedi puusepp Jefim Nikonov Venemaa tõenäoliselt esimese allveelaeva mudeli. Juba 1719. aastal pöördus ta tsaar Peeter I poole ettepanekuga ehitada „salajane alus“, kõigepealt sai ta loa ehitada allveelaeva mudel. Valmis mudel ujus ja sukeldus edukalt, nüüd võis Nikonov asuda ehitama päris allveelaeva. 1724. aastal see valmiski, kuid õnnetuseks põrkas laev juba esimesel katsetusel vastu veekogu põhja ning selle kere mõranes. 1725. aasta kevadeks oli allveelaev remonditud ning toimus uus katse, kuid seekord takistas edukat sukeldumist ootamatu leke. Kolmandat korda katsetas Nikonov oma leiutist 1727. aastal. Peagi suri aga Peeter I ning projekt lõpetati. Puusepp-leiutaja degradeeriti meistrist reapuusepaks ning saadeti Peterburist Astrahani laevatehasesse.
1727. aastaks oli Inglismaal patenteeritud 14 eri tüüpi allveelaeva.
1775: ühemeheallveelaev USA-s
USA leiutaja David Bushnell Connecticutist konstrueeris maailma esimese lahingutegevuseks loodud ühemehe-allveelaeva nimega Turtle. Laeva ebaharilik, vees liikumiseks mitte kuigi sobilik munajas väliskuju tulenes selle kasutuseesmärgist: Turtle’i ülesanne oli rünnata ameeriklaste sadamaid blokeerivaid Briti sõjalaevu, pikki veealuseid retki seega ei plaanitud. Laev sukeldus ja tõusis pinnale ballastvee sisse- ja väljapumpamise abil, esmakordselt kasutati edasiliikumiseks käsiajamiga Archimedese kruvi. Bushnell tõestas ka, et püssirohi võib vees plahvatada ning konstrueeris maailma esimese aegsütikuga miini. Idee kohaselt tuli see rünnakul käsipuuri põhimõttel töötava seadme abi vaenlase laeva põhja külge kinnitada. Teadaolevalt ründaski Turtle 6. septembril 1776. aastal Briti laeva HMS Eagle, kuid rünnak ebaõnnestus, sest allveelaeva juhtinud seersant Ezra Lee ei suutnud miini Eagle’i põhja kinnitada. Ilmselt tabas puurseade Eagle’i puust põhjaplangutuse vaskplaatidega kaetud osa ega suutnud sellest läbi tungida.
Turtle’i mõõtmed: pikkus 3 m, laius 0,9 m, kõrgus ilma tornita 1,8 m.
Nautilus, esimene meresõiduks kõlbulik allveelaev
Ameerika leidur Robert Fulton elas 18. sajandi lõpuaastatel Prantsusmaal. Aastail 1793–1797 konstrueeris ta allveelaeva Nautilus, kus kasutas esimesena laeva üles-alla suunamiseks vertikaaltüüre. Sellised tüürid on tänaseni allveelaevade lahutamatu osa. Nautilus oli ka maailma esimene meresõiduks kõlbulik allveelaev.
Pärast mitmeid edukaid katsetusi demonstreeris Robert Fulton 1800. aastal oma Nautilust ka Napoleonile kui võimalust kaitsta Prantsusmaa rannikut inglaste laevade pommitamise eest. Paraku lekkis allveelaev üsna tugevasti, Fulton oli sunnitud selle lahti võtma ning testi käigus purunesid veel mitmed olulised laeva detailid. Hoolimata usaldusväärsete tunnistajate kinnitusest, et allveelaev töötab, otsustas Bonaparte, et Fulton on petis ja šarlatan ning keeldus tema toetamisest. Brittidele pakkus asi aga huvi ning nende kutsel suundus Fulton Inglismaale, et ehitada teine Nautilus, seekord juba prantslaste sõjalaevastiku hävitamiseks. Paraku muutis brittide edu Trafalgari lahingus ka nende hoiakuid allveelaevade suhtes: legendi kohaselt olevat Briti admiralid sõnastanud oma eitava vastuse järgmiselt: „Allveepaat on vaid nõrkade riikide relv.“
Pettunud Fulton kolis tagasi USA-sse ning ehitas seal oma kuulsa aurulaeva Clermonti. Ehk oligi see loova vaimu rahumeelne rakendus kokkuvõttes õnnelikum lahendus?
Venemaa allveelaevad
1829. aastal esitas aadlik ja poliitvang (teda hoiti Peterburis asuvas Petropavlovski kindluses) Kazimir Chernowski tsaar Nikolai I-le oma projekti allveelaevast, mis pidi tingimata olema silindrikujuline, metallist korpusega ning varustatud lisaks tulirelvadele ka sütikuga miiniga. Ühtlasti Chernowski vabandas oma jooniste ebatäpsuste pärast ning põhjendas seda korralike töövahendite puudumisega. Nikolai I saatis joonised edasi kindralleitnandi auastmes insener Bazaine’ile ning andis kindluse komandandile käsu tagada poliitvangile töö jätkamiseks vajalikud tingimused. Bazaine’i hinnangul olevat allveelaeva projektil küll mitmeid olulisi puudujääke, kuid projekt teeb sellegipoolest au oma loojale, kelle teadmised ja vilumus võivat tuua palju kasu Vene impeeriumi veealuse laevanduse arendamisel.
Tööks vajalikke tingimusi Chernowskile siiski ei tagatud ega võimaldatud isegi suleteritaja ja sirkli kasutamist. Kuni 1834. aastani esineb tema nimi veel kinnipeetute nimekirjas ning pärast seda kaob jäljetult. Tema allveelaevast on tänaseni säilinud kaks joonist, kuid paberile see omast ajast mitmes mõttes ees projekt paraku jäigi.
1834. aasta: Venemaa esimese „päris“ allveelaeva konstrueeris sõjaväeinsener ja sapööride pataljoni komandör Carl Schilder, kes väidetavalt oli kursis ka Chernowski tööga. Paar aastat varem osales ta galvaaniliste miinide katsetustes, et selgitada nende käitumist veealustes oludes Venemaa sadamate kaitsel. Just seal tekkis tal idee luua allveelaev, mis suudaks veel all liikudes vaenlase laevale läheneda ning selle siis galvaanilise miiniga hävitada. Nii valmiski maailma esimene üleni metallist allveelaev: 6 meetrit pikk, 2,25 meetrit lai ning 1,85 meetrit kõrge. Ehitusmaterjalina kasutas Schilder 5 millimeetri paksust katlaplekki. Ta oli Venemaal esimene, kellel õnnestus oma projekt lõpuni viia: allveelaev lasti vette ja seda katsetati edukalt Neeva jõel Peterburi lähistel.
Laevuke oli omapärane ka välimuse poolest. Kummalgi pool kere oli kaks paari erilisi aerusid, mis nii väljanägemiselt kui ka tööpõhimõttelt meenutasid kõige enam pardijalgu. Veeväljasurvega 16,4 tonni pidi see 10-liikmelise meeskonna jõul olema suuteline sukelduma kuni 13 meetri sügavusele. Esmakordselt oli allveelaev varustatud ka periskoobilaadse seadeldisega (tõsi, kulus veel enam kui 50 aastat selle kasutuskõlbulikuks muutmiseks) ning relvastatud kaablitega ühendatud elektripatareiga 16-kilose miiniga, mis rippus vööris pika pukspriidi otsas. Lisaks oli laevakere mõlemale välisküljele kinnitatud kolmiktorudesse paigutatud süüteraketid. Ja neid võis lasta vee alt!
Võiks peaaegu öelda, et see laevuke oli veealuste tuumaraketikandjate esiisa. Tõsi, oluline probleem oli allveelaeva kiirus – vähem kui üks sõlm tunnis. Kirjelduste põhjal suutis see tunniga läbida vaid 900 meetrit. Pakutud lahenduse kohaselt oleks tulnud allveelaev toimetada lahingupiirkonda spetsiaalse pontooni abil, mis oleks samuti relvastatud sütterakettidega. Pontooni aga pukseeriks aururataslaev. Kogu see süsteem oli kohmakas ja kulukas ning rakettide tabamistäpsus kahtlane. Projekti edasine finantseerimine lõpetati, joonised aga salastati. Kindral Schilder suri 1854. aasta juunis, Krimmi sõja maismaаrindel saadud haavadesse.
Esimene õnnelik allveelaevaõnnetus
1849. aastal ehitas baierlane Wilhelm Bauer oma raudallveelaeva Brandtaucher. See oli varustatud miiniga, mis idee kohaselt tuli kinnitada vastase laeva kere alla sõna otseses mõttes käsitsi: allveelaeva vööriosas oli külgedele kinnitatud paar kummist varrukatega kindaid. Minööri ülesanne oli oma käed õlgadeni kinnastesse suruda ja miin sel kombel vaenlase laeva kiilu alla paika seada. Katsetuste käigus Brandtaucher paraku uppus, kuid õnneks suhteliselt madalas, umbes 9 meetri sügavuses vees ja nii suutis leiutaja koos kahe meeskonnaliikmega põhja vajunud allveelaevast pääseda. Meeskonnal tuli tervelt kuus tundi lekkivas ja tasapisi veega täituvas allveelaevas oodata, kuni allesjäänud õhu rõhk oli lõpuks piisavalt suur, et avada allveelaeva luuk ja sealtkaudu pinnale ujuda.
See on teadaolevalt maailma esimene allveelaevaõnnetus, kust inimesed eluga pääsesid. Bauer asus küll otsekohe uut allveelaeva konstrueerima, kuid Schleswig-Holsteini liidumaa valitsus keeldus projekti edasisest toetamisest. Rahastajate otsingul jõudis Bauer lõpuks välja Venemaale ning tema teise raudallveelaeva Seeteufeli ehitus ja katsetused toimusid 1855. aastal juba Peterburis. Seegi laevuke liikus edasi vaid lihaste jõul. Ilmselgelt oli Bauer oma varasematest kogemustest õppinud, sest esmakordselt oli allveelaev varustatud spetsiaalse sukeldumiskambriga. Sisuliselt oli tegu õhulüüsiga, mille kaudu oli võimalik sukeldunud laeva siseneda või sealt lahkuda. Seeteufel oli kahtlemata hea konstruktsiooniga, sest kõigest nelja kuu jooksul tegi see 133 edukat sukeldumist. Paraku 134. katse luhtus: allveelaev jäi liivasesse merepõhja kinni. Meeskonnal õnnestus ka seekord elusalt pääseda, kuid laev jäigi merre.
Tõeline allveesõda
17. veebruaril 1864. aastal toimus aga maailma esimene õnnestunud allveelaevarünnak, see juhtus USA-s Charlestonis, Lõuna-Carolina osariigis.
Sellega sai hakkama CSS Hunley, värvika saatusega allveelaev, mis jõudis enne edukat vaenlase laeva uputamist ise kaks korda uppuda ja mõlemal korral meeskonna märga hauda kaasa viia. Kõik see toimus USA kodusõjas, kus merel domineerisid põhjaosariiklased. Nende ülevõimu murdmiseks otsustasid lõunaosariiklased katsuda õnne allveelaevadega. CSS Hunley oli teraskerega, esimeste ja tagumiste vertikaaltüüridega tõeline allveelaev.
Tõsi, ikka veel ei olnud allveelaeva sobilikke mootoreid ja nii liikus ka see allveelaev edasi vaid väntvõlli kerivate madruste käte jõul. Hunley relv oli laeva ninaosa külge kinnitatud piigi otsas rippuv miin ehk „torpeedo“, nagu seda kaasajal kutsuti. 17. veebruaril 1864 hiiliski Hunley Põhjaosariikide sõjalaeva USS Housatonic lähedale, sukeldus ning rammis oma „torpeedo“ Housatonicu põhjaplangutusse. Housatonicust taas eemaldudes pingutas Hunley miini sütikuga ühendatud trossi. Miin plahvatas ja Housatonic uppus mõne minutiga. Ilmselt polnud aga tross piisavalt pikk, sest Hunley ei naasnud oma missioonilt ning leiti alles 1994. aastal Housatonicu vrakist vähem kui kilomeetri kauguselt.
Pikemalt on Hunley allveelaevast kirjutanud Mati Õun ajakirja Tehnikamaailm 2005. aasta aprillinumbris.
Housatonic: pikkus 12 m, laius 1,17 m, kõrgus ilma tornita 1,17 m.
Esimesed päriselt kasutuskõlblikud allveelaevad ilmusid laevastikesse alles 20. sajandi alguses, kui lõpuks ometi olid olemas vajalikul tasemel allveelaevade põhikomponendid: mootorid, millega liikuda vee all ja vee peal, piisavalt võimsad akumulaatorid, ballasttsisternid ja mahukad õhuvarud surveõhuballoonides, periskoobid, torpeedod ja miinid. Läks lahti allveelaevade massiline tootmine ning tõeline allveesõda võis alata.
Lugu 2
Esimene allveelaev Eestis
1854. aasta: Eestis kõige esimesena ehitatud allveelaeva loomise au kuulub aga sõjaväeinsener-fortifikaator Ottomar Gernile.
1854. aastal oli käimas Krimmi sõda ning märtsi keskpaigas tungis inglaste ja prantslaste ühendatud sõjalaevade eskaader Soome lahte, kuulutades Venemaale mereblokaadi. Kolm kuud hiljem nähti inglaste ja prantslaste sõjalaevu juba Kroonlinna lähistel. See hoidis aga pinges kogu Peterburi, sest kardeti halvimat – vaenlase dessanti. Brittide sõjalaevade eskaader seisis ka Naissaare lähistel, blokeerides kõik Tallinnasse viivad ja sealt väljuvad mereteed. Tallinna suurtükkide tuli nendeni ei ulatunud ning mõistagi asuti otsima lahendusi, kuidas kõigest hoolimata märkamatult vaenlase laevadele ligi hiilida ja neid rünnata.
Ottomar Gern, noor ja andekas Peterburi Nikolai-nimelise insenerikooli õppejõud, oli komandeeritud Tallinna, et abistada kaitseehitiste rajamises ning juba juulis esitas ta oma allveelaeva projekti. Et aeg ja ehitusvõimalused olid piiratud, oli allveelaev kavandatud puust, mõõtudega 4,2 x 1,35 x 1,35 meetrit. Kere koosnes kahest ebavõrdse suurusega osast: neist väiksemas, vööriosas asus „miin“ ehk sisuliselt püssirohuga täidetud laeva nina, mis tuli kuidagi vaenlase laeva külge kinnitada, ning suuremas ülejäänud laevaruum, kus pidid asuma kõik seadmed ning allveelaeva meeskond. Lisaks sõukruvile, pumbale ja õhuventilaatoritele oli laev varustatud ka algelise periskoobiga ning paksude klaasidega sissepääsuluugiga. Tsaar Nikolai I loal eraldati allveelaeva ehituseks vajalik summa ning sama aasta novembris oli see katsetamiseks valmis. Katsetus läks suhteliselt edukalt, samas kippus laeva kere lekkima ning alus ise oli halvasti juhitav. Siiski sai Gern loa allveelaevade ehitamisega jätkata, edasised tööd jätkusid juba Peterburis.
Kokku konstrueeris Ottomar Gern neli allveelaeva, igaüks neist oma eelkäijast keerukam ja parem. Muu hulgas sai Gern tublisti innustust prantslaste 1863. aastal valminud maailma esimesest mehaanilise mootoriga allveelaevast Le Plongeur (Sukelduja). See laev oli tollal suurim maailmas, pikkusega 43 meetrit ja veeväljasurvega 426 tonni.
Le Plongeuri nägi ka kirjanik Jules Verne, kes oli sellest tehnikaimest sedavõrd vaimustuses, et avaldas 1869. aastal oma maailmakuulsa romaani „20 0000 ljööd vee all“. Selles kirjeldatud allveelaev Nautilus oli mitmeski mõttes Le Plongeurile sarnane: vööriosas asus suruõhu reservuaar, sõukruvil oli mehaaniline ülekandeseade, laeval olid päästepaadid jne.
Tänavu kevadel ehitab Eesti Meremuuseum Gerni allveelaeva täissuuruses koopia – tänu Gerni originaaljooniste leidmisele on see lõpuks ometi võimalik. Allveelaeva esitlus ja pidulik vettelaskmine toimub Lennusadama sünnipäeval 11. mail. Seni võib näha laeva keremaketti Lennusadama kevadhooaja näitusel „Allveefantaasiad: Jules Verne’i ja Ottomar Gerni unistused“, mis on avatud kuni jaanipäevani. Pärast suvehooaja lõppu tõstetakse Gerni allveelaeva koopia Lennusadama angaaridesse ning sellest saab muuseumi püsieksponaat.