KEELUFAŠISM KUI PRUUNSÄRKLUS: Bioloogi ja diplomaadi Toomas Tiiveli väitel näitab alkoholi keelamise 2500-aastane ajalugu, et mingisugune keelamine ei tööta, vaid sünnitab ainult uusi probleeme.
Alkohol on käinud eluga pikalt kaasas, kultuuriga üsna selle algusest peale. Teisalt, märkimisväärne on, et ulatuslikke kampaaniaid alkoholitootmise ja -tarbimise vastu, eesmärgiga see ära keelata, on arhiivides kirjas vähemalt sada 2500 aasta jooksul. Ühine on neile see, et mitte ükski neist pole olnud edukas. Miks siis erinevad ühiskonnad ja riigid seda jäärapäiselt ikka ja jälle teevad?
Range kuiv seadus?
Eestimaal on viimasel ajal kirgi kütnud Sotsiaalministeeriumi poolt üllitatud „Alkoholipoliitika roheline raamat“. Mitmed seigad on seal minu meelest ebareaalsed ja mittevajalikud, kuid olles natuke süvenenud maailmas levinud alkoholitarbimisega seotud probleemidesse, on mu meelest koostöö alkoholitootjate, kaupmeeste, meedikute ja ka tarbijate vahel erakordselt teretulnud.
Lisaks kõigele on need „Rohelises raamatus“ toodud ettepanekud vaid soovitusliku iseloomuga. Range kuiv seadus on meie järjest avanevas maailmas mõttetu, teostamatu ja seega mittevajalik unelm, ikka tekivad igasugused liiminuusutajad ning tableti- ja seenevennad. Mis probleeme need kunagi tekitavad, ei tea keegi.
Suur osa maailmas tarbitud alkoholist ei kajastu kahjuks ametlikus statistikas – ei tootmine, kaubandus ega müük. Mittekajastuv alkohol eksisteerib mitmetes vormides, seda ei maksustata, selle tarbimist ja kvaliteeti ei kontrollita, reguleerita ega salvestata. Puudulik on informatsioon selle tarbimise ja viimasest tulenevate kahjude kohta.
Salaalkohol on laiemalt levinud peamiselt madala ja keskmise sissetulekuga riikides:
– traditsioonilised napsid, mis on valmistatud kodus tarbimiseks või piiratud kohalikuks turustamiseks (nii seaduslikud kui ka ebaseaduslikud);
– võltsitud joogid ja ebaseaduslik massiline alkoholitoodang;
– surrogaadid, mis sisaldavad alkoholi – kodukeemia, lõhnaõlid jt ilutooted, liimid, medikamendid jmt.
Salanaps kui saja peaga hüdra
Vastavalt WHO värsketele andmetele ei ole 30% maailmas tarbitud alkoholi kohta mitte mingeid andmeid. Suur osa sellest moodustab salaalkohol. Euroopas ei ole statistikat 25% tarbitud alkoholi kohta.
Kogu maailmas on traditsioonilised kodus valmistatud napsid osaks kohalikust kultuurist ning ei ole seotud suurte riskide või tervisekahjustustega.
Ametlikult müügil olevate surrogaatide puhul on peamiseks probleemiks nende mürgisus. Surrogaatide tarbimine on enamasti seotud väga madala ühiskondliku seisundiga palju alkoholi tarbivate inimestega.
Nende kõrval on ebaseadusliku võltsitud või salakaubana sissetoodud alkoholi probleemid märksa suuremad, need joogid teevad tõsist sotsiaalset ja majanduslikku kahju ning on seotud laiemate probleemidega ka rahva tervises. Salaalkoholi tarbimine ja sellega seotud probleemid on tihti põhjustatud komplekssetest majanduslikest ja sotsiaalsetest tingimustest ning on mõjutatud erinevatest valitsuste poolt kehtestatud piirangutest. Viimased vajavad lisaks täpsemale olukorra kirjeldusele ka uusi lahendusi ja erinevate osapoolte osalemist lahenduste otsimisel.
Mitmetes Euroopa Liidu riikides on kodus toodetud alkoholi valmistamine ja müük reguleeritud ja kontrolli all. Samas, illegaalne võltsingute turg on tihti väljaspool valitsuse kontrolli ja võimupiire. Neid kolme salaalkoholi gruppi tuleb kindlasti käsitleda ja reguleerida erinevalt. Kuna nii avalikkuse, valitsuse, tervishoiusüsteemi, seadusandluse kui ka alkoholi tootjate huvid sel alal põimuvad, on siin võimalused laialdaseks koostööks ja ühistegevuseks. Oluline on omavahel mitte sõdida, vaid tegeleda õigete probleemidega.
Poola jõhker näide
Majanduslangus avaldub muu hulgas ka selles, et kasvab varimajandus ja tarbijad hakkavad kvaliteedikontrolliga ning maksustatud alkoholi asemel eelistama illegaalseid alternatiive. Tulemusena saab riik vähem makse ja alkoholiga seotud haiguste ja surmade arv kasvab. Illegaalne ja võltsitud alkohol on kindlasti tõsiseks probleemiks, mida võimendavad raskesti kontrollitavad piirid, aga ka ühiskonna tolerantsus võltsingute suhtes. Kindlasti ei ole siin lahendus pelgalt vanuse tõstmine ostmisel või poodide varasem kinnipaneku aeg.
Meile kõige lähem Euroopa suurriik lõunas on teatavasti Poola. Kõige suurem probleem seal on tööstuslikult toodetud illegaalne alkohol. See sisaldab ohtlikku hulka metanooli ja glükoole. Probleemi tõsidust kinnitab kas või viimase kahe aasta jooksul alkoholimürgitustesse surnute hulga kasv. Aastas müüakse Poolas sealse alkoholitootjate liidu andmetel 1 miljard pudelit tööstuslikult toodetud illegaalset alkoholi. Illegaalne alkohol on väga kergesti kättesaadav ning on 10–40 korda legaalsest odavam.
Mis teeb asja meile ohtlikuks, on see, et Poolas ringlevad tööstuslikult toodetud illegaalse alkoholi kogused on suureks ohuks lisaks Poolale endale ka naaberriikidele. Venemaa ja Ukraina kohta napib infot, kuid ilma roosade prillideta asja hinnates ei ole seal olukord kindlasti parem kui Poolas.
Piirang, mis karistab korralikku
Piirangutega on tihti nii, et need mõjutavad kõige rohkem keskmist, korralikku ja riigitruud kodanikku. See aga ei ole ju eesmärk! Ei ole mõtet reguleerida asju seal, kus probleeme pole või neid on vähe. Muidugi on kaotatud kella esmapilgul kavalam otsida tänavalaterna alt, sest seal on valgem, mitte aga sealt, kus see kaotati.
Mulle meeldib liikumine „Joo targalt”. Oluline on inimese enda teadlikkus: kui palju ja mida ta juua tohib. Ma ei poolda keelamisi, usun siiski inimese mõistuse kontrolli.
Huvitav oli üks uurimus, mille autorid väitsid, et eri tsivilisatsioonides on narkootilisi aineid tarbivate inimeste hulk konstant. Kui me keelame ära viina, siis hakatakse lihtsalt rohkem liimi nuusutama.
Oluline on pigem rõhutada: jooge kvaliteetselt!
(Toomas Tiivel on raamatute „Viskimaailma teejuht“, „Viinad ja peenemad napsid“ ning „Ehe rõõm. Konjakid, armanjakid, grapad ja teised brändid“ autor).
