MEES, KEDA KARDETAKSE LAVASTADA: Polygon Teatri uut lavastust „Õnne sünnipäevaks, Wanda June!“ uurib lähemalt Meelika Hirmo. Kurt Vonneguti on Eestis – hoolimata tema ohtrate raamatute meil avaldatud kogutiraažist – lavale toodud kentsakalt vähe.
Polygon Teatril esietendus 27. novembril Kumu auditooriumis Kurt Vonneguti näidend „Õnne sünnipäevaks, Wanda June!“ – lihtsameelne lugu meestest, kes naudivad tapmist, ja nendest, kes seda ei naudi.
Varjud ja kummitused
Harold Ryan (Tamur Tohver) on „alfaisane“, kes on sõja ajal tapnud 200 inimest ning jahikirest tulenevalt ka loendamatu arvu loomi. Kui Harold ootamatult koos oma aeglase taibuga sõjakangelasest sõbra kolonel Looseleaf Harperiga (Eero Spriit) pärast aastatepikkust kadunuksolemist koju ilmub, leiab ta eest tundmatuseni muutunud naise ja kodumaa. Haroldi naine Penelope (Karin Rask) on selleks ajaks loonud suhted kahe oma seaduslikust abikaasast täiesti erineva kosilasega – tolmuimejate müüja Herb Shuttle’i (Maarius Pärn) ja perearst Norbert Woodleyga (Aarne Soro, Ugala). Tema poeg Paul (Kristjan Tammjärv) ei tunne oma isa äragi ja teab teda vaid legendide kaudu.
Niivõrd kirju eluga mees nagu Harold ei pääse mineviku varjudest – lisaks maapealse elu keerdkäikudele sekkuvad tegevusse ka kummitused minevikust, kellega tal on rohkemal või vähemal määral kokkupuuteid olnud. Nende hulgas on ka Wanda June (Ragne Veensalu) – tüdruk, kes jäi oma sünnipäeval jäätiseauto alla ning hukkus. Wanda June suhtleb publikuga Taevast ja annab meile ülevaate elust teispoolsuses. Temaga koos vaatavad maapealsele elule ka Haroldi poolt surnukskägistatud kurikuulus nats Major Von Koningswald (Eero Spriit) ja end surnuks joonud Mildred, Haroldi esimene naine (Karin Rask).
Vähelavastatud Vonnegut
Vonnegut kirjutas „Wanda“ 1970. aastal ja see jõudis Eestisse üllatavalt kiiresti. „Võimatu öelda, mis salajõud tingisid selle näidendi kiire avaldamise (1975) meie nõukogudeaegses ainsas regulaarses ilukirjanduslikus sarjas Loomingu Raamatukogu. Näidendeid avaldati seal ju vähe, lõviosa neistki kodumaised,“ kommenteeris esietendust vaatamas käinud teatriarvustaja Veiko Märka. Eestis on kutselistes teatrites Vonneguti lavastatud vähe, viimati lausa 1970. aastatel.
„Igatahes on tegu väga hea ja nõudliku näidendiga. Vonneguti proosa paremikule omane sarkastiline, kuid leidlikult vahelduv autoripositsioon väljendub siingi. Polygoni lavastus on terviklik, intelligentne ja dramaatiline. Teatri nappe tehnilisi (ilmselt ka materiaalseid) võimalusi arvestades on saavutatud maksimum. Tervikuna heast ansamblist jäi eriti silma Kristjan Tammjärv Paulina. Tegu on omamoodi võtmerolliga, sest poiss ise sündmusi ei algata, kuid reageerib kõigele ülimalt tundlikult,“ ütles Märka.
Mitmeplaaniline matšo
Tundlikkus on lavastaja ja Haroldi osatäitja Tamur Tohveri sõnul taotluslik. „Selle näidendi õhustikus on tunda muutust, mis Eestit ees ootab. Eestis valitseb praegu vägagi maskuliinne jõulisus ja vaimset väärtustatakse vähem. Samas on Eesti selle muutuse poole teel,“ arvas Tohver.
Tohveri sõnul on ta inimesena sama muutuse juba läbi teinud, mistõttu on tema alfaisasest Harold ka teistsugune: „Ma tean täpselt, mis Haroldi peas toimub. Kindlasti olin ma kunagi sama impulsiivne kui see tegelane. Ja kindlasti on seal mingid väärtushinnangud, mida ma jagan tänagi – ega Harold ei ole üdini paha inimene,“ mõtiskles Tohver.
Haroldi ossa kaaluti ka teisi, klassikaliselt maskuliinsemaid näitlejatüüpe, kuid mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu läks nii, et Tohver võttis vastu väljakutse astuda üle pikkade aastate niivõrd kandvasse rolli. Viimane nii suur roll oli Polygon Teatri juhil teismelisena, kui ta mängis peaosa 80-ndate tuntud telesarjas „Uus poiss“.
„See on mulle enese proovilepanek. Mõtlesime Haroldi rolli algselt ühte või teist meest, aga võib-olla tänane Harlold ongi plastilisem ja mitmeplaanilisem, kui ta oleks siis, kui teda kehastaks mõni matšolikum meesnäitleja,“ sõnas Tohver.
Vonnegut käsitleb füüsilist ja sõnadega haiget tegemist meisterlikult, tõestades, et ühtviisi teravad ja hävitavad relvad võivad olla mõlemad. Nii on lõpuks just sõnad need, mille tulemusena avaldub näidendi alfaisaste mitmekülgsus ja tundlikkus. Samaväärselt vihaselt võib peale suruda nii rahu sõnumit kui ka tapja-mentaliteeti. Tohveri meelest on nimetatud jõudude suhteline vahekord oluline: „Woodley või Shuttle esindavad oma tõekspidamisi kui ainuõiget, muutudes kohati agressiivseks. Selle taustal paistab Haroldi ellusuhtumine isegi siira ja naivistliku matšolikkusena. Keegi ei ole seal puhtakene.“
Lihtsameelne tõsine lugu
„Lubatud lõbus ja lihtsameelne lugu on hea määratlus, mis lõbustas ennast ja vaatajat variatsiooniga antiikkirjanduse suurest loost. Ometi polnud see kõva häälega naermise lugu, pigem kõverpeegel moodsast maailmast, mis tekitas ebamugavust ja naer polnud sugugi rõõmus,“ ütles näidendi ja lavastuse kohta kirjanik Peep Ehasalu.
Emotsionaalselt oli see Ehasalu jaoks vähem mõjus kui eelmine Polygonis nähtud etendus „Väävelmagnooliad. „Samas mõjus seekordne etendus pigem ratsionaalsele poolele – mäng müütidega, erinevad tegelaskujud kui arhetüübid, kirjutamise ajastu versus tänapäev jne. Ma ei oska öelda, kas see oli Vonnegutil omas ajas niimoodi mõeldud, oli see lavastaja või näitleja teene, aga Karin Raski naistegelane asetas oma suhetepeegli nii meestegelaste kui ka -vaatajate ette ning kindlasti polnud see peegeldus paljude jaoks just kõige meeldivam,“ tõdes lavastust vaatamas käinud Ehasalu.
*
Lavastuse kunstnik on Kalju Kivi ja muusika on loonud Maksim Galanin. Järgmised etendused on Kumus 25. ja 26. veebruaril. „Õnne sünnipäevaks, Wanda June!“ lavastub ka märtsis.
Lisainfo: www.poly.ee/wanda
