THE COUNTRY WHERE I WANT TO BE: Nii laulis Soome kohta kunagi Monty Python. Soome saatkonna pressinõunik Hannele Valkeniemi ning Soome suursaadik Kirsti Narinen taandusid koos Juku-Kalle Raidiga pärast Soome aastapäevapidu Gruusia kõrtsi, et võtta üks silmad-lahti-õlu. Üritati lahti muukida Aki Kaurismäki pärissoomlase mõtet.
PS. Mõlemad prouad räägivad vaba ja kirjanduslikku eesti keelt, nende rääkimisviis koos väikese soome puudutusega (rääkimisviis jumala eest muutmata, sest see on lahe!) on alljärgnevas tekstis eheduse edasiandmise soovi tõttu nii, nagu ongi.
Aki Kaurismäkil on võib-olla kõige suuremad Nokia botikud maailmas. Ebaseksikad kummikud, mis lähevad üle rahvusseksikuseks eriti siis, kui tehnoloogia alla vannub: kummikud, mis paljudes jalgades istuvad, aga paljusid varbaid hõõruvad; botikud, mida kannab soomlaste psüühe – ja paljude minu mittesoomlastest sõprade oma samuti. Mul on hea meel öelda, et neist botikutest saab rääkida vabas vormis ja ükskõik kus. See lugu on Kirsti ja Hannele oma minu väikeste kuulamismärkustega. Ei muud.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Soomlased. Kohe ohkan. Saate aru. Kaurismäki rääkis kunagi, et tahtis Dostojevski „Idioodi“ järgi filmi teha ja tal kukkus see läbi ja siis otsustas, et ei tee enam üldse midagi. Ning tegi hüvastijätuviipeks filmikunstiga „Calamari Unioni“, mis pidi olema nii loll film, et kellelgi pole tegelastest isegi nime – aga mingil hetkel sai ta aru, kuidas inimestel peavad olema nimed. Ja siis oli kõikide tegelaste nimi Frank. Kõik olid Frankid.
Kristi Narinen (K.N): Ma olen nüüd otsekoheline, et mulle, kes ma väga suur kino ja filmide fänni ei ole… Mulle tundus kõigepealt, et ta filmid olid õudsed. Nooremana. Et kohe hirmutavalt õudsed (See on rõhuga öeldud). Et tema filmid räägivad asjadest nii kuradi otse, nad tõstavad üles sotsiaalseid protsesse, sotsiaalseid inimtüüpe, kes on raskustes või üksi… Ja korrutavad seda kümnega.
(Mõtleb sügavalt) See on see üldpilt.
Aga nüüd, kui ma olen tema filme rohkem näkenüt… See viimane „Teisel pool lootust“ ja siis (äkkmeenutab, rõõmsalt) „Tuletikuvabriku tüdruk“, see oli ka üks selline, mis mõjus väga võimsalt.
(Võrdlust otsides) Ma mõtlesin, et kui sa võrdled näiteks maali ja fotot – siis tema filmid olla nagu maalid. Nad ei räägi elust sellisena, nagu meie seda näeme, sest meie nägemise jaoks (ilmselgelt on sõna „nägenmine“ hääldatud läbi jutumärkide) on ehitatud teleseriaalid. Kui Aki teeb kunsti, siis seal on need dialoogid meie elust hästi kaugel… (Pöördub silmadega minu poole, selgitades) Keegi ei räägi tema filmides nii, nagu soome inimesed päriselt.
Näiteks üks umbes selline dialoog:
– Võta õlu.
– Ei taha.
– Eile tahtsid.
– Võib olla tahan.
– Võtan ikkagi kohvi.
– Ei. Isegi sa ei võta seda ka.
No keegi ei räägi ju nii!
Aga KUI autor paneb sellisesse dialoogi konteksti ja sellise minimaalsuse! (Mõtleb) Muidugi, tal mängivad filmides usaldusnäitlejad. Kui Kati Pellonpää mängib, ei olegi vaja palju rääkida, ta oskab suurepäraselt kehakeele kaudu rääkida nii palju, et sõnu tegelikult ei ole vaja.
J-K.R: Kas see tähendab, et…
K.N: (Ennast küsimusehakatisest segada laskmata, veendunult) Jah, ma arvan küll! See, et Kaurismäki kirjutab stsenaariumid ise ja teeb filmid ise, see on ainuke stiil, millega ta võib tööd teha. Filmi esilinastusel sai ka näitlejatega räägitud ja seal Tomi Korpela ütles, et ei ole mingeid pikki filmivõtteid, on üks või kaks… Et mitte nagu muidu filme tehakse: sadu võtteid ja siis valitakse. Temal seda ei ole, tal on visioon… (teeb pausi) ja ta vast annab ka palju vabadust.
J-K.R: See, et Kaurismäki on sinu jaoks õudne, tundub muidugi imelikult lahe.
Hannele Valkeniemi (H.V): Minu suhe Kaurismäkiga on täpselt vastupidine! Ei olnud õudne, vaid vaimustuses olin. Aastal 1986 tuli film „Varjud paradiisis“, see oli esimene, mis ma nägin. (Mõtleb veidi ja hakkab põhjalikult selgitama) Ma olen pärit maalt, no ikka päris väikesest maakohast, mis tähendab, et lapsepõlves ei olnud mul kuskil lähedal kino ja seal sai sellepärast väga harva käidud. Kinokunst ei olnud mulle üldse tuttav, meie seuratalos ju midagi aeg-ajalt näidati, aga need olid mustvalged komöödiad parimalt. Nüüd olen väga suur (muigab eneseirooniaga), eriti just vanade filmide armastaja. Mis on enne 1980-ndaid tehtud. Aga ma olin täitsa vaimustuses! Ma olin täiesti šokis! Mina hindan kunsti nii, et see muudab sind niimoodi, et pärast seda kogemust ei ole sa enam sama inimene. Pärast seda kunsti! Midagi su sees juhtub ja see muudab sind teiseks. See on minu jaoks kunst. Omas peas juhtub midagi ja selle järgi mu peas, oeh. See maailm, kuidas Kaurismäki iseloomustas selliste inimeste elu, keda mina ei olnud telekast ja ei kusagilt mujalt näinud.
(Mõtleb) Aki on alati keskendunud marginaalile… Seal on marginaalsed inimesed – inimesed, kes on kõrvale tõugatud või kõrvale jäetud. Või need, kes on nähtamatud…
(Teeb veel pikema pausi) Sama ka selles viimases filmis. On pagulased, kes ei ole nähtamatud, aga nende pea sisse minemine on keeruline. Neid ikka vaadatakse teistmoodi.
Ja kõik need kodutud ja alkoholistid! Ta tegi neist suured filosoofid – just dialoogidega. Filosoofid, kes mõtlevad aeglaselt. Mina olen ka vaesest (otsib sõna) või noh, sellisest tavalisest maakoha perest. Aga ta tegi nendest suured filosoofilised tüübid, kuigi nad tegelikult olid kõrvaletõugatud. Lisaks veel pildimaailm, mis on tume, väga melanhooliline…
K.N: (Pistab vahele) Tagahoovid ja hästi vanad autod.
J-K.R: (Pistab samuti vahele)… ja sageli ka nõukogude autod.
K.N: (Õnnelikult) Oi, ma ei ole autode asjatundja!
H.V: (Ennast autodest mitte segada lastes) … aga see täitsa eriline maailm lummas mind kohe. Ma ei kuulu nende hulka, kes ütlevad, et ta tegi jälle sellest samast asjast sama loo. Kaurimäkiga on sama, et ta on nii ehe Kaurimäki, kui olla saab. Ainus erinevus oli seekord see, et seal oli rohkem huumorit ja satiiri iseenda tegemiste vastu. Ta kindlasti ise ka naeris seda tehes üksjagu!
K.N: Sellesse viimasesse filmi oli ta saanud satiiri sisse kõik soome ühiskonnas hetkel üleval olevad teemad. Seal on meie normatiivne ühiskond. Kui tuli see kontroll. Ja seal nad kontrollivad üksteist, tulevad kolme inimesega ja kontrollivad. Et tuleb keegi väljastpoolt ja ütleb sulle täpselt, kuidas tuleb kõik teha. Ja muidugi see varjupaiga taotlejate teema. Kuigi, panid sa tähele, politseinikud käitusid väga viisakalt, isegi väga viisakalt, et neist ei olnud ta teinud satiiri.
H.V: Need politseid olid väga lakoonilised. Nagu osa nendest tema päris inimestest. Seda ma olen imestanud, et miks on see Kaurismäki maailmas nii populaarseks saanud…
J-K.R: Kunagi Kaurismäki oma baaris Moskova, mis on Helsingis, rääkis, kuidas Matti Pellonpää ei osanud prantsuse keelt hääldada ja siis häälduse järgi kirjutati talle suure plakati peale see sõna, mida ta ütlema pidi. Assistent olla hoidnud suurt plagu, peanäitleja vaatas justkui tühjusesse, aga tegelikult luges kaadritagust plakatit hääldusega.
K.N: (Veendunult) Kaurismäki prantsuse keelt pole samamoodi olemas kui tema soome keelt, see on mingi teine maailm.
J-K.R: Aga muidugi! On ju kusagil Kaurismäki maailm. Ja mulle tuletab see alati meelde, et see on natuke nagu Tove Janssoni Muumiorg – samuti erimaailm –, aga väga peksa saanud Muumiorg.
K.N: (Naeru vaibudes) Muumiorus on jah kõik nii tore, aga see on nagu peegelpilt. Sarnane lihtsustatus. (Mõtleb) Võrdlusena vist tõesti õige. See on selline hästi mustvalge. On küll värviline film, aga värve on hästi vähe. Inimesed on riietunud musta peaasjalikult, lillelisi kleite väga ei leia. Muumi-maailmas on kõik teisiti, aga ka – mustvalge.
H.V: Minu arvates Kaurismäki maailm vaatab seda, mis on meile nähtamatu. Lihtrahvas ei ole kunagi olnud meedia jaoks seksikas, mis teha. Tema paneb aga just tehasetöölised ja sellised peategelasteks. Uksehoidjad ja nende inimeste siseelu. Eriti on mulle imponeerinud, et ta annab väärikuse inimestele, keda meie ehk ei pane tähelegi.
K.N: Armastuses on tal ka hästi selline omapärane, see „Mees ilma minevikuta“, seal on ju õnnelik lõpp. See ei ole tavaline. Ta jätab asja täiesti lahti. Sa saad ise mõelda. Siin viimases filmis sa ka ei tea, mis toimub. Kuulsime, et see on nüüd triloogia, et ehk kunagi siis saame teada, mis Khaledist edasi ja lõpuks saab… Või ei viitsi ta seda triloogiat ise lõpetada…
H.V: (Muigamisi) No ma ei oleks kindel, jutt on Kaurismäkist, vaatame.
K.N: (Nõustudes) Ta, jah, kipub tihti ütlema, et nüüd aitab, rohkem filme ei tule. See jääb viimaseks.
J-K.R: Kaurismäki on tekitanud väga kentsaka kuvandi soomlastest… (Paus) Mis kusjuures töötabki. Tulevadki inimesed, kes arvavad, et soomlased ütlevad poole tunni jooksul kaks sõna. Sealjuures nii, et sa ootad sealt igavikku.
K.N: Ta muidugi liialdab… (Läheb elevile ja parandab ennast) Aga kui nüüd mõtlen, siis viimases filmis seitse minutit alguses ei ole mitte ühtegi sõna. Ja mees lahkub abielust nii, et paneb sõrmuse lauale ja läheb ära… (Vaatab korraks sõpradest mööda) Ma vaatasin ja mõtlesin, et kas võiks niimoodi olla soomlastega ja mõtlesin – täitsa võimalik. Jaa. Mitte küll päris tavaline, aga olemas. Et oleks vähemalt nainegi midagi öelnud. Aga ei! Võttis Koskenkorva ja kallas omale kurku. Siis selguski hiljem, et mees lahkus alkoholismi tõttu, aga mitte oma alkoholismi, vaid naise alkoholismi pärast. Et naine oli alkoholist. Nad kohtuvad filmi lõpus uuesti ja naine ütleb, et ta ei ole peale mehe lahkumist ühtegi tilka joonud…
H.V: (Kultuuriteadlase näoga) Uue elulävel oli tema ka uut elu alustamas, sunnituna.
(Vahetab prismat) Mul oli muuseas tunne, et ma olin nagu Kaurismäki filmis, kui ma kolisin kunagi Häme maakonda, mis on Tampere lähedal. Ja seal ehedad vanad hämelaised… need aeglased… ja nad tõesti olid nii aeglased, et keset lauset oli 30 sekundit tühjust. Alati mõtlesin, et kas ta nüüd lõpetas või otsib sõnu, jäi magama, mõtleb midagi muud, või mis ta üritab teha. Et ei ole sugugi kaugel see Kaurismäki soomlasest!
(Naerdakse)
K.N: Igal suurel filmitegijal on oma jutustamiskeel ja oma maailm. Nagu lauljatel on oma tämber. Ja ka raadioinimestel. Kaurimäkil on tema kunstis kirjas see, mida muidu üldse ei räägita. Vastupidiselt Hollywoodis tehtud filmidele. Ta nõuab muidugi vaatajalt pisut rohkem.
J-K.R: Kaurismäki Nokia kummikud on väga suured, kui mõelda uute filmitegijate peale. Kuidas see seestpoolt soome noortele filmitegijatele mõjuda võiks? See on ju mingis mõttes koorem.
H.V: Huvitav on see, et kui tuleb uus ja paljulubav režissöör, hakatakse teda kohe võrdlema Akiga. Juho Kuosmaneni maailm näiteks tegelikult ei ole muidugi sarnane Kaurismäki omaga, aga tal oli hästi intensiivne film. Aga öeldakse. Ma ei nimetaks teda ikkagi uueks Kaurismäkiks. Kuigi võrdlejad tahtsid parimat ja mõtlesid, et küll on hea tegija, maailmatasemel tegija. Kellest võib palju oodata veel.
K.N: See on muidugi ebaõiglane, see võrdlemine. Ja see on ju ka selge, et kellestki ei saa suurt, olemata ise midagi omapärast. See ongi just see, mis on Kaurimäkist teinud suure ja kõikidest suurtest suure.
H.V: Loodame, et see ei ole selline vari, et nüüd keegi ei julge midagi teha. Ta ise arvas, et on selline rohujuuretasand. Et suure mehe alt ei tõuse kedagi, öeldakse, aga tema oli teisel arvamusel ja eks tema tunneb seda maailma paremini.
J-K.R: Kas Kaurismäki kasutas ära kuvandi soome aeglusest või – vastupidi – see kuvand on hoopis paljude jaoks tänu Kaurismäkile tekkinud?
H.V: (Naerab rõõmsalt) Mina olen nii harjunud selle aeglase soome kuvandiga, et üks „Calamari Union“ ei teinud sellele enam midagi. Ma muidugi ei tea, kuidas see välismaale mõjus.
K.N: (Väga mõtlikult) See aeglus tuleb ka sellest, et inimesed ei oska keelt. Seda siis, kui nad välismaal käivad ja välismaalastega suhtlevad. Ja minu esivanemate elu näiteks oli niivõrd tööd täis, et ei olnudki sellist aega, kus väga suhelda.
