Eesti Teaduste Akadeemia liige Jaan Ross (s 1957 Tartus) on akadeemikute Olav Aarna ja Endel Lippmaa kõrval kolmas teise põlvkonna akadeemik Eesti teadusajaloos. Kõigil kolmel juhul on isade ja poegade tegevusvaldkonnad olnud erinevad. Olav Aarna isa Agu Aarna oli keemik, Olav ise informaatik-automaatik. Theodor Lippmaa oli tuntud taime- ja ökofüsioloog, tema poeg Endel füüsik, kes võib enda looduks nimetada ka üht Eesti juhtivamat teadusasutust – Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituuti.
Jaani ema oli matemaatik, neiupõlvenimega Maimo Süva. Seega on tegu läbi ja lõhki loodus- ja reaalteadusliku perekonnaga, kes on kasvatanud ning Eesti teadus- ja kultuurilukku andnud humanitaarteadlase, muusikapsühholoogist akadeemiku Jaan Rossi. Jaani peamiseks uurimisvaldkonnaks on olnud läänemeresoome regiviiside temporaalne struktuur.
Humanitaarteaduste poole viimasel ajal
Olles kaugel mõttest, et füüsikute perest peaksid võrsuma ainult füüsikud ja traktoristide omast ainult traktoristid, on siiski huvitav, kuidas lendas käbi kännust sedavõrd kaugele. Või kas lendaski?
Jaan: “Meie kodus valitsev vaimne atmosfäär oli üsna ratsionalistlik. Vanemad olid sügavalt veendunud, et elu tuleb korraldada ratsionaalselt, et elu iseloomustab progress, mille aluseks on teaduse saavutused. Selline mõtteviis pole olnud võõras ka mulle, vähemalt elu esimesel poolel. Siis huvitas mind muusika uurimine loodusteaduslike meetoditega, mille juurde suunas mind kadunud Mart Remmel, kes lõi praegusesse Eesti Keele Instituuti arvutuslingvistika sektori. Tõsi, viimase kümne aasta jooksul on mu huvid nihkunud rohkem humanitaarteaduste suunas. Uurimistöö kõrval olen hakanud tõlkima – nii erialast kui ka tänapäeva vene ilukirjandust.”
Leedu kraadiga
1972. aastal lõpetas Jaan kaheksa klassi Tartu Tammelinna Gümnaasiumis ja ühtlasi Tartu Laste-Muusikakooli. Jaan meenutab: “Ema mõttekäik oli selline, et muusikakeskkooli minek aitaks erialavalikut mõneti edasi lükata ja sealt saaksin ma ühtmoodi hea hariduse nii muusika valdkonnas kui ka üldainetes. Tagantjärele võin öelda, et ema eksis. Muusikakeskkooli profiil oli rõhutatult muusikalise kallakuga, nii et ülikoolidesse õppima sealt üldiselt ei mindud – mindi ikka konservatooriumisse, mida tegin ka mina.”
Seega, Jaan lõpetas 1975. aastal Tallinna Muusikakeskkooli ja 1980. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) cum laude muusikateaduse alal. 1988. aastal kaitses Jaan Leedu Riikliku Konservatooriumi juures kunstiteaduste kandidaadi kraadi teemal “Konsonantsuse objektiivsed eeltingimused muusikas”. Eestis tollal muusikateaduses kraadi kaitsta ei olnud võimalik.
Jaan: “Põhilise osa väitekirjast kirjutasin Moskva konservatooriumi juures. Minu juhendajaks oli sealse muusikateooria kateedri juhataja Jevgeni Nazaikinski, kellelt õppisin üsna palju. Ega ma füüsiliselt väga palju Moskvas ei olnud. Minu suureks imestuseks oli Moskvas ametlikes vastuvõtutingimustes must-valgel kirjas, et kraaditaotlejaks võetakse noor uurija vastu alles siis, kui kandidaaditööst on kaks kolmandikku valmis. Ehk siis sisuliselt tuli mul see töö siin Eestis iseseisvalt valmis kirjutada ja siis lõpustaadiumis võttis Moskva konservatoorium ja nii-öelda vormistas selle ära. Nii läkski, et kaitsesin kraadi hoopis Leedu Riiklikus Konservatooriumis, nüüdses Leedu Muusika- ja Teatriakadeemias.”
Psühholoogia ja muusika
Edasi läheb Jaani elulugu uurides kõrvalseisjale pilt pisut segaseks, sest juba neli aastat hiljem kaitses ta doktorikraadi Soomes, Turu rootsikeelses ülikoolis (Åbo Akademi), ent sedapuhku juba psühholoogias. Kuidas tekkis seos muusika ja psühholoogia vahel? Jaan: “Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal vaieldi palju selle üle, mida nõukogudeaegsed kraadid üldse väärt on. Toona kõlas mõnedelt avaliku elu tegelastelt nõudmisi kuulutada kõik humanitaarteadustes kaitstud väitekirjad kehtetuks, sest need olevat ideoloogiliselt “määritud” – mida ma oma väitekirja kohta kindlasti ei ole nõus möönma. Tekkis sisemine motivatsioon kuidagi see situatsioon lahendada. Mul õnnestus saada stipendium aastaks Hollandisse Eindhoveni Tehnikaülikooli. Hollandis sain aru, et doktoriväitekirja saab koostada ka teistmoodi, kui olin varem arvanud. Väitekiri ei pidanud olema monograafia tüüpi terviklik tekst, vaid selle võis kokku panna juba ilmunud teaduspublikatsioonidest. Tegin väikese inventuuri oma publikatsioonide seas ja selgus, et mul on mõned “korralikes” ingliskeelsetes väljaannetes ilmunud artiklid, millest õnnestub väitekiri kokku panna.
Miks ikkagi teine väitekiri liigitub psühholoogia ja mitte muusikateaduse valdkonda? Jaan: “Tegelikult oli juba minu kandidaaditöös psühholoogilise uurimistöö elemente. Eksperimentaalpsühholoogias kasutatavad meetodid on olemuslikult loodusteaduslikud. Tajupsühholoogias lähtutakse eeldusest, et kuulmist, nägemist ja teisi meeli saab uurida samavõrra objektiivsete meetoditega, kui neid kasutatakse füüsikas või bioloogias – teiste sõnadega, et väga suuri erinevusi üksikindiviidide tajumehhanismide vahel ei leidu.”
Kas analüütiline lähenemisviis muusikale soodustab või pigem takistab muusika mõistmist? Jaan: “Igasugune professionaalne muusikaline tegevus tähendab mingit analüüsi. Kui lähtuda sellest tuttavast ajupoolkerade jaotusest, et üks, tavaliselt vasak, on see “diskreetsete” asjade poolkera, ja teine, niisiis parem, on “terviklike” asjade poolkera, siis ütlevad nüüdisaegsed aju-uuringud just sedasama. Et mida professionaalsemalt inimene muusikaga tegeleb, seda rohkem tegevust “kolib” tema paremast poolkerast vasakusse. Ehk teisisõnu – seda analüütilisemaks ta muutub. Nii et ma ei saa nõus olla väitega, et analüüs tapaks mingi “päris” kogemuse muusikast.”
Regiviisid ja liikuv elu
Koos Ilse Lehistega on ta kahasse välja andnud ingliskeelse raamatu “Eesti regiviiside ajaline struktuur”. Ilse Lehistele omistati käesoleval aastal riiklik Wiedemanni keeleauhind eesti keele foneetika ja fonoloogia uurimise, keeleteaduse arendamise, väliseestluse toetamise, eesti keele rahvusvahelise tutvustamise, tulemusrikka teadusliku juhendamistöö ning eestikeelse ilukirjandusliku tegevuse eest. Jaan: “Kuni tänaseni vahetame temaga mõtteid väga erinevates küsimustes – alates poliitikast, lõpetades kirjanduse ja muusikaga.”
Veel üks uurija, kelle töödele akadeemik tihti armastab viidata, on tuntud ameerika muusikateadlane Leonard B. Meyer. Jaan: “Võib öelda, et see intellektuaalne kultuur, mis saab alguse tema 1956. aastal ilmunud raamatust “Emotsioonid ja tähendus muusikas”, on muusikateaduses olnud varem tundmatu.”
Pärast doktorikraadi kaitsmist algas Jaani elus nn administratiivse tegevuse periood. Aastatel 1993-1996 töötas ta Eesti Keele Instituudi teadusala asedirektorina ning aastatel 1996-1996 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaanina. Tartu Ülikooli professoriks valiti ta tegelikult juba 1993 ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professoriks 1995. aastal. Jaan kommenteerib: “Sellist õpetamis- ja teadustöö jaotamist kahe linna vahel olen ma praktiseerinud nüüd juba päris pikka aega. Ma ei ütleks, et see on kõige otstarbekam ajakasutuse viis, sest sõitmine kahe linna vahel, isegi kui seda teha ainult kord nädalas, on kaunis tüütu. Aga paraku teevad seda peale minu veel paljud.”
Säilitada intellektuaalne erksus
2004|. aastal ilmus kirjastuselt Varrak paks eestikeelne raamat “Mõeldes muusikast. Sissevaateid muusikateadusesse”. Raamatul on kokku üle kümne autori ning selle koostajateks ja toimetajateks on Jaan Ross ja tema õpilane Kaire Maimets-Volt. Jaan meenutab: “Mul on hea meel, et see raamat sai välja antud ja et sellele nõustusid kaastööd tegema praktiliselt kõik mainekamad Eesti muusikateadlased.”
Kokku on Jaan seni avaldanud üle 150 teadusliku publikatsiooni. Tema viimaste saavutuste hulka võib lugeda tänavu 15. detsembril Teaduste Akadeemia majas Toompeal esitletavat artiklite kogumikku sarjast “Teadusmõte Eestis”. Raamat on nimetatud sarjas arvult viies ning sealjuures esimene, mis on pühendatud humanitaarteadustele. Seda kogumikku on Jaan koostanud ja toimetanud koos akadeemikust kolleegi Arvo Krikmanniga. Raamat keskendub kahele riiklikule programmile, mida akadeemik Ross on juhtinud: “Eesti keel ja rahvuskultuur” (1999-2003|) ning “Eesti keel ja rahvuslik mälu” (2004|-2008|).
Jaan rõhutab, et see, miks ta omi asju teeb, on sisemine vajadus säilitada intellektuaalset erksust. Õppejõu töö pakub võimalust sellise erksuse säilitamiseks, sest valetada loengus ei saa.
Joob, mida valatakse
Jaan peab väga oluliseks Eesti stabiilsust, rääkides nii olemasolevatest kui ka potentsiaalsetest lõhedest rahvuslikul, majanduslikul või regionaalsel pinnal. Ta arvab, et ühiskond vajaks suuremat homogeensust kui praegu, milleni on võimalik jõuda dialoogi ja kompromisside leidmise abil. Kuna tal on sõpru ja häid tuttavaid eestivenelaste hulgas, ei jäta rahvuste vahelised suhted Eestis teda ükskõikseks.
Mis meie ühiskonnas südame valutama paneb? Akadeemik: “Raskused arusaamisega, et Eesti on maailma üks osa, mis avaldub meie kord üle-, kord alaväärsuskompleksile viitavas käitumises. Eesti on alati olnud osa Euroopast ning praegu on ta osa Euroopa Liidust. Siin võiks aidata võrdlus Soomega. On tegelikult tähelepanuväärne, kuidas Soome on suhteliselt lühikese ajaga suutnud endast maailmas luua kuvandi, mida üldiselt aktsepteeritakse.”
Kultuuritarbimise teemal ei ole muusikateadlast tõenäoliselt mõtet pinnida. Jaan kommenteerib niipalju, et kontsertidel ja teatris on tal rohkem aega käia välismaal olles.
Eestis püüab ta ära vaadata eelkõige Tallinna Linnateatri etendused. Samuti hoiab ta võimalust mööda silma peal tänapäeva vene ilukirjandusel, et leida tekste, mis vääriksid eesti keelde tõlkimist.
Oma kulinaarsete harjumuste kohta ütleb Jaan naerdes nii: “Kui kunagi läksin oma sõbra perekonnale Peterburis külla, siis sõber kommenteeris minu maitse-eelistusi oma abikaasale telefonis järgmiselt: “Ta sööb kala ja juustu ning joob kõike, mida valatakse.” Laias laastus on see tõsi. Kui aga rääkida rahvusköökidest, siis eredamad muljed olen saanud prantsuse, türgi ja vene kokakunstist. Näiteks Nevski prospektil on viletsal tasemel söögikohta leida võrdlemisi keeruline.”
* * *
Eestlase lugu: isa, vanaisa ja rindejoon
Jaani isa oli soomepoiss. Aastal 1943 põgenes ta Saksa mobilisatsiooni eest Soome ja teenis kuni 1944. aasta teise pooleni vabatahtlikuna jalaväerügemendis JR200. Kas tänu sellele sai poeg Jaan ka kuidagi eriliselt isamaalise kasvatuse?
Jaan: “Tegelikult on sellega lood kaunis keerulised. Minu isapoolses suguvõsas on möödunud sajandil olnud mitmeid vasakpoolsete veendumustega inimesi. Vanaisa ehk isaisa sõdis Teise maailmasõja ajal Punaarmees ja hukkus Velikije Luki all (ülimalt vihased lahingud algasid Velikije Luki all 1942. aasta lõpus, mil Punaarmeel õnnestus linnas sisse piirata 7000 sakslast, ja linn vallutati 1943. aasta jaanuariks). Seega võib ainult jumalat tänada, et isa ja vanaisa ei pidanud üle rindejoone teineteise pihta tulistama. Aga ideoloogiliselt, jah, nad sõdisid vastasleerides.”
Jaan jätkab: “Minu isa käis tihedalt läbi Moskva ja Leningradi teadlastega ja ma olen seetõttu juba lapsena õppinud teineteisest eristama ühelt poolt sovetlikku retoorikat ja tegelikkust ning teiselt poolt seda kultuuritraditsiooni, mida kannavad endas vene intelligentsi paremad esindajad.”
* * *
NIMI
Jaan Ross
TEADUSALA
Humanitaarteadused
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Läänemeresoome regiviiside temporaalne struktuur. Akustilise analüüsi rakendamine laulja vokaaltehniliste probleemide lahendamisel. Helikõrguse taju iseärasused. Kuulmisillusioonide taju iseärasused. Konsonantsitaju objektiivsed eeltingimused.
VALITUD AKADEEMIASSE
17. detsember 2003|
AKADEEMIA OSAKOND
Humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
5. aprill 1957, Tartu
TÖÖKOHT
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor (alates 1995)
HARIDUS
1975 Tallinna Muusikakeskkool
1980 Eesti Muusikaakadeemia (cum laude)
TEADUSKRAAD
1988 kunstiteaduste kandidaat Leedu Riikliku Konservatooriumi juures
1992 psühholoogiadoktor Åbo Akadeemia (Soome) juures
TEENISTUSKÄIK
1980-1993 TA Keele ja Kirjanduse Instituudis vaneminsener, nooremteadur, sektorijuhataja
1993-1996 samas teadusdirektor
1993-1996 Tartu Ülikooli psühholoogia osakonna erakorraline professor
1996-? filosoofiateaduskonna kunstide osakonna muusika korraline professor
1996-1999 filosoofiateaduskonna dekaan
1994-1995 Eesti Muusikaakadeemia muusikateaduse osakonna dotsent
1995-? samas professor
1988-1990 EELK Usuteaduste Instituudis õppeülesannete täitja
1994 Helsingi Ülikooli psühholoogia osakonna ülemassistent
2008|-? Eesti Muusikaakadeemia juhtivteadur
TUNNUSTUSED
2001 Valgetähe IV klassi teenetemärk
TEADUS-ORGANISATSIOONILINE ja ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
EESTIS:
2004|-2008| HTM riikliku programmi “Eesti keel ja rahvuslik mälu” juhtkomitee esimees
Emakeele Seltsi liige
Eesti Psühholoogide Liidu liige
HTM kõrghariduse hindamise nõukogu liige
Eesti Muusikateaduse Seltsi liige
Eesti Heliloojate Liidu liige
Vabariigi Presidendi mõttekoja liige
EV riiklike teaduspreemiate määramise komisjoni liige
Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri hindamisnõukogu liige
MUJAL:
ESCOM (European Society for the Cognitive Sciences of Music) juhatuse liige
TEGEVUS TEADUSLIKE VÄLJAANNETE TOIMETUSTES
EESTIS:
Akadeemia toimetuskolleegiumi liige
Eesti Teaduste Akadeemia Toimetiste toimetuskolleegiumi liige
MUJAL:
Ajakirja “Musicae Scientiae” toimetuskolleegiumi liige
Ajakirja “Journal of Interdisciplinary Music Studies” toimetuskolleegiumi liige
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID
150
MONOGRAAFIAD (kõik pealkirjad ja ilmumisandmed: koht, aasta, kirjastus):
Росс Я. Благозвучие : объективные предпосылки консонантности в му-зыке. Европейский университет в Санкт-Петербурге, Санкт-Петербург, 2006|, 128 c
Ross, J. (koost. ja toim.) Mõeldes muusikast. Sissevaateid muusikateadusesse. Varrak, Tallinn, 2004|, 520 lk
Ross, J., Lehiste, I. The Temporal Structure of Estonian Runic Songs. Mouton de Gruyter, Berlin and New York, 2001. 205 pp
ÕPIKUD (kõik pealkirjad ja ilmumisandmed: koht, aasta, kirjastus):
Ross, J. Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2007|. 189 lk
HOBID
brid?, tõlkimine