Teoreetilise füüsika guru Vladimir Hi?njakov (s. 1938) on ema poolt pärit sajaprotsendiliselt Doni kasakatest; isa poolt osaliselt kasakas, Kubani kasakas, pärit Pjatigorskist; osaliselt on Vladimiris kaukaasia verd. Tema isapoolsed esivanemad elasid Ukrainas ja kandsid ka ukrainapärasemat perekonnanime Hi?njak. Isale liideti kirikus sünni registreerimisel -ov otsa ja muudeti seega venelaseks.
Kasaklus saigi Venemaal tõelise hoo sisse, kui Ukraina liideti 17. sajandi teisel poolel uuesti Venemaaga ja Venemaa võttis Ukrainalt üle ja rakendas ka oma riigis nn registrikasakate süsteemi, mille järgi peeti iga kasaka kohta eraldi registris arvet. Venemaal oli registrikasakas olla vägagi priviligeeritud ning auväärne staatus. Kokku oli Venemaa armee koosseisus hiilgeaegadel 11 kasakatearmeed, neist kuulsamad ja suuremad olid just Doni ja Kubani registrikasakate armeed. Kommunistid tegid kasakate privileegidele ja eelisseisusele ühiskonnas kiire lõpu, sest osal kasakate aladel, just nimelt jõukamatel aladel nagu Donimaal ja Kubanis, moodustati kodusõja päevil ka valgekaartlikke kasakatearmeesid, kuigi suurem osa kasakaid sõdis Punaarmee koosseisus. Kasakatel lubati uuesti armees teenida alles vahetult enne II maailmasõja algust.
Seega, Vladimir sündis väärikasse põllumajandusharitlaste perekonda põlises Doni kasakate linnas Rostovi oblastis Novot?erkasskis.
INIMENE, KES VALLUTAS MATEMAATIKA
Kohe pärast II maailmasõda sattus Vova Punaarmee suunamise peale koos isa, ema, venna ja õega Eestimaa linna Haapsallu. “Uskuge, esimene asi, mis mind vapustas, olid metsad”, ütleb Vladimir kirglikult, “suured, kohevad, rohelised metsad.” Varem oli ta selliseid näinud ainult põgusalt, kui nad ema ja teiste lastega sõja jalust Uuralitesse saadeti. “Armastus metsa vastu on mind saatnud sest saadik terve elu”, räägib Vladimir edasi. Näiteks on vahva pojaga maastikurattaga sõitmine või korilus: “Eriti seened ja jõhhhhfikad,” rõhutab Hi?njakov oma vene aktsendi ja ilmse mõnuga.
Kooliajal oli Vladimir paras marakratt, aga nagu ta nüüd, muie näol, ütleb, paranesid tema tulemused oluliselt viimase klassi viimasel poolaastal: “Et luua soodsad tingimused edasiõppimiseks, mida ema ja isa pidasid äärmiselt oluliseks.” Hi?njakov lõpetas Tapa keskkooli 1955. aastal hõbemedaliga ja astus koos vennaga Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonda. Juba õpingute alguses kaldus tema valik rohkem füüsika kasuks, seda ühelt poolt seetõttu, et matemaatikat tollal vene keeles ei õpetatud, aga eesti keel veel nii hästi suus ei olnud, ning teisalt tahtis ta vennaga koos õppida. Alles kolmandal kursusel kitsama erialavaliku raames sai ta hõlpsasti mõlemad südamelähedased ained ühildada, valides erialaks teoreetilise füüsika.
“Matemaatikas olin ma koolis tõesti tugev. Mulle tuli matemaatika suisa nii lihtsalt, et esimestes põhikooliklassides ei pidanud ma üldse ülesannete lahendamiseks pingutama ja minus levis kõikvõimas tunne, et maailmas pole tõenäoliselt ühtegi matemaatilist ülesannet, mida ma lahendada ei suuda. Ülikoolis taipasin oma seisukoha äärmist ekslikkust kohe.”
KRISTALLIDE OPTILISTE OMADUSTE TEOORIA
Nagu paljud teised kolleegid-akadeemikud, õppis ka tudeng Volodja viieliselt ning lõpetas 1960. aastal Tartu Ülikooli cum laude pragmaatilistel põhjustel: nimelt said viielised stipendiumilisa ja see oli tollases majanduslikus kitsikuses vaevlevale tudengile suur raha, sest vaesed olid sel ajal praktiliselt kõik ja täiendav õppeedukuse preemia lasi lahedalt ära olla. “Selle raha eest ei pidanud täiendavalt tööd tegema ja me (viielised) saime suurepärase hariduse.”
Tudengitee algusperioodil mõjutasid tulevast akadeemikut kõige enam sellised õppejõud nagu Paul Kard aga ka Harald Keres, Ruth Lias ja Ivar Piir. Hiljem muutus olulisimaks persooniks – nagu paljudele praegustele Eesti tippfüüsikutele, näiteks ka meie poolt samas rubliigis hiljuti tutvustatud Aaviksoole – Karl Rebane, kes oli Vladimiri diplomitöö juhendajaks. Karl Rebasega vältas intensiivne koostöö kuni aspirantuuri lõpuni 1963. aastal.
1966. aastal kaitses Hi?njakov füüsikamatemaatika kandidaaditöö Tartu Ülikooli juures, teemaks oli mitmefootoniliste üleminekute teooria. Et kirjutada lahti, millest kandidaaditöö rääkis, ei viiks ilma eelteadmisteta kuhugi. Eelkõige on see kristallide optiliste omaduste teooria, mis räägib kristallide mikroehitusest ja seal toimuvatest protsessidest. Antud töö on üheks aluseks näiteks lasertehnoloogias – kiirgus, mida laser väljastab, ongi asja vaatlus- ja uurimisobjekt. Kuid see teooria puudutab ka märksa laiemat spektrit, nagu näiteks keemilisi reaktsioone – kuna keemilised protsessid mikroskoopilisel tasandil on elektroonsed, mängivad seal suurt rolli aatomite võnkumised. Eriti on see teadusala oluline fotokeemiliste protsesside jälgimisel ja uurimisel. Akadeemik rõhutab ise, et tema ja tema uurimisgrupi ülesandeks on kogu aeg olnud fundamentaalse teooria arendamine: “Ajast, mil ma alustasin selle teemaga tegelemist, on selles valdkonnas toimunud oluline progress ja maailma mastaabis on antud teooria vallas oluline roll just Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi tahkisefüüsika koolkonnal.”
Näiteks on antud teema kandunud tänapäeval uute teaduslike probleemipüstituste ja -lahenduste kaudu ka kõrgtemperatuurse ülijuhtivuse valdkonda, mille avastajaga, Nobeli preemia laureaadi K.A. Mülleriga, on Hi?njakov avaldanud kaaspublikatsioone.
TÕELINE MAAILMATEADUS
Hi?njakov: “Kuuekümnendate alguses valitses noores ja intensiivselt kasvavas Füüsika ja Astronoomia (FAI), nüüdses Füüsika Instituudis (FI) fantastiline tööõhkkond. Mis kätkes endas ka pidevat koostööd ja kontaktide arendamist tahkiseteoreetikute ja eksperimentaatorite vahel.” Väga oluliseks peab Vladimir tagasivaatavalt seda, et ta kuulus omal ajal Karl Rebase ja Nikolai Kristoffeli poolt loodud tahkiseteooria rühma – arvukad teaduslikud diskussioonid, iganädalased seminarid. “Eriti hel meelel meenutan füüsikalise mälu ja ammendamatu huumorimeelega varalahkunud Grigori Zavti”, mainib Vladimir. Olulised olid ka pidevad konverentsid ja kontaktid esialgu Läti, Leningradi ja Ukraina ning hiljem ka Venemaa kolleegidega.
“Ekslikult arvatakse praegu, et omaaegne NL-i teaduse tase oli nõrk. Teatud valdkondades, eriti nendes, milledel oli kokkupuude kaitsetööstusega st enamik fundamentaalteadusi, oldi NL-is väga kõrgel tasemel, ma väidan, et kõrgemal kui Euroopas.” Tolleaegne töö ja saavutused panid aluse nn Tartu tahkise teooria koolkonnale, mis teatud teoreetilise füüsika valdkondades on maailmateaduse tipus.
“Me publitseerime väga olulistes ja maailma teaduspublitsistika tippu kuuluvates väljaannetes ja see ei ole nii, et meid kah võetakse kaasautoriteks, mitte midagi niisugust…” (Uskuge, seda öeldes lööb välja akadeemiku kaukaasia veri, tema silmadesse imbub tuline leek ja sõna väljub sellise rõhu ja kõlaga, et kabinetiseintelt tagasipõrkumise tulemusena hakkab kõrvatrumlitel valus). Kui Aaviksoo ütles omal ajal Akadeemilisele Keskusele, et tema arvates tehakse TÜ FI-s maailmateadust, võis seda võtta kui rektori propagandat, ent pärast akadeemik Hi?njakovi seisukohavõttu ei jää mingit kahtlust, et see just nii ongi.
100% EESTI TEADLANE
Ühe olulise verstapostina minevikust on vaja välja tuua ka Hi?njakovi doktoritöö kaitsmine, jällegi Tartu Ülikooli juures, teemaks: “Resonantse sekundaarkiirguse teooria”, mis on tema kandidaaditöö edasiarendus ja märksa detailsem optiliste protsesside kirjeldus. See räägib, kuidas valgus transformeerub sekundaarseks valguseks ja millised on transformeerumise käigus tekkivad muutused. Sekundaarkiirguse teooriale oli lai vastukaja maailma selle valdkonna spetsialistidelt, mis tipnes väga huvitavate koostööettepanekutega.
Kohe pärast doktoritöö kaitsmist 1973. aastal töötas Vladimir mõnda aega Kalifornia ülikoolis koos professor Alex Maradudiniga ja avaldas oma esimese artikli füüsikute ühes tähtsamas (et mitte öelda kõige tähtsamas) teadusväljaandes Physical Review’s. Tänu sekundaarkiirguse teooria edasiarendusele ja professor Toyozawa kutsele toimus 1977. aastal üheksakuune väliskomandeering Tokyo Tahkisefüüsika Instituuti. 1983. aastal järgnes kuuekuune komandeering Arizona ülikoolis ja koostöö professor Page’iga. 1987. aastast on Hi?njakov olnud partner teadlastega Saksa ja ?veitsi (Stuttgarti, Bonni, Ulmi ja Zürichi ülikoolidest), muuhulgas kõrgtemperatuurse ülijuhtivuse vallas. Viimasel ajal on tihedam koostöö toimunud prof Alex Sieversiga USA-st Cornelli ülikoolist, kes juhatab teadusmaailmas hästituntud laborit. Koos uuritakse kristallivõrede võnkedünaamikat.
Muuhulgas, paar aastat tagasi, kui Sievers külastas FI-d, tundis ta huvi Liivimaalt pärit Sieversite suguvõsa vastu (tema enda vaarisa olla Ameerikasse rännanud Kielist 19. sajandil). Kopeerides TÜ raamatukogus suguvõsa vappe ja külastades arhiivi, avastati, et TÜ FI asub Sieversite perekonnale kuulunud mõisa maadel.
Kuid kogu selle koostöö juures rahvusvahelise seltskonnaga peab Hi?njakov oluliseks rõhutada seda, et ta on teadlikult õppinud, teadust teinud ja kaitsnud oma teadustööd Tartu Ülikooli juures, aidates sellega kaasa just nimelt Eesti ja Tartu Ülikooli ja tema FI teaduspotentsiaali arengule. “Ma olen sada protsenti Eesti teadlane”, rõhutab Hi?njakov, “ühegi vene teadlasega (või NL-i omaga) ei ole ma peale ühe erandi avaldanud ühtegi kaasautorlusega tööd üheski teadusväljaandes.”
TEOORIA JA EKSPERIMENDI KOOSTÖÖ
Milline on Tartu tahkisefüüsika koolkonna erinevus võrreldes teiste maailma füüsikakoolkondadega? Eelkõige väga hea koostöö teoreetikute ja eksperimentaatorite vahel. Esmapilgul lihtne ja vägagi arusaadav põhjus, kuid asja sisu on märksa sügavam. Nimelt on füüsika maailmas asjad korraldatud üldiselt nii, et teoreetikud nokitsevad oma nurgas (oma instituutides ja ülikoolides) ning eksperimentaatorid oma nurgas ja kontaktid nende vahel on enam kui ebapiisavad – valitseb informatsiooni asümmeetria. Tartus aga – tänu eelpoolnimetatud teadlastele, kes FI siseelule ja töökorraldusele omal ajal aluse panid – toimub erinevate teaduslike rühmade ja gruppide tihe koostöö. Kui teoreetikud ei vaja tööks palju erilisi tingimusi (sisuliselt arvutit, paberit ja pastakat), siis eksperimentaatorid vajavad laialdast, mitmekülgset ja kaasaegset teaduslikku infrastruktuuri ning siin on tõsised puudujäägid.
“Meil valitseb suur põud keskealise, oma loome ja energia tipus olevate teadlaste järgi, sest vahepeal oli sügav auk. On vanad kvalifitseeritud tegijad ja on hakanud tekkima esimesed noored asjast huvitunud teadlased, aga neid võiks palju-palju rohkem olla. Inimene peab tundma, et temast hoolitakse. Aga kui ta peab teadust tegema aegunud tehnikaga räämas laboratooriumides ning kabinettides, siis ta seda hoolimist ei tunne.”
Kui akadeemik kuuleb, et tema kolleeg, TÜ rektor Aaviksoo on avaldanud arvamust, et Eesti teaduse infrastruktuuri investeeringuteks oleks vaja lähiajal vähemalt 4 miljardit krooni ja et ta on selle leidmise osas järgneva 7-8 aasta jooksul suhteliselt optimistlik, väljendab Hi?njakov selget rõõmu: “Kui see oleks reaalne, saaksime me paljudest probleemidest üle. Ka noored hakkaksid tulema. See oleks väga-väga hea.”
Praegu veel oma teatud valdkondades tipus oleva teadusasutuse (FI) potentsiaal hakkab muidu langema, sest praegugi veel töötatakse paljuski vanast rasvast, kaua see nii kesta ei saa.
“Loomulikult ei saa me ennast võrrelda USA-ga, kus muidu on ju niigi suhteliselt kõik korras ja süsteem toimib ning laboratooriumide sisseseade ja muu tehnoloogia puuduse üle kurta ei saa. Kui seal luuakse mõnes teadusasutuses professori koht, antakse talle alati keskmiselt miljon dollarit oma laboratooriumi sisseseadmiseks. Meie oma 200-300 tuhande krooniga ei saa sinna isegi lähedale. Samas peame me olema sama kvaliteetsed kui nemad, sest muidu meid keegi ei avalda. Aga meid avaldatakse.”
Vaatamata puudujääkidele teaduse infrastruktuuri ehk siis laborite sisseseade osas soovitab akadeemik noortel soojalt tulla füüsikat ja matemaatikat õppima: “Noor saab meie juures väga hea vastuvõtu osaliseks, me väga vajame neid. Noor teadlane tunneb siin kindlasti igal sammul, et ta on meie vanade tegijate poolt oodatud. Siin noortega tegeletakse.” Rahvusvahelise läbilöömise võimalus on tänu FI reputatsioonile kõrge.
ILUSA KÕLAGA SÕNA
Inimesed võivad oma erialavalikuid teha väga mitmesuguste ajendite alusel, näiteks sisemise veendumuse alusel või vanemate soovituse tulemusel, kuid võimalik on ka märksa emotsionaalsem lähenemine. Näiteks, kui kunagi jõuab Akadeemiline Keskus oma järjega akadeemik Ene Ergmani, siis tema otsustas füüsika õppimise kasuks ainult seetõttu, et teda väga lummas üks sõna ja selle kõla: “plasmafüüsika”.
Sestap on hea välja tuua veel mõned huvitavad ja lummava kõlaga teadusteemad, millega akadeemik Hi?njakov on oma viljaka teadustee ajal tegelenud, ning ka mõned kursused, mida ta tudengitele loeb. Ehk lummab mõne sõna kõla ka mõnda noort inimest, kes seda artiklit juhtub lugema selliselt, et ta otsustab minna õppima füüsikat. Näiteks aspirantuuris tegeles hr Hi?njakov Karl Rebasega kvaasijoonspektrite teooriaga, muuhulgas valmis ka ?polski efekti teooria. Kui keegi täiesti juhuslikult ei peaks teadma, siis see on Mössbaueri efekti analoogteooria. Akadeemik Hi?njakov peab loenguid kiirgus teooriast, rühmateooriast, mittelineaarsest optikast, Greeni funktsioonidest tahkistes, samuti elektrodünaamikast ja kvantmehhaanikast.
EUROOPA LIIDU TEADUSTEE
“Tänu EL-i liikmelisusele on meie kontaktid palju-palju paremaks läinud,” on akadeemik Hi?njakov veendunud. Lihtsam on taotleda teadusgrante ning märksa vähem bürokraatlikuks ning sagedasemaks on muutunud ka otsekontaktid: “Ma tunnetan oma teadustöös suisa otseselt, et sellest, et oleme EL-i liikmed, on palju kasu.”
Selle kohta, miks maailmateaduses on vaatamata EL-i ponnistustest jäme ots siiski paljuski ameeriklaste käes, arvab erudiit, et siin on positsioonid muutumas. Oluline on luua suuri ja konkurentsivõimelisi alusuuringute keskusi ja EL on seda teed läinud. “Pigem peaksime kartma hoopis jaapanlasi, mitte ameeriklasi, sest seal suunatakse veel rohkem raha teadusesse, kui seda tehakse Euroopas või Ameerikas,” viitab Vladimir. “Kuid sisuliselt on ikkagi oluline alusuuringute tase, sest nende tase määrab ära ka rakendusuuringute taseme ja seega kogu ühiskonna innovatsioonivõime tervikuna.” Rakendusuuringud võivad küll olla nähtavad ja uuenduslikud, kuid nad kaotavad ajas oma tähenduse üsna ruttu ja selleks, et üha uusi rakendusi pidevalt peale tuleks, on vaja tasemel alusuuringuid.
VÄIKESED JA SUURED UNISTUSED
Huvitav lugu: Eesti ühiskonnaga, temas toimuvate protsesside ja poliitikaga hoiab akadeemik end kursis suhteliselt lohakalt: “Loen hommikuti põgusalt Postimeest ja see on ka kõik.”
Teemad Eesti-Vene suheteskaalal jätavad teda täiesti külmaks: “Poliitikaga ma ei tegele ja seda täiesti teadliku valikuna. Mind see asi lihtsalt ei huvita. Ma arvan, et mul on piisavalt tegemisi ja väljakutseid ka füüsikas.”
Hi?njakov valdab kolme keelt, milles on võimeline teaduspublikatsioone avaldama ja diskussioone läbi viima, need on eesti, vene ja inglise. “Saksa keelega on nii, et igapäevatasandil saan hakkama – ennast maha müüa ei lase, aga see on ka kõik.”
Kui uurida akadeemiku käest, kus on tema koht maailma üldises kultuuriruumis, siis Eesti kultuuriga seob ta ennast ainult teaduse kaudu (“Mis on ju ka kultuuri üks osa”, tõstab ta näpu). Kõiges muus leiab ta, et on osa vene kultuurist. “Kõiges peale teaduse on Venemaa ja vene kultuur minu jaoks väga oluline. Ma arvan, et ma kuulun vene kultuurile. See on minu jaoks kõige tähtsam.”
Vaba aeg? “Puhata meeldib mulle aktiivselt, rannas vedeleja ei ole. Eriliseks huviks on mägimatkamine.” Kõige kõrgem mägi, mille tipus on ära käidud, on idanaabri Kazbek. Ka elu kõige suurem unistus on seotud mägedega: “Kui saaks Kilimand?arol ära käia. Aga tõenäoliselt unistuseks see jääbki!”
Kahjuks ei ole akadeemikul viimastel aastatel olnud aega pikemaks puhkamiseks. “Meil on kuidagi nii lollisti, et kõik teaduskonverentsid on suviti, ka see suvi on ees viiskuus teaduskonverentsi üle terve Euroopa, kus siin veel puhata.” Siiski loodab ta, et jõuab sel suvel teostada ühe oma väiksema unistuse ja plaani, nimelt koos pojaga rattaga ümber Peipsi sõita: “Teate, millised ilusad kirikud on Peipsi kirderannikul, kui hakata ülevalt allapoole seilama…” Seda on ta teinud varasematel aastatel väikese purjepaadiga: “…üks ilusam kui teine, tulevad niimoodi järjest küngaste peal, vot tahame see aasta nad maismaa poolt üle vaadata.”
Akadeemiku suhe jumalasse ja usku piirdubki ainult kirikute kui kultuuriobjektide imetlemisega, muidu on ta põhimõtteline ateist. “Tead,” ütleb ta, “usun hoopis inimeste vastutustundesse ja moraalsetesse alustesse – inimene peab omama teatud vastutustunnet oma pere ja oma maa ees.”
Spordialadest meeldib Vladimirile suusatamine. “Olen osalenud Tartu maratonidel alates 1961. aastast ja parim aeg on olnud kolm ja pool tundi.” Üldse peab Hi?njakov füüsilist pingutust intensiivse teadustöö kõrval väga oluliseks: “Mulle alati meeldib füüsiline pingutus. Lausa meeldib. Kui sõidan rattaga või suusatan, siis alati täis aur peale!” Säde silmis, ütleb Vladimir seda juba tuttava kirglikkusega.
Kirjandusest meeldib akadeemikule kõik seesugune, mis sisaldab ükskõik mis liiki informatsiooni, ajaloolist, arheoloogilist jne. Ilukirjandust luges intensiivselt nooruses. Nüüd istub üle kõige vene luule: Brodski, Tsvetajeva, Blok ja Jessenin. “Eriti meeldib Brodski, kuid loen ka Majakovskit, kes on minu arust väga tugev luuletaja.”
Teatris käiks akadeemik hea meelega rohkem? “Niipalju, kui abikaasa viib, niipalju sinna ka satun, kuid kui juba vaadata, siis meeldib ballett.”
Kui Hi?njakovilt lemmiktoidu kohta pärida, mainib ta, et söögi osas pole üldse valiv. “Ja alkoholist tõmbab mind ainult kuiv punane vein.”
* * *
NIMI: Vladimir Hi?njakov
TEADUSALA: Füüsika
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD: Tahkiste optilised omadused ja spektrograafia, kristalli lisanditsentrite teooria, kuum luminestsents, mittelineaarne optika, kõrgtemperatuuriline ülijuhtivus, kvantoptika
VALITUD AKADEEMIKUKS: 30. märts 1977
PEREKONNASEIS: Abielus, poeg ja kaks tütart
TÖÖKOHT: Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi vanemteadur (alates 2004|)
HARIDUS:
1955 Tapa Raudteekeskkool
1960 Tartu Ülikool (cum laude)
TEADUSKRAAD:
1966 füüsika-matemaatikakandidaat, Tartu Ülikooli juures, teema: Mitmefootoniliste üleminekute teooria
1972 füüsika-matemaatikadoktor, Tartu Ülikooli juures, teema: Resonantse sekundaarkiirguse teooria
1982 professori kutse
TUNNUSTUSED:
1965 Nõukogude Eesti preemia
1986 Eesti NSV teeneline teadlane
1995 Eesti Füüsika Seltsi aastaauhind
2001 Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk
2003| Eesti Vabariigi teaduspreemia
TEADUSORGANISATSIOONILINE ja ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS EESTIS:
Eesti Füüsika Seltsi liige
TÜ Füüsika Instituudi teadusnõukogu liige
MUJAL:
1995-1999 NORDITA teadusnõukogu liige
INTASe Teadlaste Nõukogu liige (Brüsselis)
New Yorgi TA liige
TEGEVUS TEADUSLIKE VÄLJAANNETE TOIMETUSTES EESTIS:
Eesti TA Toimetised. Füüsika. Matemaatika. Toimetuskolleegiumi liige
MUJAL:
1990-1999 Journal of Raman Spectroscopy. Toimetuskolleegiumi liige
PUBLIKATSIOONID TEADUSARTIKLID:
(üldarv ja eraldi kuni viis viimase kümne aasta olulisemat): 310
Hizhnyakov, V. Relaxation jumps of strong vibration. Phys. Rev. B, 1996, 53, 13981-13983.
Hizhnyakov, V. Multiphonon anharmonic decay of a quantum mode. Europhys. Lett., 1999, 45, 508-513.
Hizhnyakov, V., Laisaar, A., Kuznetsov, An., Palm, V., Suisalu, A. Transformation of soft localized modes in glasses under pressure. Phys. Rev. B, 2000, 11296-11299.
Hizhnyakov, V., Kaasik, H., Tehver, I. High-order vibrational relaxation : a nonperturbative theory. Eur. Phys. J., 2002, B 28, 271-276.
Hizhnyakov, V., Benedek, G. Quantum diffusion : effect of defect-localized phonon dynamics. Eur. Phys. J., 2005|, B 43, 431-438.