Mihhail Bron?teinil (s. 1924) õnnestus sündida segasel ajal, segases riigis ja segases linnas. Segadus väljendus kasvõi juba linna nimes: pärast Esimest maailmasõda valitses sõja-kommunistlikul Venemaal üleüldine germanofoobia, mistõttu muudeti ka Sankt-Peterburg Petrogradiks, aga oleks väikese Mi?a ema ja isa aastakese kannatanud, oleks tulevane akadeemik sündinud juba Leningradis. Sündis aga Mi?a mitte intellektuaalide perekonda, vaid kuldsete kätega ja viienda põlvkonna peterburglasest lukksepast isa ja valgevenelannast ema rüppe.
SEGANE LINN JA NÄLG
Lapsepõlvest mäletab Mihhail kõige eredamalt pidevat näljatunnet. “Harva oli neid päevi, kui kõhu täis sai,” ütleb ta. Vastukaaluks viletsatele oludele tegeles Mi?a kõikvõimalike intellektuaalsete ajaviidetega. 30ndate Leningradis tegutsesid väga aktiivselt kõikvõimalikud noortele suunatud huviringid. Kuna Mihhaili isa suri juba noorelt ning poissi kasvatas ema – kes pidi leivateenimiseks käima tööl Skorohodi tehases – tuli Mihhailil endaga ise hakkama saada. Muidugi – et proleta riaadi hulgast pärit noortele olid kõik võimalused avatud, siis osales ta usinalt erinevate teaduslike ringide töös, mille tase oli (vaatamata suunitlusest nooremale noorsoole) üllatavalt kõrge, ulatudes tihti ülikooliprogrammi tasemele.
Bron?tein: “Kõige rohkem paelusid mind maailmakirjanduse ring, kus tegin tutvust klassikutega – Shakespeare, Hugo, Balzac, Heine, Goethe, Schiller jne, ja keemiaring.” Hilisema majandusteadlase esmane huvi ja valik kaldus lõpuks täppisteaduste poole, täpsemalt asus ta 1940. aastal õppima keemiat – Leningradi Keemilise Tehnoloogia Instituuti, mis oli tollal ka maailmamastaabis väga kõrge renomeega õppeasutus. Mitte juhuslikult, lisab ta, vaid suure sisemise veendumuse ning soovi pärast.
Bron?tein: “Läbi terve elu olen ma pendeldanud täppis- ja humanitaarteaduste vahel, seda ka kui majandusteadlane. Peale konkreetse majandusteaduse olen ma õppinud agrokeemiat – ühesõnaga, segatud teadused, ja sellest segamisest on lähtunud ka minu hilisemad tööd sh doktori väitekiri.”
LUGEJA SÕJAJÄRGSEST BERLIINIST
Majandusele ei mõelnud Mihhail esialgu üldse: “See ei huvitanud mind karvavõrdki!” Siis algas sõda. “Sõjaväkke astusin vabatahtlikuna, läbisin suurtükiväe kursused ja tegin kaasa lahingud kuni Berliini langemiseni.” Olgu siinkohal öeldud, et sõjardina pole Bron?teini saabas Eestimaa pinda tallanud, see saabas astus lõunapoolsetel lahingutandritel.
Kui Mihhail jõudis sõja lõppedes Saksamaale, hakkasid teda huvitama ühiskonna sotsiaal-majanduslikud probleemid. Mihhail: “Kuna aega oli võitjate armee sõduritel lahedasti ja igal tänavanurgal vedeles kuhjadena erinevat kirjandust, lugesin enne Venemaale naasmist läbi kogu tolleaegse natsi-Saksamaa kirjanduse, sh Hitleri “Mein Kampfi”, kuid ka Marxi väljaanded.”
Lõpuks, olles läbi lugenud Adam Smithi peamise teose “Rahvaste rikkusest”, langetas Bron?tein otsuse ning jätkas 1946. aastal õpingud Leningradi Ülikooli majandusteaduskonnas, mille ta lõpetas 1949. aastal poliit ökonoomia erialal. Samas täpsustab Mihhail kohe, et Eestis on praegu eelnevast soveti-ajastust tingituna levinud väärarusaam, et poliitökonoomia kätkeb eneses marksistlikleninistlikku ideoloogilist käsitlust.
“Tegelikkuses oli esimene poliitökonoomik maailma suurim majandusteadlane Adam Smith ja hiljem tekkis tema poliitökonoomiat kritiseeriv teadus ehk siis turumajanduslikke suhteid hukkamõistev Karl Marxi poolt viljeldud ühiskonnateadus. Pärastpoole pöörati need mõisted lootusetult pea peale,” selgitab Bron?tein.
KUIDAS TARTUSSE SATTUDA?
See, et suureks probleemiks läbi kogu tema elu saab olema juudi päritolu, sai Mihhail Bron?teinile selgeks juba siis, kui tal lubati majandusteaduskonnas õppida ainult kaugõppes. Edaspidi juutide probleemid teatavasti aina süvenesid. Stalin korraldas Leningradis kaks puhastuslainet. Esimene toimus aastatel 1947-1948, mil õiendati konkreetselt arveid juudi rahvusest intellektuaalide ja ühiskonnategelastega.
Bronstein: “See oli nn “võitlus kosmopoliitidega” st juute peeti permanentselt, in corpore võõrasteks ehk kosmopoliitideks ja sestap allutati nad automaatselt erinevat liiki ja erineva raskusastmega repressioonidele.”
Teine laine käis üle Liidu 1948.-1949. aastal, mil õiendati arveid tervikuna kogu Leningradi tolleaegse intellektuaalse eliidiga, sh ka ülikoolide ja instituutide õppejõududega, kuid ka selles laines olid esmasteks kannatajateks juudi soost ühiskonnategelased. “Tollaseid repressioone Leningradis juhtis Voznessentski,” räägib Mihhail, “kes pärast luudamist ehk õppejõudude eliidi hävitamist pani Leningradi Ülikooli rektoriks oma venna.”
Tööotsingutel Leningradis 40ndate lõpul, kus alati, kui heledapäine ja sinisilmne Mi?a ilmus mõnda asutusse uurima, kas tema kvalifikatsiooniga spetsialisti vajatakse, vastati algselt jaatavalt, sest lõpudiplom oli Mihhailil kiitusega, aga pärast ankeediga tutvumist alati eitavalt. Nii jõudis ta Tartu Ülikooli.
“Pigem nägin ma välja nagu aarialane ja mul ei olnud tollal isegi nina juudilikult kõver nagu hiljem kogu ülejäänud elus, nimelt löödi see mul natuke kõveramaks alles ühes kakluses,” nendib Bron?tein üle terve näo laialt naeratades. Selliseid võllanalju – juut ja aarialane – kelmikas Bron?tein ilmselgelt armastab, tema hüüdnimigi kolleegide seas on “intellektuaalne vigurvänt”.
LUUAMEES, KES KAITSES ÜLIKOOLI
Koos Mihhailiga leidsid tol ajal sarnastel asjaoludel tee Tartu Ülikooli ka teised tema rahvuskaaslastest ebasoovitavad Leningradi Ülikooli lõpetajad – professorid J. Lotman, Z. Mints, R. Blum, L. Stolovit?.
Eestist ei teadnud neist keegi praktiliselt mitte midagi ja loomulikult usuti ka tollast propagandat, et Eesti ühines 1940. aastal vabatahtlikult Nõukogude Liiduga. Kuid pilt, mis neile avanes, vapustas intellektuaalses mõttes kõiki.
Bron?tein: “Mulle jättis Tartu Ülikool esmatutvumisel väga suure, et mitte öelda vapustava mulje. Mina jõudsin Tartusse, kui siin tegutses veel vana kodanlikust ajast pärit professuur ja see tase, mis siin nii teadustöös kui õpetamises valitses, jättis mulle väga sügava mulje. See oli väga tugev ülikool.”
50ndate alguses jõudis stalinlik puhastusluud ka Tartusse. Bron?tein: “Pärast massilist kollektiviseerimist algas puhastus. Olime tollal Lotmaniga partei liikmed ja kui algas puhastus, siis kestsid ülikoolis partei koosolekud tihti hommikust õhtuni. Meie võtsime selgelt positsiooni, mis asus vana professuuri kaitsmisele.”
Puhastuse käigus vahetati ka ülikooli rektorit ja puhastusluua kojameheks toodi Leningradist seal sündinud eestlane Feodor Klement (1903-1973, TÜ rektor 1951-1970) ning selle Moskva initsiatiivil tehtud käiguga, nii paradoksaalne, kui see ka pole, päästeti paljuski Tartu Ülikool ja Eesti teaduse kõrge tase. Nimelt, luudamiseks küll ametisse pandud, lõpetas Klement luuapoliitika hoopis otsustavalt ära.
Bron?tein: “Ta (Klement) oli suurepärane inimene ja väga väljapaistev teadlane. Suur füüsik. Ja mis kõige tähtsam, väga korralik inimene. Ta tegi kogu panuse noortele, kes püüdlesid teadusesse. Tartu Ülikoolist sai tema eestvedamisel juhtiv asutus. Ülikool kuulus tollal kindlasti Nõukogude Liidu ülikoolide seas top-viide ja Euroopa ülikoolide top-kümnesse. Kahju, et tänaseks on tollased positsioonid mõneti kaotatud.”
KOOPERATIIVSUHETE POOLDAJANA
Bron?tein ei alustanud oma karjääri mitte põllumajandusökonoomika vallas, vaid oli esialgu ortodoksne marksist. Aga kui toimus kollektiviseerimine, millega sisuliselt hävitati eesti talupidaja ja kogu põllumajandus, hakkasid teda huvitama probleemid, kuidas siiski vanasti suhted põllumajandussektoris olid üles ehitatud ja millised seosed valitsesid ning kas neid seoseid ja vorme saab ära kasutada. Bron?tein: “Eesti põllumehel oli säilinud normaalsel majanduslikul huvitatusel põhinev ühistuliikumise traditsioon.”
Selle tegevusega oli tal võimalik algust teha tänu Nikolai Karotamme toetusele (1901-1969, EK(b)P I sekretär 1944-1950), kes küll ühelt poolt oli keskvõimu tähtsaima esindajana vastutav eesti talurahva massilise küüditamise ja sundkollektiviseerimise eest, kuid teisalt ei pooldanud ta üldse kollektiviseerimist, vaid esines väga selgelt avaldustega, millega pooldas hoopis kodanlikul ajal põllumajanduses valitsenud kooperatiivsete omandisuhete säilitamist. Sellega sai ta muidugi 1950. aastal toimunud EK(b)P VIII pleenumil külge natsionalisti (au)nimetuse ja “küüditati” teaduslikule tööle Moskvasse, kuid ka sealt jätkas ta aktiivselt tegevust, mis toetas Bron?teini nägemust põllumajanduse arendamisel. Tema asemel tuli I sekretäriks suur laveerija Johannes Käbin (1905-1999, EK(b)P I sekretär 1950-1978). Tähtis on see, et nii Käbin kui ka Tõnurist (tollane Eesti põllumajandusminister) ja nüüdne Eesti Vabariigi president Rüütel (tollal Tartu Näidissovhoosi direktor) jagasid paljuski Bron?teini visiooni koostööl baseeruvast põllumajandusest. Omavahel arutati, et stalinlikul kollektiviseerimisel baseeruval Nõukogude Liidu majandusmudelil, mis omakorda põhineb talupoegade ja tervikuna põllumajandussektori röövimisel muu tööstuse, sh sõjatööstuse, ülesehitamisel, ei ole tegeliku marksistlikuleninliku-sotsialistliku ideoloogiaga mitte mingisugust pistmist.
MAAL PEAB OLEMA HIND
1954 kaitses Bron?tein kandidaaditöö Leningradi Riikliku Ülikooli juures. Väitekiri rääkis sellest, et teatud juhtudel ja teatud majandussektorites ei ole oluline omandivorm (nagu väitsid ortodokssed marksistid, aga muide ka meie noored rahvuslastest reformaatorid), vaid selle realiseerimistingimused. Kuna ilma põrumata või vangi minemata ei olnud muudmoodi seda lähenemist võimalik selgitada, näitas Bron?tein oma väidete paikapidavust Lenini poolt kahekümnendatel ellu kutsutud “uue majanduspoliitika” (NEP) teeside ja prisma kaudu.
Bron?tein: “Pärast kandidaaditöö kaitsmist sai minust veendunud NEP-i pooldaja. Ma muutusin turumajandusliku sotsialismi kuulutajaks!”
Eesti põllumajandusele ja majandusele oli aga olulisem see, et peale Bron?teini kandidaaditöö kaitsmise hakati neid teese Eestis pisitasa ka reaalselt ellu viima, mille tõttu Eesti põllumajandus tõusis N. Liidus kõige modernsemaks. Eestist sai ainuke liiduvabariik, kus põllumeeste palgad ületasid töötleva tööstuse keskmisi kui ka keskmisi palku tervikuna ja see tagas paljuski ühiskonna heaolu ja sektori elujõulisuse.
Kandidaaditöö jätkuna jõudis Bron?tein teise probleemini – nimelt N. Liidus ei olnud maal hinda. Bron?tein: “Ukraina mustmullavöönd on hoopis teistsuguse saagikuse ja viljakusega kui Eesti põllumaad ja samas on ka Eestis näiteks Mulgimaa põllumaad märksa viljakamad kui kivised Põhja-Eesti künkad.” Sellest lähtuvalt käsitles Bron?tein ühe esimese majandusteadlasena N. Liidus maa erinevat väärtust ja hinda. Just sellest rääkiski tema doktoritöö, mille ta kaitses 1965. aastal Leningradis – põllumajanduse maksustamisel peab arvesse võtma maa viljakust ehk tema väärtust ja selle kindlakstegemiseks, milline on mingi maa väärtus teatud kindlas kohas, oleks vaja uuesti üle minna katastrisüsteemile, mis sotsialismi elluviimise käigus oli hävinenud. Bron?teini eestvedamisel loodi see süsteem Eestis uuesti.
VABA SÕNA KÄÄRIKUL
1967. aastal omistati Mihhail Bron?teinile professori kraad. Pärast doktoritöö kaitsmist ja ka paljude oma ideede elluviimist Eestis levisid Bro?teini poolt kuulutatavad edukad põllumajanduskäsitlused üle kogu N. Liidu. Neile tekkis tugev toetajaskond. Neid nn turumajandusliku sotsialismi pooldajaid kutsuti “majandus-arvestajateks” st nad lähtusid eluliselt lihtsast printsiibist, kuidas töötad, nii palju ka teenid. Tänu Käbinile, Klementile ja paljudele teistele keskmiselt liberaalsemalt majandusse ja ühiskondlikesse arenguprotsessidesse suhtuvale nomenklatuuri esindajatele omandas Tartu Ülikool ja siin valitsevad meeleolud omamoodi vabamõtlemise oreooli.
“Tartu Ülikool ja eriti tema väljasõidubaas Käärikul sai teiste N. Liidu majandusteadlaste hulgas kiiresti kuulsaks,” muigab Bron?tein, “teati, et siia sõites võib rääkida sellistel teemadel ja arutada selliste majandusprobleemide üle, mille eest mujal N. Liidus võis ka kinni minna.”
Siis tuli Mihhail koos oma kaasmõtlejatega ideele korraldada Tartus konverents majandusteemadel, kus arutletakse erinevat liiki uuenduslike majandusprobleemide üle. Kavas oli asi pidada 1968. aasta sügisel. Teesid valmisid kirjalikult hiliskevadeks, ent keegi lekitas asja Keskkomiteesse. Paraku oli just toimunud “Praha kevad”.
Bron?tein: “Suslov oli öelnud pärast teeside lugemist, et, ah nii, Tartus kogunevad siis need, keda me Prahas laiali peksime.”
Eesti nomenklatuur Klementiga eesotsas asus ringkaitsesse ja sügisene konverents ikkagi toimus: “Seal osales ka Käbin isiklikult, talle need konverentsi teesid olid vägagi südamelähedased? Muide, tollel konverentsil osales ettekandega ka Arnold Rüütel.”
TÄNASEST EESTIST JA EUROOPAST
Euroopa Liidu dotatsioonidel baseeruvat põllumajanduspoliitikat peab elupõline põllumajandusökonomist suureks probleemiks. “Sellega võrreldes on Eesti lähiminevik ja tänapäev märksa positiivsemad,” märgib Mihhail. Olles ise John Maynard Keynesi ja Ludwig Erhardti koolkonna pooldaja, leiab ta, et oluline on suurem riiklik sekkumine majanduspoliitilistesse protsessidesse ning turu isereguleerimisvõimesse uskuvat liberalismi tuleks vähendada. Samas möönab ta, et Eesti valis oma väiksuse ja maavarade vähesuse tõttu pärast iseseisvuse taastamist majanduspoliitikas ainuõige tee: liberaalne kaubanduspoliitika, proportsionaalne tulumaks ja ettevõtete tulumaksu puudumine reinvesteeritud kasumilt.
Bron?tein kommenteerib: “Oleme suutnud oma majandusreformidega suuri vigu vältida ja ma olen oma kiitvaid seisukohti väljendanud ka oma tudengile ja aspirandile Siim Kallasele.”
Tänase ühiskonna põhiprobleemina näeb Bron?tein varanduslikku kihistumist ja ebavõrdsust. “Olgu, see on paratamatus, kuid tasakaalustatud arengutega saab vältida seda, et see ebavõrdsus oleks liig suur,” leiab ta.
Ühe elujõulisema majandussektorina vähemalt järgneva poole sajandi vältel näeb akadeemik Bron?tein Eestis transiiti: “Kuid seda ainult sellisel juhul, kui meie ise oleme piisavalt targad ja piisavalt targad ollakse ka Venemaal.”
Venemaa pürgimust iga hinna eest vabaneda Baltimaade transiidikoridoridest peab Bron?tein rumaluseks. See muide on ka tema üks väheseid etteheiteid president Vladimir Putinile, keda ta muidu targaks meheks arvab. Kui väheneks riikidevaheline (Eesti-Vene) mõttetu tõmblemine ja poliitiline ebaratsionaalsus, võiks Eesti-Vene suhted olla analoogsed Hollandi-Saksa suhetega, kus 60% Saksamaa ekspordist, mida tarnitakse meritsi, käib läbi Rotterdami sadama.
Bron?tein arendab mõtet: “Osaledes kunagi 70ndatel erinevate töögruppide töös, mis tegi väga erinevaid mudeleid, nii majanduslikke, matemaatilisi kui ka logistilisi jne – mis teed pidi on kõige ratsionaalsem N. Liidust kaupu välja ja ka sisse vedada -, jõuti arusaamadeni, et kõige soodsamad kanalid on läbi Tallinna ja läbi Ventspilsi. Eksisteerisid ka mõned vähem ratsionaalsed valikud alternatiividena, aga selliseid nagu näiteks Ust-Luuga ei võetud üldse kõne allagi, sest see oli niivõrd looduslikult ebaratsionaalne. Luuga jõgi ju tassib oma suudmesse igal aastal sellise koguse erinevat sodi ja muda, et juba ainuüksi faarvaatri puhastamine nõuab kolossaalseid kulutusi.”
Samamoodi nagu akadeemiku nägemus transiidist, on see kategooriline ka energeetika kohta: “Eesti ja Euroopa sõltuvad energeetiliselt Venemaast vähemalt järgnevad pool sajandit. Tuleb aru saada teatud objektiivsetest paratamatustest. Venemaa elanikkond on ainult kolm protsenti maailma rahvastikust, kuid sinna on keskendunud 35% planeedi kasulikest maavaradest. XXI sajandi tähtsaim ressurss on gaas. Praegu on Euroopa suurimad gaasitootjad Venemaa (120 miljardit m³) ja Norra (70 miljardit m³). Venemaa tõestatud gaasivarud on 47 triljonit m³, teisisõnu 77% Euroopa üldvarudest, Norral aga 2,9 triljonit m³ ehk 4%. Juba 10-15 aasta pärast hakkavad praeguse tarbimismahu juures Euroopa oma varud otsa saama.”
EI MINGIT LEV TROTSKIT
Bron?teini nimi paneb küsima: “Ega te Leiba Bron?teini sugulane ei ole?” (Leiba Bron?tein alias Lev Trotski oli teatavasti kuulus vene revolutsionäär. Permanentne.)
“Ei ole,” vastab akadeemik Bron?tein. “Huvitav. Mult ei ole seda kunagi küsitud.”
Bron?tein mõtleb veidi.
“Minu isa, kes poliitikast tuhkagi ei taibanud ja kes kisti ajalooliste protsesside keerisesse, osales võitlejana revolutsioonilises tööliste-talupoegade rahvaarmees Venemaa kodusõjas.” Tolleaegne ülimat kuulsust ning paljude toetust nautiv rahvakomissar sai aga tõukeks, miks Mihhaili isa oma nime – senini veel Boren?tin kangelase auks ära muutis. Bron?teiniks. Mihhaili tädi elab ka täna Leningradis nimega Boren?tein, aga Mihhail on Bron?tein. Samuti pole Mihhailil sugulust kuulsa nimekaimust maletajaga.
Mihhail valdab nelja keelt – vene, eesti, saksa ja inglise. “Minu sünnimaa on Venemaa, aga kodumaa Eesti. Nende kahe maaga olen ma seotud ja kummatagi elu ette ei kujutaks. Mis puutub Iisraeli, siis vaimustun sellest maast läbi põllumajandusökonomisti silmade – kuidas nad küll nendel paljastel küngastel oma kibutsides põllumajanduses sellise efektiivsuse on saavutanud! – kuid hingesugulusest pole mõtet absoluutselt rääkida.”
PÕHIMÕTTELINE POOLVEGETAARLANE
Sporti on Mihhail armastanud terve elu teha – peamiselt jooksnud ja suusatanud. On korduvalt ka Tartu Maratoni sõitnud ning ka sel aastal sai suusad alla. “Aga joosta ma enam ei julge? kuigi terve elu on iga päev keskmiselt 8-10 km läbinud – liigesed ja kondid on läbi -, nüüd tahan kepikõndi teha.”
Kus Bron?tein puhkab? Mihhail: “Mitte kus, vaid kuidas. Puhkamisel eelistan aktiivset tegevust. Mis puudutab aga geograafiat, siis meelsamini reisin põhja- kui lõunamaadesse.”
Söögieelistustest rääkides ütleb akadeemik, et teda ei huvita mitte ühegi konkreetse maa köök, vaid ta on “põhimõtteline poolvegetaarlane”.
Bron?tein: “Liha ei söö üldse, küll aga kala ja palju-palju juur- ning puuvilja. Vajadusel teen ka ise süüa, kööki ära ei eksi. Kui võtta teemaks aga naps, meeldib mulle väga kvaliteetne kuiv vein ja konjak. Vahel harva pitsike head viina.”
Kuna Bron?tein on elupõline vaimustunud teatriskäija, siis oleks vast kohasem rääkida, millised on härra lemmikteatrid, mitte etendused – Peterburis Mariinski Teater ja Suur Draamateater, Moskvas Sovremennik ja Eestis Vanemuine ning Linnateater.
Mihhail: “Peale selle tunnen rõõmu, et leian lisaks professionaalsele publitsistikale alati aega lugeda ka memuaare ja klassikat.”
* * *
NIMI: Mihhail Bron?tein
TEADUSALA: Põllumajandusökonoomika
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD: Makro- ja põllumajandusökonoomika, riikide majandussuhted ja ökoloogia
VALITUD AKADEEMIKUKS: 27. märts 1975
PEREKONNASEIS: Abielus, poeg ja tütar
TEGEVUS: Tartu Ülikooli emeriitprofessor (alates 1993), Presidendi akadeemilise nõukogu liige, rahvusvahelise Majandusteadlaste Liidu liige, Rahvusvahelise Agraarökonomistide Assotsiatsiooni liige
HARIDUS:
1940 Leningradi XI Keskkool
1949 Leningradi Riiklik Ülikool
TEADUSKRAAD:
1954 majanduskandidaat Leningradi Riikliku Ülikooli juures
1965 majandusdoktor, samas
1967 professori kutse
TUNNUSTUSED:
1985 Eesti NSV teeneline teadlane
1998 Eesti Teaduste Akadeemia medal
Tartu Ülikooli teenetemedal
Rahvusvahelise N. Kondratjevi Ühingu medal
2006| Valgetähe III klassi teenetemärk
PUBLIKATSIOONID:
Üle 330 teadusartikli
Bron?tein, M. The Russian crisis and economy of Estonia. Transit, 1999, 1.
Bron?tein, M. Naftatransiit Läänemerel. Uue aastatuhande lävel. Tallinn, 2000, 188-194.
Bron?tein, M. Russian oil industry. Economic Trends (Helsinki), 2000, 2, 79-84.
Bron?tein, M. The Baltic: cooperation or confrontation. Logistics and Transport. Tallinn, 2002, 81-85.
Bron?tein, M. Eesti rahvuslike huvide kaitsel Moskvas. Iseseisvuse anatoomia. Tartu, 2004|, 48-61.
MONOGRAAFIAD:
Kokku koos toimetamiste ja kaasautorlusega 15
