Akadeemik Peeter Tulviste (s 1945 Tallinnas) võtab kokku oma lapsepõlve: “Ma sooviksin, et kõigil oleks sellised vanemad ja lapsepõlvekodu nagu minul.”
Ent vähese raha tõttu Peetri vanemad kõrgharidust omandada ei saanud. Isa lõpetas 1940 Sõjaväe Tehnikakooli, erialaks käsirelvad, ja teenis ohvitserina nn rahvusväeosade likvideerimiseni 1956. Ema käis Noorte Naiste Kristlikus Ühenduses, kus muuhulgas peeti loenguid laste kasvatamisest ja perenaiseks olemisest.
Peeter: “Eks ettevõtlik laps tahab nooruses ju kõigega tegeleda ja nii ka mina – kord tegelesin fotograafiaga, siis tahtsin marke koguda jne. Mäletan, et isa toetas kõiki mu ettevõtmisi jõudumööda.”
Nõmme Gümnaasium, omaette nähtus
Peeter õppis vara lugema ja ta oli juba enne kooli minekut arvestatava lugemusega. Lapsepõlv möödus Tallinna ja Nõmme vahel Järvel – ühel pool suured aiad ja äärelinna tänavad, teisel Pärnu maantee taga laiuv mets. Kolme-nelja-aastaselt tutvus Peeter ka oma parimate sõpradega läbi elu – lavastaja Ingo Normeti ja näitleja Andres Otsaga.
Kooli läks Peeter legendaarsesse Nõmme gümnaasiumisse, toonasesse Tallinna 10. keskkooli. Nõmme gümnaasiumi lõpetajatest on Akadeemilises KesKus’is palju juttu olnud, tipp-perioodil kuulus Eesti Teaduste Akadeemia rivistusse korraga üheksa (!) selle kooli lõpetanud või seal oma haridusteele olulise tõuke saanud akadeemikut. Kooli ajal oli Peeter aktiivne pioneer ja ta ei häbene seda, tunnistades: “Oma esimesed juhtimiskogemused ja oskused vastutada ning protsesse mõjutada sain ma just sealt, kui tuli laagreid ja matku korraldada.” Nõmme gümnaasium oli tõesti omaette nähtus. See ei kuulunud toona n-ö nomenklatuursete eliitkoolide hulka, aga oli oma vaimu poolest eriline.
Peeter võtab selle aja kokku nii: “Olen tagantjärele mõelnud, et meie koolis soodustati igati noorte inimeste saavutus- ja eneseteostusvajadust. Me võistlesime seal absoluutselt kõiges, küll spordis, küll kultuurivaldkonnas, näiteks kõnevõistlustel jne, kusjuures õpetajad tõstsid esile mitte ainult neid, kes hästi õppisid, vaid ka neid, kes olid muidu aktiivsed.”
Agressiivne Moskva
Kuidas sattus Peeter Moskvasse psühholoogiat õppima, kui ta ise arvas, et ainuvõimalik on pärast keskkooli lõpetamist minna Tartu Ülikooli ajalooteaduskonda. Peeter: “Täiesti kindlasti kaldusin ma nn “pehmete” ainete poole, humanitaarsed huvid ja suundumused lõid minus välja varakult.”
Kuid tänu ühele kooli õpetajale kuulis ta, et Moskva Ülikooli psühholoogia erialale on eraldatud kaks nn vabariiklikku vakantsi. Peeter ei teadnud absoluutselt, millega tegu on. Sõitis Toompeale Kreutzwaldi raamatukokku ja võttis välja kogu kirjanduse, mis raamatukogu peale psühholoogiast oli. Seda oli täpselt nii palju või vähe, et mõne päevaga oli materjal läbi loetud ja kujunenud tunne, et see on huvitav ja seda võiks minna õppima küll. Kandideerimiseks sai teha eksameid kohapeal ja eesti keeles. Need Peeter ka sooritas ja nii algas tema Moskva eluperiood, mis väikeste pausidega vältas kokku ligi kaheksa aastat.
Algus oli jube. Peeter meenutab: “Kui ma septembris 1964 Moskvas õpinguid alustasin, siis Tallinn oli toona veel viisakas ja puhas euroopalik linn – puhtad tänavad, vaiksed inimesed. Moskva seevastu oli agressiivne, inimesed karjusid üksteise peale tigedalt trollibussis ja poes. Kultuuri?okk oli kõva. Osalt seetõttu hoidsime me eestlased omavahel kokku ja tasapisi tekkis sõpru ka kohalike hulgas.”
Vähehaaval tutvus Peeter linna rikka kultuuripärandiga. Peeter: “Korraldasime väljasõite Moskva eeslinnadesse ja ka kaugematesse väikelinnadesse, samuti matku ning huvireise Moskva ümbruse mõisatesse ja lossidesse, mis on väga huvitavad ja suursugused. Kuna mu lapsepõlvesõber Ingo Normet õppis GITIS-es, siis olid meile avatud ka paljude teatrite uksed, seega elu oli tegelikult huvitav.”
Kultuuripsühholoogia pioneerid
Peeter jätkab: “Moskva Ülikooli psühholoogiateaduskonda (aastani 1966 filosoofiateaduskonna psühholoogia osakond) sattusin nii õnnelikul ajal, kui üldse võimalik oli. 1920. aastatel hariduse saanud professorid nautisid oma teaduskonna loomist. Vahetut suhtlemist professori ja tudengi vahel oli lõpmata palju – kursusel oli alla 30 tudengi, paar aastat hiljem juba 150.”
Peeter sattus tollase N. Liidu rahvusvaheliselt kõige tuntuma psühholoogi, neuropsühholoogia klassiku Aleksandr Luria õpilaseks, aga mitte neuropsühholoogia, vaid kultuuripsühholoogia alal. Luria, keda loetakse maailmaklassikuks, ja kes oli tunnistatud Lev Võgotski (1896-1934) kõrval teiseks kultuuripsühholoogia pioneeriks, tahtis oma 40 aasta eest põlu alla sattunud uurimuse tulemused välja anda ja otsis selle jaoks tudengit, kes vahepeal ses vallas maailmas tehtu läbi loeks ja töötleks ning kokku võtaks. Peeter: “Ma pean ütlema tõesti, et Luria oli erakordne inimene, kes mõjutas mind mitte ainult erialaliselt. Mul lihtsalt vedas.” Ta jätkab: “Luria oli oma andmed kogunud aastakümnete eest Usbekistanist ning toona tundusid need nomenklatuurile tundlikud ja ideoloogiliselt vastuvõtmatud ja kogu “kaust” pandi kalevi alla. Kui mina Luriaga kokku sain, tundus talle, et olukord on paremaks läinud ja hea huumorisoonega inimesena küsis ta minu käest oma dilemmat sõnastades, et mis mina arvan, kas ta peaks oma andmed praegu avaldama või postuumselt ? Tal olid andmed kokku kogutud, aga süstematiseeritud ja töödeldud tulemini jõutud ei olnud. Nägin võimalust oma humanitaarset hingelaadi tipp-psühholoogiaga siduda. Olen oma teadustööd teinud pidevalt läbi humaniora prisma ja üritanud mitte liialt palju libastuda ka minu teadusalas vohavale kiusatusele kõike loodus- või reaalteaduslike printsiipidega seletada.”
Kooli topitud kogukonnad
1975 kaitses Peeter psühholoogiakandidaadi kraadi Moskva Ülikooli juures teemal “Tunnetusprotsesside sotsiaalajaloolisest arengust: välismaiste eksperimentaal-psühholoogiliste uuringute baasil”. Kaitsmine möödus libedalt, aga enne seda oli aspirantuuri lõpusirgel oleval noormehel mõttetõrge: “Mul seisis kandidaaditöö aasta aega, sest ma ei tahtnud kirjutada seda kohustuslikku sissejuhatuse osa, nn halleluuja-osa, mis minu teadustöö toonase ideoloogia ja Leniniga oleks sidunud, aga ilma ei saanud. Lõpuks mulle nii öeldigi. Dekaan helistas mu juhendajale ja ütles, et kui seda osa ei ole, siis lihtsalt ei saa kaitsmisele ja kõik. Kirjutasin siis poole päevaga midagi kokku. Leidsin kuskilt mõned temaatikaga haakuvad tsitaadid ja käis küll.”
1974. aasta sügisest on Peeter Tulviste olnud seotud Tartu Ülikooliga, algul loogika ja psühholoogia kateedri õpetaja (1974-75), siis samas vanemõpetaja (1975-78), dotsent (1978-88) ja pärast doktorikraadi kaitsmist, alates 1988. aastast Tartu Ülikooli psühholoogiakateedri professor. Tema tähtsamad loengukursused on olnud mõtlemise ja kõne psühholoogia, kultuuripsühholoogia ning psühholoogia ajalugu.
Peeter korraldas mitmeid väliekspeditsioone, ikka otsis ta koolis mitte käinud inimesi ja kogukondi, küll Taimõrist, Kesk-Aasiast ja Lääne-Siberist: “Muideks, leida Nõukogude Liidus koolis mitte käinud inimesi-kogukondi, oli suur kunst ? Lapsed püüti kinni ja topiti kooli, tahtsid nad seda või mitte.”
1987 kaitses ta Moskva Ülikooli juures psühholoogiadoktori kraadi teemal “Verbaalse mõtlemise kultuuriajalooline areng”.
Poliitikast tagasi teadusesse?
Tartu Ülikooli rektoriks oleku ajal (1993-98) toimus intensiivne teadusmaastiku ümberstruktureerimine ning ülikooli avamine tervikuna maailmale, mis pidi käima käsikäes kogu Tartu kui seni suletud linna avanemisega maailmale. Üks osa oli ka inglise keele tugevam toomine teadusetegemise protsessidesse, või nagu Peeter ütleb: “Eesti keeles teadust teha on muidugi tore, aga ma küsin, kas siis teaduse peamine eesmärk on keeli elus hoida!?” Keelealase liberaliseerimise pärast sai rektor Tulviste oma kraesse ka toona oma tähetundi täie rinnaga välja elavad marurahvuslased ja teda süüdistati riiklike huvide ja koguni eestluse huvide reetmises. Oli inimesi, kes ei kujutanud Eestit ette mitte vaba tänapäevase riigina, vaid indiaani reservaadina.
1998. aastal jäi Peeter rektori uue ametiaja valimisel tiheda konkurentsi tingimustes alla prorektorist kolleegile Jaak Aaviksoole ja edasi tegi praeguse IRLi esimees Mart Laar talle ettepaneku kandideerida Tartu volikogu juhtima (1999-2001). Sealt algas Peeter Tulviste poliitikukarjäär. Peeter: “Nüüd igatsen teadusesse tagasi. Mind on poliitikas hoidnud see, et ma tõeliselt näen ja tunnen rõõmu, kui saab ühiskonna jaoks midagi ära teha. Näiteks nn vanemapalk kehtestada, mis on edukas katse lahendada Eesti üht olulisemat probleemi – rahvaarvu ja rahva juurdekasvu väiksust. Kuid mul on mõtted juba pooleteise kultuuripsühholoogia-raamatu jaoks olemas ja on aeg hakata neid paberile panema.”
Sürrealism ja lauluoskus
Peeter oli ka üks legendaarse 40 kirja allakirjutajatest 1980. aastal ja ta oli ka üks tõsisemalt võetavaid kandidaate Eesti Vabariigi presidendi kohale.
Peeter armastab lugeda, eriti mälestusi, mis on otsapidi seotud ka tema teadustööga – miks mingi inimene midagi just nii mäletab ja mitte teisiti ja miks midagi just nii kirja pannakase, aga mitte teisiti. Teatris käimine toimub pistelisemalt kui ilukirjanduse lugemine, ta käib vaatamas kindlasti seda, mida sõbrad-tuttavad lavastavad. Peeter: “Eile ostsin Andres Ehini värske luulekogu. Olen sürrealistliku luule austaja, seda koolipõlvest saati, kui sattus kätte Ilmar Laabani vaimustav, tollal lausa ilmutuslikuna mõjunud kogu “Ankruketi lõpp on laulu algus”. Ehini järel tuleb meie sürrealistlike luuletajate reas Jaan Malin.
Oma muusika- ja laulmisoskuste kohta ütleb Peeter: “Kui laulva revolutsiooni edu oleks sõltunud minu lauluoskusest, siis oleks meil tänase päevani vene valitsus.”
Mis närvidele käib?
“Aastasadu on riik olnud võõras mure, meie asi on olnud riiki petta ja varastada. Eestlane ei ole arusaadavatel ajaloolistel põhjustel harjunud oma riigina elama, oleme harjunud kogu aeg riiki siunama. Rahvuslik identiteet on meil tugev, riiklik seevastu nõrk. Selle kujunemine võtab aega.”
Aga mis rõõmustab?
“Olen paaris komisjonis, mis eraldavad noortele vahendeid välismaal õppimiseks. Sellest on iga kord hea meel, et meil on tuhandeid tublisid ja usinaid noori, kes üha parema hariduse poole pürgivad ja teavad, mida tahavad.”
* * *
Ühendkoor “Las jääda nii, kuis oli …”
Esimesel rahvusvahelisel konverentsil välismaal oli Peeter 1988 ehk 43-aastaselt, 1989 käis ta esmakordselt elus “kapitalistlikul maal” – Soomes. Aastatel 1990-91 oli ta terve akadeemilise aasta äärmiselt tugevas psühholoogia instituudis Clarki Ülikoolis Massachusettsis külalisteadur ja seejärel 1992. aasta kevadsemestri Hamburgi Ülikoolis külalisprofessor. Peeter: “Käitumised ja hoiakud õppejõudude suhtes on erinevates maades erinevad. Kui näiteks USA-s ei ilmunud mõnel päeval töö juurde, hakati koheselt huvi tundma, kas on midagi lahti ja kas tervis on ikka korras. Samas kui Hamburgis ilmusid töö juurde päeval, mil loengut ei olnud, hakati uurima, miks sa töö juurde tulid, kas juhtus midagi …”
Uute tuulte puhumisega riigis ja Eesti teadusmaailmas ning värskete välismaa teaduskorralduslike tähelepanekutega ja juba koolipõlvest pärit organiseerimisomadustega muutus Peeter vajalikuks inimeseks toonasele rektorile Kärnerile. Peeter meenutab: “Mäletan, et kui 1992 korra Hamburgist kodus käisin, sain Kärneriga kokku ja ta ütles, et kui Hamburgist tagasi tuled, siis asud ülikooli prorektoriks ja kogu lugu. Teiseks prorektoriks kutsus ta Jaak Aaviksoo, kellega koostöö sujus väga hästi. Nii me neid muutusi seal vedama hakkasime. Eks sellised arengud olid kõigile ootamatud. Niisama ootamatult, kui Eesti vabaks sai, niisama ootamatult sattusid inimesed kohtadele, millest nad kunagi tõsiselt mõelnud ei olnud. Minu liikumised prorektoriks ja aastast 1993 TÜ rektoriks liigituvad just sellesse valdkonda.”
Prorektorina kureeris akadeemik Tulviste nn reformikomisjoni, mis pidi selekteerima TÜ olulisemad arengusuunad ja strateegiad. Valitsevaid hoiakuid ja harjumusi muuta oli raske: “Vahel oli tunne, et su vastas istub ühendkoor, kes laulab üha ühte viisi “las jääda nii, kuis oli, las jääda nii, kuis on ?””
* * *
NIMI
Peeter Tulviste
TEADUSALA
Humanitaar- ja sotsiaalteadused
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Kultuuripsühholoogia; mõtlemise ja kõne psühholoogia; psühholoogia ajalugu
VALITUD AKADEEMIASSE
23. november 1994
AKADEEMIA OSAKOND
Humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
28. oktoober 1945, Tallinn
TÖÖKOHT
Riigikogu liige (alates 2003|)
Tartu Ülikooli kultuuripsühholoogia erakorraline professor (0,5 kohaga)
HARIDUS
1964 Nõmme gümnaasium
1969 Moskva Riiklik Ülikool
TEADUSKRAAD
1975 psühholoogiakandidaat Moskva Riikliku Ülikooli juures
1987 psühholoogiadoktor Moskva Riikliku Ülikooli juures
TEENISTUSKÄIK
1969-1971 insener Tartu Ülikoolis
1974-1975 Tartu Ülikooli loogika ja psühholoogia kateedri õpetaja
1975-1978 samas vanemõpetaja
1978-1988 samas dotsent
1988-? Tartu Ülikooli psühholoogia kateedri professor
1988-1992 psühholoogia kateedri juhataja
1989 külalisteadur Clarki Ülikoolis (Worcester, MA, USA)
1990-1991 samas külalisprofessor
1991-1993 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna korraldajadekaan
1992 külalisprofessor Hamburgi Ülikooli germanistika instituudis Saksamaal
1992-1993 Tartu Ülikooli prorektor
1993-1998 Tartu Ülikooli rektor
1994-2004| Eesti TA asepresident
1994-1999, 2004|-2009| humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakonna juhataja
1999-2001 Tartu Linnavolikogu esimees
2002-2003| Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülema haridus- ja teadusnõunik
2003|-? Riigikogu liige
TUNNUSTUSED:
1998 Eesti Vabariigi Riigivapi IV klassi teenetemärk
1998 Vorone?i Riikliku Ülikooli audoktor
1995 Rootsi Kuninglik Põhjatähe 1. järgu orden
1997 Pärnumaa Vapimärk
1998 Kaitseliidu Tartu maleva teenetemärk
2005| Tartu Ülikooli sihtasutuse raefondi preemia
2006| Riigivapi III klassi teenetemärk
Kaitseliidu Valgerist
Poola Meditsiiniakadeemia auprofessor
Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis Lõuna-Rootsi osakonna auliige
TEADUS-ORGANISATSIOONILINE ja ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
EESTIS:
1994-1998 Eesti Teadus- ja Arendusnõukogu aseesimees
2000-2002 Eesti Euroopa Liikumise president, juhatuse liige
1988-? Eesti Psühholoogide Liidu liige
1998-? Tartu Ülikooli ajalookomisjoni liige, esimees (1998-2005|)
1998-? Eesti Kirjanduse Seltsi liige, esimees (1998-2004|)
2001-? Eesti Kaitseliidu vanematekogu liige
2002-? Teaduse ja kultuuri sihtasutuse Domus Dorpatensis nõukogu liige
2004|-? Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu esimees
2004|-? Haridus- ja Teadusministeeriumi teaduspoliitika komisjoni liige
2005|-? Kaitseministeeriumi teaduskomisjoni esimees
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste nõunike kogu liige
Tartu Ülikooli ajalookomisjoni liige
Kristjan Jaagu stipendiumikomisjoni liige
Uku Masingu kolleegiumi liige
Villem Reimani kolleegiumi liige
MUJAL:
1995-? Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige
1996-? New Yorgi Teaduste Akadeemia liige
1998-? Helsingi Ülikooli Aleksandri Instituudi nõukogu liige
2002-? Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige
Venemaa Kasvatus- ja Sotsiaalteaduste Akadeemia liige
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID:
Üldarv: 110
MONOGRAAFIAD:
Тульвисте, П. Культурно-историческое развитие вербального мышления : психологическое исследование. Тартуский государственный университет, Валгус, Таллинн, 1988.
Tulviste, P. The cultural-historical development of verbal thinking. Nova Science Publishers, Commack, 1991.
Vademecum. Peeter Tulviste. Koostanud Mihkel Mutt. Ilmamaa, Tartu, 2001, 294 lk
HOBID
Vanade raamatute ning ajatute ja ajakohaste naljade kogumine