Loodusteaduste guru ja orgaanilise keemia apologeet, akadeemik Jaak Järv (s. 1948) valiti Teaduste Akadeemia (TA) liikmeks 1997. aastal. Tema peamisteks uurimisvaldkondadeks on olnud biokatalüüsi ja retseptoorsete protsesside spetsiifilisuse ning mehhanismide uurimine kineetiliste ja teiste füüsikalis-keemiliste uurimismeetodite abil. Andmetöötlusel on kasutatud kvantitatiivseid sõltuvusi molekulide struktuuri ja aktiivsuse vahel.
MOLEKULAARSEST ÄRATUNDMISEST
Akadeemik Järv seletab oma teadushuvi järgmiselt: “Nii meid ümbritsev elusloodus kui ka meie enda organism koosneb tohutult suurest hulgast keemilistest ainetest, mis võiksid omavahel reageerida väga erinevatel viisidel. Tegelikult mingit kaost aga ei teki ja meis toimuvad ainult elutegevuseks vajalikud protsessid. Seda nähtust võib nimetada ka “molekulaarseks äratundmiseks”. Miks on see nii? Kuidas elusloodus “valib” talle vajalikke reaktsioone kõikide võimalike hulgast? Sellele küsimusele olengi püüdnud vastust leida.”
Akadeemik kirjeldab viisi, kuidas uurida “molekulaarset äratundmist”: “Mõtlen välja ja sünteesin mingi aine, mida looduses ei ole. Edasi viin selle molekuli kokku loodusest pärit molekulidega ning jälgin, millised produktid ja kui kiiresti tekivad. Nii saab teada, kas ja kuidas minu poolt loodud molekul looduslike molekulide poolt “ära tunti” ja millised seaduspärasused seejuures ilmnevad. Nende seaduspärasuste tundmine on oluline näiteks ravimite loomisel, sest need peavad toimima ainult õiges kohas ja vajalikul viisil ning igasugune muu reaktsioon võib esile kutsuda mittesoovitava kõrvalmõju.”
POOLELDI PÕLENUD RAAMATURIIUL
Jaak sündis esimese põlve tartlaste sõjajärgsesse perre. Lapsepõlv ja noorus möödusid purustatud Tartus.
Jaak meenutab: “Mäletan selgelt, et lapsepõlves, kui mööda linna jalutasime, olin kogu aeg nagu lõa otsas, sest käisid varemete koristustööd ja seda jälgiti väga täpselt, kuhu ma joosta tohin, kuhu mitte – linn oli veel lõhkemata mürske täis.”
Jaak kasvas teenistujate perekonnas, tema isa töötas hiljem Tartu Autoremonditöökoja juhatajana, ema oli lasteaia muusikakasvataja.
Põhihariduse sai tulevane akadeemik Tartu X Koolis, kus Jaagul tekkis kuuendas klassis huvi keemia vastu – ehkki kooliprogrammist keemia veel puudus. Ent füüsika tunnis tehti mõned keemia-alased katsed, mis oma drastilis-koomilisel moel avaldasid noorele Jaagule mõju kogu edasiseks eluks.
Jaak meenutab: “Kuna mulle jäi nendest koolis tehtud katsetest mõnevõrra väheks, siis otsustasin kodus mõned katsed järele teha, mille tulemusena juhtus see, et kui osa raamatukapist oli maha põlenud, vaatasid vanemad, et poisil on sügavam keemiahuvi ning otsisid mulle labori, kus sai katseid teha.”
Nii oli Tartu Ülikooli keemiaosakonda astumine 1967. aastal juba asjade loomulik käik. Kuigi oli periood, mil Jaak kaalus tõsiselt minna edasi arstiks õppima, jäi armastus keemia vastu peale. Keskkooli ajal võttis Jaak aktiivselt osa aineolümpiaadidest keemias, füüsikas, bioloogias, geograafias, aga ka ajaloos. Kusjuures too keemiaklass, kus Jaak õppis, on mingis mõttes legendaarne, sest Jaagu tollased klassivennad on praegused akadeemikud Mart Saarma, Mart Ustav, Raivo Uibo ning lisaks veel pinutäis professoreid ja terve hulk teaduste doktoreid. Eestimaa klassijuhatajad, lugege neid ridu ja tehke oma klassis järgi!
ALZHEIMERI TÕVE RAVIMISEST
Ülikooli õpinguperioodist meenub Jaagule kõige eredamalt osavõtt esimesest kursusest tolleaegse Üliõpilaste Teadusliku Ühingu raames tegutsenud füüsikalise biokeemia ringi töös. Selle ringi koosseisu kuulusid tol ajal keemiat, aga ka bioloogiat ja füüsikat õppivad üliõpilased, kes tundsid huvi biokeemia ja molekulaarbioloogia vastu. Seal ringis oli võimalik ka Avo Aaviksaare juhendamisel osaleda eksperimentaalses ensümoloogia-alases uurimistöös, mille baasiks oli tolleaegne keemilise kineetika ja katalüüsi laboratoorium.
Sellest ajast on kogu akadeemik Järve elu – pea nelikümmend aastat – möödunud Ülikooli keemiahoones. Neljandast kursusest alates on Jaak end mitmel korral täiendanud Moskva Ülikoolis ning NSVL Teaduste Akadeemia Elementorgaaniliste Ühendite Keemia Instituudis, kust sai ka selliseid teadmisi, mida Tartus ei antud.
Akadeemik: “Võib julgelt öelda, et minu elu on alates tudengipõlvest möödunud laboris. Meil, keemikutel on isegi selline ütlus, mida mõni vanem kolleeg varem või hiljem nooremale arenevale keemikule teatab: “Keemik sünnib laboris.” Nii minu töö kui ka seltsielu, kõik on möödunud laboris, kui vaja, on seal ööd ja päevad töötatud ja kui on põhjust olnud, siis ka labori kõrval koridoris pidutsetud.”
Aastal 1972 lõpetas Jaak Tartu Ülikooli kiitusega ning jätkas 1973. aastal õpinguid aspirantuuris. Kandidaaditöö teemaks oli “Atsetüülkoliinesteraasi spetsiifilisuse ja reaktsioonimehhanismi uurimine, kasutades keemilise kineetika meetodeid ning kvantitatiivseid struktuuraktiivsussõltuvusi”. Selleks, et antud teemal kandidaaditööd kirjutada, oli vaja eelnevalt sünteesida mitmesuguseid koliinesteraaside inhibiitoreid, milleks kulus ligi pool töö täitmiseks ette nähtud kolmest aastast. Töö juhendajaks oli Avo Aaviksaar.
“Võib julgelt öelda, et selle, kes ma täna olen teadlasena, keemikuna võlgnen ma suures osas Avo Aaviksaarele. Ta oli tõeline ja andunud teadusfanaatik, kes toetas alati uusi teadusalaseid ideid ning lähenemisi. Nimedest tooksin oma eeskujudena välja ka Viktor Palmi, kes oli paljudele siinsetele keemikutele legendaarne õpetaja, aga ka molekulaarbioloog Artur Linnu, kellega paljude aastate jooksul tegutsesin samas laboriruumis. Lisaks meie keemiaosakonnas valitsenud loominguline, ideederohke ja heas mõttes intrigeeriv õhkkond. Siinsete inimestega on olnud huvitav, alati võid ammutada uusi ideid.”
Kandidaaditöö kaitses akadeemik Järv 1976. aastal Eesti Teaduste Akadeemia Keemia Instituudis, kus oli just moodustatud uus kaitsmisnõukogu. Need uuringud on olulised Alzheimeri tõve diagnoosimisel ja võibolla ka ravimisel. Seoses sellega kaalub akadeemik tõsiselt, kas ei peaks nüüd ringiga uuesti nooruse uurimisteemade juurde tagasi pöörduma.
DOKTORITÖÖ MOSKVAS
Akadeemiku doktoritöö enam ensüüme ei puudutanud. Jaak arvab, et teadlasele tuleb kasuks uuritavaid teadusteemasid aeg-ajalt vahetada, see avardab silmaringi ja uute teemade kaudu võib tulla täiesti huvitavaid lahendusi ja ideid oma vanade teemade edasiseks uurimiseks. Doktoritöö rääkis rakuretseptoritest. Retseptor on nagu biotelegraaf, mis organismis teavet edasi “toksib”. Piltlikult öeldes vabaneb ühest rakust molekul, seikleb väheke, leiab teise raku pinnal retseptori ja seostub selle valgumolekuliga. Selle sündmuse tunneb see teine rakk ära ja nii vahetavad kaks rakku omavahel teavet. Jaak uuris ka seda “molekulaarset äratundmist”, miks mingi retseptor temale suunatud molekuli ära tunneb ja omaks võtab. Sellel tööl on väga sügav ja võib öelda, et ka kapitaalne praktiline väljund, sest paljud tänapäeva ravimid toimivad samade rakuretseptorite kaudu.
Oma doktoritöö kaitses Jaak 1990. aastal Moskva Ülikooli juures. Moskvas sellepärast, et see oli rahvusvaheliselt aktsepteeritud keskus, kus olid doktoritöö kaitsmisele väga ranged nõuded.
PUBLIKATSIOONID TASUTA AVALIKUKS
Pärast doktoritöö kaitsmist jätkas Jaak nii teadus- kui ka administratiivset tööd. Jaak on eriline ja eristuv akadeemik: sageli on TA akadeemikud kas lõpetanud teadustöö tegemise või siis teevad seda väga minimaalselt, näiteks mõne juhendamise tasandil, olles rohkem keskendunud administreerimisele ning uutele tulijatele keskkonna loomisega hõivatud; või siis keskendunud ainult teaduse tegemisele ja on ennast administratiivsetest ametitest eemal hoidnud, ent akadeemik Järv on “multifunktsionaalne”. Ta on olnud Tartu Ülikooli teadusprorektori asetäitja (1983-1991) ja dekaan (1998-2001), mis mõlemad on suhteliselt administratiivset laadi ametid. Kuid samas on ta kogu aeg ka viljakalt teadust teinud – juhendanud kraaditöid ja publitseerinud. Võib väita, et päris suur osa täna Eestis tegutsevatest biomolekulide uurijatest on olnud tema õpilased. Lisaks veel ajutiselt või päriselt välismaal töötavad teadlased. Ta on juhendanud 16 doktoritööd ning on veendunud selles, et õpilased ja nende edukus on tema kõige olulisemaks saavutuseks.
2005|. aastal ilmus Järve kaasautorlusega kuus publikatsiooni rahvusvahelistes erialaväljaannetes. Kuid olles alates 1984. aastast ajakirja Bioorganic Chemistry (Elsevier, USA) toimetuskolleegiumi liige ja 1997. aastast FEBS-i (Federation of European Biochemical Societies) publikatsioonide komitee liige, on tal selleks mingil määral ka moraalne kohustus.
Publitseerimine ja sellega seonduv on Jaagul südamel ka laiemas plaanis. Talle nimelt ei meeldi, et kirjastajad ja toimetused on hakanud dikteerima teadusmaailmale oma tingimusi teaduspublikatsioonide avaldamiseks. See halvendab oluliselt teadusalast infovahetust, mis on aga tänapäeva arengutempo juures väga oluline. Seega on Jaak innustunud eestvõitleja internetis kõikidele tasuta kasutamiseks avatud teaduspublikatsioonide eest. Ta leiab, et ka Eesti TA peaks hakkama korraldama tsentraalselt publikatsioonide avaldamist ja teadusraamatukogu loomist internetis, nagu väga paljudes teistes riikides on juba tehtud.
2005|. aasta TA aastaraamatus on Jaak kirjutanud: “Miks mitte avada Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised tasuta kasutamiseks kogu maailmale. Toimetiste väljaandmine on ka teatud poliitilise kaaluga tegevus. Kui paljude riikide (Venemaa, USA jne) Teaduste Akadeemia liikmed omavad õigust esitada väljapaistvaid töid publitseerimiseks oma Akadeemia toimetistesse, siis miks peaks Eesti Teaduste Akadeemia sellest tavast loobuma?”
TARTU KEEMIKUTE OLUKORRAST
Jaak muretseb selle pärast, et tähtsamad teadussaavutused kalduvad minema ookeani taha. See hüpe, mis on suudetud fundamentaaluuringute vallas näiteks USA-s viimase kümnendi jooksul saavutada, on võrreldes Euroopaga muljetavaldav. Kas see nii jääbki?
Akadeemik Järv: “Samas ei tohi ära unustada ka terviklikku pilti. Ilmselt on USA-s ka väga palju halbu ülikoole. Usun isegi, et see erinevus heade ja halbade vahel on märksa suurem kui Euroopas. Veelgi enam, ma arvan, et kui me võtame arvesse üleüldise keskmise, siis on Euroopa ülikoolid ikkagi paremad ja tugevamad kui Ameerika ülikoolid.”
Vaadates TÜ keemiaosakonda, julgeb Jaak väita, et kuigi meil ei ole võib-olla enam sellist taset ja prestii?i teaduskeskusena kui paarkümmend aastat või enam tagasi, ollakse siiski arvestataval tasemel. Tartust on tõusnud nii mõnigi teadlane või tudeng, kes on saanud mõnes Lääne ülikoolis professoriks või arvestatava rahvusvahelise keemia- või biotehnoloogia firma teaduspoole tegijaks.
Samuti on Jaagul hea meel, et keemikutel ei ole viimase 10-15 aasta jooksul olnud probleeme noorte lisandumise ja keemikute järelkasvuga: “Meil on toimunud siin üsna mitu generatsioonide vahetust ja meil ei ole tekkinud kordagi kõhklusi mõne vakantsi tekkides, et keda sinna panna. Alati on heal tasemel juurdekasv olemas olnud. See ei ole tänases ülikoolis üldsegi mitte tavaolukord. Ehkki praegune keemiahoone valmis 50ndate alguses ja alates sellest ajast mingeid olulisi investeeringuid ehitisse ja suurematesse seadmetesse toimunud ei ole.”
NABA IMETLEMISE PROBLEEM
“Ühiskonnas häirib mind kõikjal vohav ebakompetentsus ja enese naba imetlemine, eriti, kui see puudutab nn arvamusliidreid, tihti ka ajakirjandust. Täiesti juhmi enesekindlusega räägitakse avalikult kohati täiesti rumalat juttu,” ütleb Jaak.
Probleem on üldisem, sest see saab alguse juba pisiasjadest – terminoloogiast ning mõistetest – ja tihti viitab see ka Eesti ajakirjanduse ebapädevusele, et ei osata taolist ebakompetentsust korrigeerida. Välditakse ka endast targemate käest küsimist, kuid selline ignorantsus ebakompetentsuse suhtes on akadeemik Järve arvates väga ohtlik.
Akadeemik Järv: “Täna on meil küsimus mingis komakohas, aga homme võib olla küsimus, mis saab saatuslikuks kogu rahvusele.”
Jaagule teeb rõõmu see, et vaatamata viimase 15 aasta ühiskondliku korra muutusele ja ümberformeerimisele ei ole ühiskonnas siiski suuri ja fataalseid vapustusi toimunud. Ta hindab Eesti ühiskonna tolerantsust ja mõistmist nende protsesside ja pingete suhtes, mis on tekkinud, sest paljuski jääbki ju see ebaõiglus ju kompenseerimata.
Järv: “Hea, et see ebaõiglus, mis vahepeal tekkis, ei asendunud kohe teise ebaõiglusega, et ei tekkinud kättemaksu. Eesti sai sellest tolerantselt ja suhteliselt kiiresti üle.”
Viimastel aastatel üritab Jaak võimalikult palju aega veeta koos perega. Vanale ujujast trennipoisile omaselt meeldib talle puhata ikka seal, kus on meri ja soe. Kahjuks on sageli vaja ka reisida. Lisaks teaduskonverentsidele on ta tegev ka FEBS-is, lisaks me Euroopa Komisjoni ülesanded. Sellest tegevusest on kohati ka tulu tõusnud. Nii oli Jaak FEBS-i esindajana Euroopa Teadusnõukogu idee sünni juures ning osales kokkusaamistel, kus selle nõukogu tegevuse põhimõtteid kujundati. Täna tegutseb Euroopa Teadusnõukogu Euroopa Komisjoni egiidi all.
MÄSSAJA KÖÖGIS
Jaagul on üks väga huvitav hobi – kodukujundus. Ta ütleb, et see on üks igavikuline protsess, mis liidab peret ja millest ei väsi kunagi. Jaak on oma uue kodu rajamisele suisa andunud. See võtab energiat ning sisustab kogu vaba aja. Kes tulemust tahab näha, peab talle külla minema!
Jaak: “Sageli on mingis paberis küsimus hobi kohta. Ma ei kogu marke, unicu sõiduautosid ega kunsti. Siis käisingi välja selle “termini”. Nii et olgu siis minu puhul niimoodi.”
Teine hobi on Jaagul kokandus – eks seegi ole ju keemia.
Jaak: “Toiduvalmistamine on ju ka keemiline protsess, aga ühe olulise põhimõttelise erinevusega. Kui keemias valitsevad kindlad seosed ja seaduspärasused, siis toiduvalmistamine baseerub tunnetel ja emotsioonidel.”
Üle kõige meeldib talle lihaga mässata, aga perele maitseb jälle rohkem kala, seega peab ta kogu aeg erinevate toitude valmistamise osas kompetentsi hoidma. Eriti põnev ja tervislik on jaapani köök.
Hõrkude roogade kõrvale meeldib Jaagule veini rüübata. Ta püüab ka veiniteadusele teadlikult läheneda, üritades keerulisest veinimaailmast selget sotti saada.
Jaak nendib: “Veinikultuur on see, mis ma olen enda jaoks avastanud, seal võiks lõpmatuseni ennast täiendada ja uurida. Eks ole see ju inimkonna üks esimesi “biotehnoloo giaid”. Erinevalt kokandusest, kus ma olen täielik iseõppija, olen püüdnuid veinide osas ka mõnda harivat üritust külastada. Aga kõige esimese ja väga hea õppetunni selles vallas andis mulle üle kümne aasta tagasi hiljutilahkunud professor Ivar Ugi, kes on vaieldamatult üks tuntumatest eestimaalasest keemikutest.”
KRIMKAD JA JUMAL
Kirjandusest armastab Jaak lõõgastavaid kriminulle ja ulmet. Praegu on aktuaalne lastekirjandus, viimati näiteks luges ta pisitütrele unejutuks Madonna kirjutatud “Inglise roose”. Teatris käis viimati “Kameeliadaami” vaatamas ja üldse meeldivad talle rohkem muusikaetendused – ooper, ballett. Jaak märgib, et head asja peab vaatama heas kohas, sestap loobus ta näiteks Vanemuise “Catsi” lavastusest, sest ei tahtnud oma Londonis sellest etendusest saadud muljet rikkuda. Alati kuulab Jaak ka mõnuga kammerkontserte ja d?ässi.
Jumalaga on akadeemik Järve suhe selline: “Sellesse habemikku, kes kuskil pilveveerel istub nagu Bildstrup teda kunagi joonistas, ma ei usu. See on liialt primitiivne. Kuid ilmselgelt on inimesel raske mõista asjaolusid, kuidas see kaose ja korrapäratuse suunas liikuv maailm ja eriti inimteadvus on ikkagi kokku pandud. Vahest kuulub Jumala mõiste rohkem psüühika kui füüsilise maailma valdkonda.”
Elus peab Jaak tähtsaks harmooniat ja sisemist rahu – tasakaalukus on see, mis aitab üle saada kriisisituatsioonidest. Harvad hetked Vabamüürlaste Loo?is aitavad eneses selgust leida. Kui millelegi pole hetkel sobivat seletust, siis on alati soovitav aeg maha võtta ja oodata, kuni see selgus susse tuleb. Ja kindlasti see ükskord tuleb.
* * *
NIMI: Jaak Järv
TEADUSALA: Loodusteadused
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD: Bioaktiivsete ühendite konstrueerimine ja süntees. Biomimetikud. Retseptorligandide süntees, sh märgismolekulid positron-emissioontomograafia tarbeks. Struktuur-aktiivsus sõltuvused ja bio-aktiivsuse kvantitatiivne iseloomustamine. Ligandide toimemehhanismid Gvalkudega seotud retseptoritega. Ensüümkatalüüsi kineetika ja mehhanismid. Molekulaarne äratundmine
ensüümkatalüüsil ja retseptorite sidumisel.
VALITUD AKADEEMIASSE: 29. oktoober 1997
AKADEEMIA OSAKOND: Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond
PEREKONNASEIS: Abielus, poeg ja kaks tütart
TÖÖKOHT: Tartu Ülikooli orgaanilise keemia professor (alates 1992)
HARIDUS:
1967 Tartu V Keskkool
1972 Tartu Ülikool cum laude
TEADUSKRAAD:
1976 keemiakandidaat, Eesti TA Keemiainstituudi juures,
1990 keemiadoktor, Moskva Ülikooli juures.
1991 professori kutse
TUNNUSTUSED:
1987 Eesti NSV teaduspreemia
1991 Kuopio Ülikooli audoktor
1996 Uppsala Ülikooli audoktor
2000 Eesti Vabariigi teaduspreemia
PUBLIKATSIOONID:
TEADUSARTIKLID (üldarv ja eraldi kuni viis viimase kümne aasta olulisimat): üldarv 187; CC tööd 124
HOBID: Loodusteaduslik õpitarkvara ja arvuti kasutamine loodusteaduste õpetamisel koolis. Kodukujundus ja kokandus.