Teoreetilise füüsiku Harald Kerese kirjeldamiseks on erinevates käsitlustes kasutatud selliseid omadussõnu nagu “Eesti teaduse suurkuju”, “Eesti teaduse grand old man”, “Eesti teaduse südametunnistus” ja mitte sellepärast, et tegu on TA vanima akadeemikuga, vaid tema panuse, vaheda mõistuse ja võrratute ütluste tõttu Eestis toimuvate protsesside kohta. Keres valiti TA astronoomia ja füüsika osakonda 1961. aastal, tema uurimistöö peasuundadeks on olnud üks suhteliselt kitsas, kuid samas meie maailma olemust ja universumis toimuvaid protsesse kokku võttev töö – relatiivsusteooria alused (üldrelatiivsusteooria – aja ja ruumi Einsteini teooria).
ISEPUSIJA VARASEST EAST
Harald Keres sündis 15. novembril 1912. aastal Pärnus. Nagu kõik tema kaasaegsed on ka Harald elanud kuni tänaseni kokku seitsme riigivõimu all. Tema isa oli kuldsete kätega rätsep ning ema Peterburis meistridiplomiga õmbleja. Esimese maailmasõja aegu kolis Kereste perekond Pärnust üldises sõjahirmus Narva, kus sündis Harald Kerese vend Paul Keres – tulevane malesuurmeister. Harald meenutab: “Narvas sattusime Vabadussõja lahingute keerisesse. Pärast öist lahingut, mis käis turuplatsil otse meie akende all, ei lubatud meil lastel hommikul isegi aknast välja vaadata.”
Kooliteed alustas Harald Narvas 1. algkoolis 1921, aasta pärast kolis perekond Pärnusse tagasi. 1927 lõpetas ta Pärnu linna 9. algkooli, millele järgnes viis aastat õpinguid Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis. Seal leidis ta koolimaja pööningult terve hulga tsaariaegseid tõsiteaduslikke matemaatikaalaseid raamatuid, ning hakkas neid uurima. Isepusija ja -õppija on Harald olnud läbi terve oma õppimise, õpetamis- ja teadlasekarjääri. Lisaks õppis gümnasist Keres klaverimängu ning mängis kooli õpilasorkestris flööti. Harald: “Koolilt sai kasutada vanaaegse primitiivse flöödi, mänguoskuse õpetust anti tasuta. Muusikat ei ole ma eales unustanud.”
Haraldi meelishobi oli orkestrites mängimine: rida aastaid Pärnu ja Narva-Jõesuu suveorkestrites, paljudes sümfooniaorkestrites, eriti Vanemuise teatriorkestris selliste silmapaistvate dirigentide käe all nagu J. Simm ja Ed. Tubin. (Tubin muuseas oli peale geniaalse orkestrijuhi ka väga hea maletaja ja Haraldi venna väga hea sõber.) Teine Haraldi hobi oli klaverimäng. Pärnus aega teenides tõi ta oma pilli kasarmusse ja Tartus oli see tal ka Tähetornis kaasas!
“Tartu pommitamisel põles ära vana sõber klaver, kuid pärast sõda õnnestus osta stiilne tiibklaver Bechstein”, ütleb teadlane. Akadeemik Keres peab teadust ja kunsti inimese vaimse tegevuse kõrgeimaks sfääriks ja intellektuaalse naudingu allikaks, “mille vahele kunstlike vaheseinte püstitamine on väga meelevaldne”.
ÜLDRELATIIVSUSTEOORIA PROBLEEMID
1932 astus Harald Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonda. Harald: “Matemaatikahuvi sai mul alguse juba algkoolis. Lahendasin seal pidevalt kõikides õpikutes koheselt kõik matemaatikaülesanded ära ilma, et keegi oleks mult seda palunud.”
TÜ matemaatikaosakonna lõpetas Keres 1936. aastal cum laude. Õppetööd ja edasist teadustööd meenutades: “Õppetöös pole mul iial olnud järeleaitajat, niisamuti hiljem teadustöö suunajat või nõuandjat. Olen olnud üksikrabeleja, minu isiku kujunemist pole keegi otseselt mõjutanud.”
1936. aasta sügisel, kohe pärast ülikooli lõpetamist alustas Harald TÜ Tähetornis õpetamistööd ja 1938 valiti ta nooremaks abiõppejõuks matemaatika alal nädalakoormusega 4 tundi – lugema vektorarvutuse kursust. Luges ta tollastele tudengitele ka fakultatiivselt relatiivsusteooria aluseid. Oma teadustegevust alustas Harald Keres aga teoreetilise füüsika moodsaimates suundades. Harald: “Tollal oli võimalus spetsialiseeruda astronoomilistele erialadele, millega ma põgusalt ka TÜ diplomitöö kirjutamisel ja järgnevalt kokku puutusin, kuid pean tunnistama, et mind klassikalise astronoomia teemad eriti ei paelunud, siis ma hakkasin otsima uut ja enda jaoks sobivamat teemat.”
Keres keskendus üldrelatiivsusteooria probleemidesse, sest see oli tollal suhteliselt uus ja maailmas palju kära tekitanud teooria, mis muutis kardinaalselt seniseid vaateid maailmaruumile ja selles toimivale raskusjõule. Kogu kõrgemal tasandil üldrelatiivsusteooria teadusülesannete lahendamine nõuab keerulise matemaatilise aparatuuri rakendamist. 1938. aastal omistati Haraldile teaduskraad nimetusega – magister scientiarum mathematicarum. 1946. aastal nimetati see kraad TRÜ nõukogu otsusel ümber füüsika-matemaatikakandidaadiks, töö teemaks oli: “Kattumismuutlikkuse dünaamika”.
KEERULISED MATEMAATILISED LAHENDUSVORMID
Doktoritöö kaitsmisega oli Haraldil tükk tegemist, doktorit on ta kaitsnud kaks korda. Alguses Saksa okupatsiooni tingimustes 1942 (“Ruum ja aeg üldrelatiivsusteoorias” ning talle omistati kauni kõlaga kraad doctor philosophiae naturalis) ja kuna hilisem Nõukogude võim Saksa ajal kaitstud teadustöid ei aktsepteerinud, siis aastal 1947 oli ta sunnitud kaitsma töö teistkordselt ning veel alles kaks aastat hiljem, 1949, omistati talle füüsika-matemaatikadoktori akadeemiline kraad. Sõjajärgsel korduskaitsmisel toimus juba edasiarendatud teema kaitsmine ning töö pealkirjaks sai “Ruumi ja aja relativistlik teooria”.
Haraldi teadustöö oli üsna spetsiifiline ja akadeemiku sõnutsi “keerulisi matemaatilisi lahendusvorme” täis, sestap on nende arusaamiseks vaja enamatki kui tavaline ülikooli loengukursus. Meeldetuletamiseks vast siiski niipalju, et Albert Einstein (1879-1955) sõnastas oma üldrelatiivsusteooria aastal 1915 ja kogu ülejäänud elu tegeles ta selle edasiarendamise ja täiustamisega. 1921 omistati talle füüsika Nobeli preemia ja seda sugugi mitte üldrelatiivsusteooria eest, vaid hoopis varasemate tööde eest fotoefekti avastamisel. Einsteini üldrelatiivsusteooria on aidanud palju kaasa kosmoloogia arengule, kuid seda ei ole suudetud lõplikult kooskõlla viia kvantmehaanika seadustega. Erirelatiivsusteooriat sõnastades revideeris Einstein seniseid arusaamu ajast ja ruumist ning Newtoni mehaanikast. Üks tuntumaid valemeid on geniaalselt lihtne aine ja energia ekvivalentsust sedastav E=mc2 , mis tähendab, et objekti massi suurenedes suureneb ka selle energia ja vastupidi.
Akadeemik Keres aga tegeles millegi hoopis kõrgemasfäärilisemaga: “Mul ei ole olnud otsest põhjust ja vajadust vahepeal uuritavat teadusteemat või -suunda muuta, sest relatiivsusteooria erinevad osad on niivõrd laiahaardelised ja sügavad, et üks teadlane suudab oma elu jooksul uurida vaid väga väikest osa. Mina tegelesingi teatud üldrelatiivsuse piirülesannetega ja lahendasin neid jõudumööda.”
Aga mida arvab oma ala korüfee täna relatiivsusteooria arengutest ja perspektiividest? “Relatiivusteooria “häda” seisneb selles, et see on mittelineaarne teooria ja seda ei ole tänaseni suudetud kohandada mikrofüüsika lineaarsete teooriatega, kuigi proovitakse kogu aeg. Ei ole õnnestunud Einsteini gravitatsiooniteooriat viia mikrotasandile. Pole õnnestunud tuvastada lõplikult ka fantastiliselt nõrku gravitatsioonilained, mida peab mõõtma sügaval maa all, kuhu ei pääse olmemüra. Kosmoloogiaalane info on ju põhiliselt elektromagnetilist päritolu. Gravitatsioonilainetega saabuv teist laadi info võib täiendada meie kosmilist maailmapilti ettearvamatul viisil.”
AMEERIKA OKUPATSIOONIS
Enne sõja lõppemist 1944. aasta septembris mobiliseeriti Harald Saksa mereväkke. “Miks just mereväkke, on mulle siiamaani täiesti arusaamatuks jäänud, mul pole meresõiduga, veel vähem mereväega elus mitte mingisugust kokkupuudet ega kogemust olnud.”
Juba septembri lõpus viis laev mobiliseeritud Poola sadamasse Gdyniasse ja sealt edasi rongiga suurde sõjaväelaagrisse T?ehhimaal Egeris. Teise maailmasõja lõpu võttis ta vastu Ameerika okupatsioonitsoonis. 1945. aastal, pärast mõningast ootamist ja sihitut ringiliikumist sai Harald T?ehhimaalt tulema. Sinna jäämist või, veelgi enam, edasi läände emigreerumist akadeemik Keres isegi ei kaalunud, sest Eestisse oli jäänud abikaasa koos väikese tütrega ja vanemad.
Harald mõtiskleb: “Kus peakski eestlasel olema õigem koht viibida kui mitte kodumaal?” Samas rõõmustab ta veel tänagi, et hea, et abikaasaga küüditamisest pääsesid, sest tolleaegse valdava ideoloogia järgi olid nad mõlemad “patused”: abikaasa oli kulaku tütar ja Harald Saksa sõjaväes teeninud. Kuid tulevikus ei tehtud ka teadusliku karjääri edenemiseks kummalegi vähimatki takistust. Harald: “Mina elasin Nõukogude aja üle vähimagi tagakiusamiseta.”
ELUTÖÖ TÄNUAUHIND
Pärast akadeemilise kraadi omistamist 1949 määrati ta füüsika kateedri juhatajaks ja 1954 professoriks. 1958-1960 oli Harald Tartu Ülikooli teadusprorektor ja võib öelda, et see oli ka tema administratiivse karjääri tipp. Tervise halvenedes sellelt kohalt lahkudes jätkus tema edasine karjäär juba ainult Teaduste Akadeemias kas Füüsika ja Astronoomia või Füüsika Instituudi juures. Aastatel 1965-67 avaldas Harald ka oma olulisemad teadustööd tollases N. Liidus inglise keelde tõlgitavas tsentraalses füüsikaajakirjas, lühendatult JETP, mis levis ka väljaspool N. Liitu. Akadeemik Keres: “Ma pole eriti produktiivne publitseerija. Kaalusin seitse korda, kas valmis teadusartiklit ikka tasub trükkida. Pealegi on mu elu parimad aastad möödunud sõjakärinas ning selle eel- ja järellainetuses.”
Harald on alati teadustöö sisu kõrval pidanud oluliseks ka töö esteetilist täiust, keelelist ilu ja kaunist vormistust. Tõukeks sai siin Hermann Weyli monograafia “Raum, Seit, Materie”, mida oli võimalik lugeda samasuguse naudinguga nagu väga head ilukirjanduslikku teost, mis sattus tema kätte 1930. aastate lõpus.
Eesti Rahvuskultuuri Fond tunnustas 2005|. aasta detsembris akadeemik Harald Kerest elutöö tänuauhinnaga tema panuse eest teoreetilise füüsika vallas ning teaduse kui rahvuskultuurist lahutamatu osa aastatepikkuse ja ustava populariseerimise eest.
ANDRESTE-PEARUDE KEMPLEMISED
Akadeemik arvab, et muretseda tuleks täna eelkõige aga selle pärast, et eesti keelt ei toeta piisavalt eesti meel: “Ilma selleta ei suuda keel täita talle pandud lootusi ja keelehoid langeb sisuliselt hobi tasemele, vaatamata kärarikastele aktsioonidele.”
Mis on aga eesti meel? “Kõigepealt see, et sa oma rahvast ja tema kultuuri austad, sellest lugu pead ega ahvi võõrapärast vajaduseta; et kodumaaga ei äritsetaks ega müüdaks teda võõrastele; et lõpetataks omavaheline kisklemine ja hädasolevatest rahvuskaaslastest külmalt möödavaatamine. Ja sellest tuleb üle saada, see on see eesti meel?” Akadeemiku häälest kostab nooruslikult tuline kirglikkus.
PROFESSORID KONVEIERILT VIIVAD KESKPÄRASUSSE
Eestis viimase 15 aasta jooksul viljeldud majanduspoliitika kohta arvab akadeemik, et igal teoorial on oma rakenduspiirkond ja erandiks pole ka Milton Friedmani majandusteooria. Keegi ei hakka üksiku turuputka kauplemist korraldama Friedmani järgi. Liiga väikeses majandusruumis ei pääse turu reguleeriv toime maksvusele, pigem reguleeritakse siin turgu ennast (meie ravimiturg!).
Eesti hariduspoliitikast rääkides märgib akadeemik, et koolides vähendatakse pidevalt täppis- ja loodusteaduslike ainete tunde ja see vähendamistendents ei paistagi lõppevat. Keres palub haridusminister Repsile edastada teise kuulsa füüsiku, vene akadeemiku Igor Kurt?atovi sõnad Stalinile: “Jossif, kui tahad pommi, jäta füüsikud rahule!” Haraldi arvates lahknevad suuresõnaliselt teadmistepõhise majanduse ning ühiskonna poole liikuvas Eestis väga teravalt poliitikute sõnad ja teod.
Omaaegsest teadusreformist Eestis, millega mõned hästitoimivad ja N. Liidu süsteemis väga kõrgele teaduslikule tasemele väljaarenenud TA instituudid viidi ülikoolide alluvusse, arvab eakas akadeemik tänini väga negatiivselt. Mingi nõukogude-foobia lainel lõhuti ladusalt toiminud süsteem lihtsalt sellepärast, et see oli N. Liidu ajal välja kujunenud. Sellega kaasnes aastatega kogunenud loodusteadusliku kultuurikihistuse tõsine kahjustamine.
“Minu arusaamist mööda on igal rahval teatud protsent inimesi, kes on võimelised saama teadlaseks ja professoriks, nii on see ka meil. Meie probleem on pigem selles, et see arv on meie rahva väiksuse tõttu nii tagasihoidlik. Kui toodame doktoreid-professoreid nagu konveieril, võib juhtuda, et teadusesse hakkab imbuma keskpärasust, mis viib doktorikraadi väärtuse alla. Siin on asjakohane meenutada ühe ausa teadusfanaatiku ja Eesti teaduse arengule silmapaistvat positiivset mõju avaldanud suurmehe, Feodor Klementi sõnu: “Kui sa ühe andeka inimese leiad, siis hoia teda kui silmatera, ära väntsuta teda teadusvälistel põhjustel siia-sinna.””
MINEVIKU VARJU ALT ÄRA
EL-ist arvab akadeemik, et see loodi peaasjalikult selleks, et moodustada tänapäevases ülerahvastatud ja üha vähenevate looduslike ressurssidega maailmas piisavalt võimas majandusruum, mis suudaks ellujäämise nimel võistelda nii olemasolevate kui ka Aasias tekkivate uute majandusgigantidega. Kuid siiani puudub EL-il juhtiv keskus, mis suunaks liikumist eesmärgi poole ja ühendaks jõudusid. Selle asemel tegeleb europarlament paljuski aegunud ideoloogiliste küsimustega, mis enam kedagi ei huvita.
Kõige enam häirib Haraldit ühiskonnas valitsev vihkamine, kurjus ja ärapanemise mentaliteet ning positiivse poole pealt rõhutab ta, et siiski on meil palju väga tublisid edasipürgivaid noori, kes kaubamajades ja tänavatel ei tolkne – neid, kes tunnevad, et õppimine on tõsine töö, mis nõuab pingutust ja enesedistsipliini.
“Veel rõõmustab mind väga, et eestlaste seas on väga toredaid inimesi, kes lähtuvad oma elus põhimõttest “kus viga näed laita, seal tule ja aita”. Kui palju on meie tänapäeva poliitikutel sellist suhtumist? Mul on elus olnud üsna palju saatuse keerdkäike ja tagasilööke, kuid mul on aidanud edasi liikuda ja jälle jõudu leida just see, et alati on mu kõrval olnud keegi, kes on toetanud.”
VÕITIS VEND PAUL KEREST VIIMATI, KUI TOO OLI KOLMENE
Millised olid Haraldi suhted oma venna, eesti rahvuskangelase Paul Keresega? “Me olime väga lähedased. Toetasime teineteist kogu aeg. Olime ju pidevalt koos, terve lapsepõlve veetsime külg-külje kõrval, ja ka hiljem?” Kui Harald õppis ülikoolis matemaatikat 1932-1936, siis Paul õppis sealsamas 1937-1941.
Kuidas Haraldil endal malemänguga lood on? Akadeemik: “Mitte väga head, minus pole piisavalt võitlejahinge.” Aga kas ta Pauli ka kunagi males võitnud on? “See oli siis, kui Paul oli kolmene ja mina kuue-seitsme aastane, siis ma teda viimati võitsin, kui Paul sai juba viieseks, siis ei võitnud teda naljalt enam keegi. Vaat tema oli küll tõeline talent!” Seda ütleb auline akadeemik algul muigamisi, ent lause lõpu intonatsioon muutub umbes selliseks, et mis me siin üldse minust räägime?
Kui Paul 1975. aastal Helsingis suri, oli see Haraldile suureks kaotuseks. Harald meenutab: “Paulil oli podagra ja mina ei tea, kas seda üldse opereerida tohib või mitte. Kuid keegi opereeris siiski ja jalg hakkas põhjustama vaevusi. Olles saabunud võistlusreisilt USA-st ja astunud Helsingi sadamas Tallinnasse suunduvale laevale, varises ta kokku ja toimetati kliinikusse. Kolm korda viidi teda seal intensiivravisse, kaks korda õnnestus päästa, kolmas kord enam mitte.”
Harald: “Mina ja minu vend pärineme talupoeglikust perekonnast. Mina olen siiani jäänud sisuliselt eesti talupojaks, kes jälgib kurvastusega, mis tema isade maaga tehakse. Vend reisis palju, tal oli silma ja võimet õppida, temast sai tõeline d?entelmen.”
LIIKUMA PEAB!
Nüüd veedab Harald rahulikku pensionipõlve Tähtveres, legendaarses õppejõudude linnaosas, fantastilise aiaga majas: “Kui külalised käivad siin talvel, siis ei jõua nad ära nautida seda vaadet, mis mu härmas aiale teiselt korruselt avaneb – nagu muinasjutumaa?” Oma päevi sisustab eakas akadeemik klassikalise muusika kuulamisega ning lahendab regulaarselt matemaatikaülesandeid. Samuti üritab auväärne vanahärra südilt käia, jalutada aias ja ka kodutrepist üles-alla: “Liikuma peab. Liikuma peab kogu aeg, kui ükskord pikali jään, siis sinna ma ka jään. Ma olen ikka juba väga vana.” Seda viimast konstateerib akadeemik väga rahulikult – sellise inimese hääletooniga, kes võib tagasivaatavalt oma eluga väga rahule jääda, ning akadeemik Harald Keres ongi oma eluga rahul.
* * *
Harald Keres
TEADUSALA: Teoreetiline füüsika
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD: Relatiivsusteooria alused (üldrelatiivsusteooria – aja ja ruumi Einsteini teooria)
VALIMISAEG: 25. jaanuar 1961
AKADEEMIA OSAKOND: Astronoomia ja füüsika osakond
SÜNNIAEG JA -KOHT: 15. november 1912, Pärnu
PEREKONNASEIS: Lesk, kaks tütart
TÖÖKOHT: Tartu Ülikooli emeriitprofessor (alates 2000)
TEADUSKRAAD:
1938 magister scientiarum mathematicarum (26.04.46 TRÜ nõukogu otsusel ümber nimetatud füüsika-matemaatikakandidaadiks), TÜ – teema: “Kattumismuutlikkuse dünaamika”
1942 doctor philosophiae naturalis, TÜ – teema: “Ruum ja aeg üldrelatiivsusteoorias”
1949 füüsika-matemaatikadoktor, TÜ – teema: “Ruumi ja aja relativistlik teooria” (korduskaitsmine)
1954 professori kutse
TUNNUSTUSED:
1970 riiklik preemia
1976 teenelise teadlase aunimetus
1982 orden “Знак Почета”
1982 Eesti Teaduste Akadeemia medal
1996 Riigivapi III klassi teenetemärk
1996 Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler
2005| SA Eesti Rahvuskultuuri Fondi tänuauhind elutöö eest
PUBLIKATSIOONID:
TEADUSARTIKLID:
(üldarv ja eraldi kuni viis viimase kümne aasta olulisemat): 32
ÕPIKUD
Keres, H. Kompleksmuutuja funktsioonid. ERK, Tallinn, 1964, 542 lk
Keres, H. Vektor- ja tensorruumid. Valgus, Tallinn, 1989, 366 lk