Nagu laupäevahommikusel turul võib teile punapõskne turutädi kaaluda hapukapsast ja kurki, samamoodi võib vajadusel meie tänane päevakangelane ära kaaluda mõned supernoovad või vajadusel isegi paar galaktikat. Üks ainumas Eestis, kes sellist “kaalukategooriat” omab. Astrofüüsik Jaan Einasto (s. 1929), kes valiti Akadeemiasse 1981, on sündinud Tartus kooliõpetaja Elmar Einasto ja Eva Einasto kaheksalapselise pere esimese lapsena.
EVAKUEERUMINE NELJA LEHMAGA
Einasto: “Lapsepõlvest meenuvad mulle kõige ehedamalt hetked igapäevaelu läbipõimumisest sõjaga. Tänapäeval on raske mõista, et toona kui üle Eesti käis edasi-tagasi sõjarinne, oli vaja ikkagi rutiinseid igapäevatoimetusi teha.”
Üks sürreaalne ja samas argipäevane pildike, kus Jaan oma ema, isa ning ülejäänud perega neile kuulunud Helme lähedastel talumaadel rukist lõikasid. Natuke eemal teise põllu peal andsid sakslased ja venelased teineteise pihta kahuritest ja kuulipildujatest tuld. “Järsku otsustasid sakslased meie pihta mõned miinid lasta. Me kõik varjusime, aga üks miin lõhkes täpselt ühe lehma kõhu all. Paradoksaalsel kombel ei saanud viga mitte ainult ükski inimene, vähe sellest, ka see lehm, kelle all miin lõhkes, sai ainult natuke kriimustada,” meenutab Jaan.
Kuna Jaan sündis esimese põlve tartlaste perre ja kuigi natuke veel mingi põlluharimisega esiisade maade peal tegeldi, oldi siiski nii piisavalt linnastunud, et kui saabusid kollektiviseerimine ja küüditamine, loobus Jaani ema üsna koheselt oma talumaadest riigi kasuks. “Tõenäoliselt selle tõttu suutsime pääseda repressioonidest, sest ülejäänud piirkonna talud küüditati praktiliselt kõik, tehti puhas vuuk, kuna tegu oli kaunis jõuka piirkonnaga.”
TEE MOSKVASSE LOENGUTESSE
1943. aastal, mil Jaan oli 14-aastane marakratt, alustas ta pärast raamatu “Astronoomilisi vaatlusi” läbilugemist regulaarseid külaskäike Tartu Tähetorni, et raamatust ka praktikas sotti saada. Jaan õppis Treffneri Gümnaasiumis ja kui ta füüsikaõpetaja kuulis, et poisil on sellised huvid, suunas ta Jaani vabakuulajana ülikooli professor Rootsmäe üldise astronoomia loengutele. Peale Jaani osales seal veel kaks tudengit, kuid sageli istus auditooriumis ainult vabakuulajast Jaan, silmad huvist peas põlemas.
Kui Einasto lõpetas 1947. aastal Tartu I Keskkooli, ei olnud tal palju peamurdmist, kuhu ja mida edasi õppima minna ning ta astus Tartu Ülikooli füüsikateaduskonda. Kuna Rootsmäe loengud, ainuke aine, mida tollal TÜ-s loeti astronoomias, olid tal kuulatud, osales ta koos teistega koos erinevatel matemaatika ja füüsika baasteadmisi edastavatel loengutel. Saamaks õpet ka astronoomias, hakkas ta külastama regulaarselt Moskva Ülikooli Sternbergi nimelist Astronoomia Instituuti. Sinna jõudis ta oma juhendaja professor Grigori Kuzmini suunamisel.
Einasto meenutab: “Võib julgelt öelda, et läbi terve minu õpinguperioodi ja hilisema tedusetegemise on professor Kuzmin olnud mu kõige suunavamaks ja rohkem mõju avaldanud inimeseks.”
Moskvas tutvus Jaan oma teise mentori, professor Parenagoga, kes lubas alates aastast 1950 lahkelt käia kuulamas oma loenguid. Temaga koos said valitud ka Jaani kursuse- ning diplomitöö teemad, mis ühtisid tollal Tartu Ülikoolis uuritavate astronoomiaalaste teemade ja suundadega. Parenago soovitusel alustas tulevane akadeemik Einasto oma teadlaseteed uurimistöödega tähepopulatsioonide kinemaatika vallas, mis annavad informatsiooni galaktika arengu kohta.
MEES, KES MUUTIS VALDKONNA MÕTLEMIST
1952 lõpetas Jaan Tartu Ülikooli ja asus tööle Tartu Observatooriumi, kus on ta töötanud kuni siiamaani – niisiis terve elu. Jaanil on olnud küll pikki välislähetusi, näiteks 1980-1994 töötas ta valdavalt välismaal, olles seotud Pariisi, Cambridge´i, California ja Harvardi Ülikoolides erinevate uurimisprojektide ja ametikohtadega. Kuid lõpuks on ta ikka ja jälle naasnud oma kitsukesse kabinetti Tõravere küngaste vahel.
Einasto: “Me oleme ikka ja alati rõhutanud, et oleme siiski Tartu Observatoorium, mitte Tõravere Observatoorium, sest me kuulume Tartu Ülikooli alla ning nii teatakse meid ka maailmas.” Ja Einasto lisab: “Muideks, mitte vähe.”
Einasto avastustele annab tähenduse see, et paaril korral (kosmose tumeda aine avastamine ja universumi rakustruktuuriline ülesehitus) on ta muutnud kogu valdkonna mõtlemis- ja teadmiste paradigmasid.
DUELL MOSKVA-TÕRAVERE
1953. aasta kevadel korraldati astronoomidele Tartus konverents. Esinesid peamiselt Moskva ja Tartu astronoomid-teadlased, kui tollases NL-s juhtivaimate astronoomiakeskuste esindajad:
Einasto meenutab: “Moskvalased vaatasid meile, tartlastele, ülevalt alla – kuni selle konverentsini. Ma kardan, et see konverents kutsutigi ellu, et vaadata, milline tase meil siin Tartus siis siiski valitseb, sest pretendeerisime ju moskvalastega vähemalt võrdväärse suhtumisega tasemele, kui mitte enamat, aga nemad jälle olid harjunud kõikjal – mitte ainult astronoomias – domineerima.”
Peaesinejateks Eesti poolt Kuzmin ja Moskva poolt Parenago. Paradoksaalselt ühtisid enam-vähem ka nende meeste teadusja uurimisvaldkonnad, seega oli oodata (Galaktika mudeli teemadel) teaduslikku duelli. Esinemise käigus sai kõigile selgeks, et Kuzmini mudel on märksa sisulisemalt ja põhjalikumalt läbi töötatud ja mõeldud.
Einasto: “Ka tänapäev on selle tunnistajaks, ehkki konverentsist on möödunud üle 50 aasta. Pärast seda konverentsi moskvalaste suhtumine muutus ja sisuliselt võib öelda, et sellega sai tehtud lahti roheline tee uue observatooriumi ehituseks. Duell lõppes 1:0 meie kasuks.”
Noor teadalane Jaan Einasto sai endale kandidaaditöö teema, mis baseeruski Kuzmini ja Parenago Galaktika mudelite erinevate lähenemiste vastuolude uurimisel.
UNIVERSUMI STRUKTUUR
1955 kaitses akadeemik Einasto Tartu Ülikoolis füüsika-matemaatika kandidaaditöö teemal “Regulaarsete galaktikate struktuuridest peamises järjestuses.” Tolleks ajaks oli maailmas juba tunnustust võitnud astronoom Ernst Öpiku tähtede evolutsiooni teooria ja Jaani varasem õpetaja Rootsmäe püüdis sellest tulenevalt kirjeldada Galaktikate evolutsiooni lugu. Jaani kandidaaditöö oli pühendatud samadele valdkondadele, mida uuris professor Rootsmäe – galaktika ja tähepopulatsioonide areng. Pärast kandidaaditöö kaitsmist asus Jaan Kuzmini suunamisel arendama galaktikate modelleerimise metoodikat. Valmisid meie Galaktika ehk siis Linnutee Galaktika ja naabergalaktika ehk Andromeda Galaktika mudelid. Vahepeal, 1961, toimus pidulik sündmus ja kõik Eesti astronoomid-kosmoloogid kolisid vastvalminud Tõravere Observatooriumisse. Eelnevalt kirjeldatud mudelite ning nende loomise juurde tehtud töö baasil kaitses akadeemik Einasto 1972 Tartu Ülikooli juures doktorikraadi teemal “Regulaarsete galaktikate struktuur ja evolutsioon”.
Galaktikate modelleerimisel kasutas Jaan – erinevalt kõigist varasematest sellealastest töödest – absoluutselt kõiki olemasolevaid vaatlusandmeid, mis kätte õnnestus saada ja ta püüdis viia nad ühte terviklikku süsteemi. Töö käigus selgus, et eksisteerib vastuolu dünaamiliste ja fotomeetriliste andmete vahel.
Jaan: “Selle vastuolu selgitamiseks püstitati hüpotees, et eksisteerib tumedast ainest nn kroon galaktikate ümber. Mis ei ole lihtsalt mingi seniarvatud gaasiline või muu aine, vaid täiesti uut tüüpi populatsioon. Ja edasine töö oli juba seotud selle hüpoteesi kontrollimisega, mis viis terve uurimisgrupi vaatlusliku kosmoloogia valdkonda.”
Järgnes galaktikate jaotuse tühikute ja ketikujuliste ahelike avastamine. See ei olnud ainult Jaani, vaid kogu kosmoloogiarühma suur saavutus. Avastatud tulemused kanti ette 1977. aastal toimunud rahvusvahelisel konverentsil Tallinnas. Jaani hilisem tegevus ongi olnud seotud universumi struktuuri uurimisega.
“KÕIK ME KUULUME ÖPIKU KOOLKONDA”
Einasto: “Oleme olnud ühe astronoomia ühe haru, kosmoloogia ehk universumi struktuuri uuringutes, pioneerideks tervele sama ala maailma teistele keskustele juba enama kui 30 aasta vältel.”
Tumeda aine uurimise käigus tegi Einasto põhjapaneva avastuse, et universumis ei ole midagi juhuslikku (seni arvati, et galaktikad paiknevad universumis juhuslikult). Einasto ja tema uurimisgrupp avastas, et galaktikad kogunevad ja koonduvad suurematesse superparvedesse ning moodustavad omanäolisi ahelaid. Selgus, et universumil eksisteerib kindel struktuur. Ka see avastus tuli Tõraverest maailma esimesena.
Jaan ütleb: “Et meil need avastused niimoodi hästi välja kukkusid, on suur teene koostööl Zeldovit?iga. Loen ka teda Parenago ja Kuzmini kõrval üheks oma õpetajaks.” Jaan jätkab: “Kui see õpetajate teema lõplikult lahti rääkida, loen ma ennast ka kaudselt Öpiku õpilaseks, sest olen sisuliselt tema õpilase õpilane. Ja kui nüüd kõiki meie tegemisi üldistada, siis jätkame sisuliselt sama, mida Ernst Öpik vähem kui sajand tagasi alustas. Tinglikult öeldes oleme me kõik teadlastena Öpiku koolkonda kuuluvad.” Öpikust rääkides seletab Einasto: “Teda ennast olen ma kohanud kolm korda – esimene kord veel Eestimaa pinnal ja hiljem kaks korda Inglismaal.”
Tartu kosmoloogide suurepärast tööd on tunnustanud mitmed juhtivad maailma populaarteaduslikud väljaanded, kus on tartlaste töödest ja tegemistest avaldatud mitmeid ülevaateartikleid. Scientific American, Scy and Telescope, The New York Times, jne. Akadeemik Einasto on jätkuvalt üks enimnõutumaid esinejaid erialakonverentsidel üle maailma.
Tööde eest varjatud aine ja Universumi rakustruktuuri uurimisel on akadeemik Einastole omistatud koos teiste Tartu astronoomidega 1983. aastal Eesti preemia, samuti on akadeemik Euroopa Akadeemia liige, Inglise Kuningliku Astronoomia Ühingu assotsieerunud liige. Veel on ta Rahvusvahelise Astronoomia Liidu liige, korduvalt on teda valitud selle ühingu juhatusse ning rahvusvaheliste sümpoosionide korralduskomiteedesse.
KONTAKTI TULNUKATEGA EI OLE
UFOdesse Jaan Einasto ei usu, kuid arvab, et elu kuskil mujal galaktikates võib eksisteerida küll, kuigi mitte massiliselt.
Einasto: “Küsimus on selles, et elu tekkeks on vaja mitut samaaegselt sobivat komponenti. Esiteks, täht peab olema piisavalt pika eluajaga, liiga suured tähed põlevad suhteliselt kiiresti läbi. Ka meie Päike põleb ükskord ära, aga meil on aega. Teiseks peab planeet olema vastava keemilise ja füüsikalise koostisega, aga enamus planeetidest on sellised Jupiteri-laadsed, milledel elu ei teki. Kui need kaks eelnevat komponenti on olemas, siis peab elutekkeline planeet olema oma tähest ka “mõistlikul” kaugusel st mitte liiga lähedal, sest liigne kuumus ei laseks elul tekkida, ega ka mitte liiga kaugel. Sellised tingimused on suhteliselt unikaalsed? Me ei saa siin Maa peal oma enesekesksuses tihti arugi, kui unikaalsed need on. Kindlasti on kuskil Universumis meile analoogseid Päikesesüsteeme, kus need komponendid eksisteerivad, ent need asuvad väga kaugel ja kontaktidesse nendega ehk siis UFOdesse ma ei usu.”
Muuseas, akadeemik ei usu ka jumalasse, ent möönab: “Ma suhtun väga tõsiselt nendesse sisemistesse tõekspidamistesse, milledel erinevad religioonid oma olemuses baseeruvad.”
Tegelikult aga arvab Jaan, et idamaistel kultuuridel sh ka religioonil on õhtumaiste ees üks väga oluline eelis. Peaaegu kogu õhtumaine kultuur toetub kusagil renessanssi ajal juurduma hakanud arusaamast, et väga olulised on indiviidi eneseomadused ning -õigused.
Akadeemik: “See aitas meie kaasaegse teadust, tehnikat ning demokraatlikku ühiskonda välja arendada. Kuid samas on aeg näidanud, et nüüdses tehnologiseeritud õhtumaistes kultuuris seab inimene ennast jätkuvalt populatsioonist kui tervikust kõrgemaks.” Einasto räägib madalast iibest neis riikides ning suutmatusest lahendada näiteks vee ja söögi probleeme mujal. Looduses tähendab indiviidid seadmine kõrgemaks populatsioonist populatsiooni vältimatut väljasuremist.
Einasto: “Me seisame mingil määral inimkonna kui terviku arengu murdepunktis. Umbes sama situatsioon, mil kunagi otsustasid jahimehed ja korilased jääda paikseks ning hakata põldu harima. Ka see valik oli inimkonna kui populatsiooni arengut tervikuna silmas pidades väga suur ja tähendusrikas, et mitte öelda murranguline.”
Akadeemik mõtleb veidi ning lisab: “Vaat, ma arvan, et inimkond areneb ning liigub edasi, ta ei hukku, aga mitte selle meile harjumuspärases õhtumaises kultuuris ning usus, vaid just nimelt selles hommikumaises, sest looduslikult võttes on nende arusaamad ja kultuur populatsiooni arengut silmas pidades õigemad.”
MEES, MILLAL NOBELI SAAD?
Jaan Einasto on üks vähestest Eesti teadlastest, kellelt võib küsida (ilma et tögamist kahtlustataks): millal, mees, siis Nobeli saad? Jaan, naeratades: “Nobeleid antakse ju füüsikutele, mul ei ole kahtlustki, et kunagi keegi füüsik, kes on uurinud tumeda aine struktuuri ja omadusi ning teinud selles vallas põhjapanevaid avastusi, selle Nobeli ka saab, ehk siis meenutatakse selle tumeda aine avastamise astronoomilist tausta ja ehk käib siis ka minu nimi sealt läbi.”
Vaba aega armastab Jaan sisustada jalgrattamatkadega, talvel suusatamisega ja peale selle on akadeemik kirglik süvamuusika kuulaja. Ta on selgelt uhke oma fonoteegi üle, kuhu kuulub kaugelt üle 500 plaadi, millele pühendab tuntava osa oma kodus veedetud ajast. Pärti peab Jaan kaasaja Bachiks.
“Teatris armastan samuti käia, muusikaetendustel, kuid ilukirjanduse lugemise kõrgperiood jäi aastakümnete taha? Nüüd jagub aega kahjuks ainult informatsiooni kandvatele raamatutele ja publikatsioonidele,” nendib Einasto.
Aga millest unistab meie tänane, juba üsna eakas päevakangelane? “Saaks lihtsalt veel võimalikult kaua vaadata, kuhu need arengud minu teadusvaldkonnas välja jõuavad. Oleme ju astronoomias praegu samas situatsioonis, mis füüsika enne Einsteini. Astronoomias on samasugune murranguline periood? Saaks võimalikult pikka aega nendele teemadele kaasa elada ja rääkida? Muud mulle vaja polekski.”
* * *
NIMI: Jaan Einasto
TEADUSALA: Astrofüüsika
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD: Uurimused galaktikasüsteemide ehituse, galaktikate ehituse ja dünaamika ning Maa tehiskaaslaste jälgimise seadmete kohta. Tõestanud universumi varjatud massi käsitlevates uurimustes Galaktika massiivse krooni olemasolu (1970-1974) ja Universumi rakustruktuuri (galaktikakettidest koosnevate superparvede ja nendevaheliste tühikute) olemasolu (1977-1997)
VALITUD AKADEEMIKUKS: 3. aprill 1981
AKADEEMIA OSAKOND: Astronoomia ja füüsika osakond
PEREKONNASEIS: Lesk, poeg ja kaks tütart
TÖÖKOHT: Tartu Observatooriumi kosmoloogia osakonna vanemteadur (alates 2004|)
HARIDUS:
1947 Tartu I Keskkool
1952 Tartu Ülikooli füüsikaosakond
TEADUSKRAAD:
1955 füüsika-matemaatikakandidaat Tartu Ülikooli juures.
1972 füüsika-matemaatikadoktor Tartu Ülikooli juures.
TUNNUSTUSED:
1982 ENSV riiklik preemia
1989 Eesti Teaduste Akadeemia medal
1998 Eesti Vabariigi teaduspreemia täppisteaduste alal (koll-i juht)
1998 Eesti Vabariigi II klassi Riigivapi teenetemärk
1999 Eesti üldsuse poolt valitud 20. sajandi 100 suurkuju hulka
2003| Eesti Vabariigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest
2004| Tartu linna aukodanik
TEADUS-ORGANISATSIOONILINE JA ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS:
EESTIS:
Vabariigi Presidendi Akadeemilise Nõukogu liige
Eesti Astronoomia Seltsi liige
MUJAL:
1961 Rahvusvahelise Astronoomialiidu liige
1990 Euroopa Akadeemia liige
1994 Inglise Kuningliku Astronoomiaseltsi assotsieerunud liige
1982 USA Astronoomia Seltsi liige
PUBLIKATSIOONID:
– Dynamical evidence for massive coronas of galaxies. Nature, 1974, 250, 309 (koos A. Kaasiku ja E. Saarega).
– Massive coronas around galaxies: morphological evidence. Nature, 1974, 252, 111 (koos E. Saare, A. Kaasiku ja A. Cherniniga).
– Superclusters and galaxy formation. Nature, 1980, 283, 47 (koos M. Jõeveeru ja E. Saarega).
– Giant voids in the universe. Nature, 1982, 300, 407 (koos J. Zeldovit?i ja S. ?andariniga).
– A 120-Mpc periodicity in the threedimensional distribution of galaxy superclusters. Nature, 1997, 385, 139 (koos M. Einasto, S. Gottlöberi, V. Mülleri, V. Saare, A. Starobinski, E. Tago, D. Tuckeri, H. Andernachi ja P. Frischiga)