Akadeemik Hans Küüts (s. 1932) on põline põllumees ja selle üle uhke. Akadeemias meenutatakse siiamaani mõnusa huumoriga, kuidas ta pärast akadeemikuks valimist (1994 jõulude ajal) TA peahoonesse sisse marssis – suur kott üle õla nagu tõelisel jõulumehel ning vasakule ja paremale väikseid kotikesi hakkas jagama. Kotid sisaldasid ube, herneid ja muud sellist kraami. Kui rahvas totra näoga vahtima jäi, mühatas Hans: “Ma olen ju põllumees, mis siin imelikku on?.”
SEITSME ODRASORDI MEES
Hans Küüts on üks vähestest Eesti rahvusvaheliselt tunnustatud spetsialistidest sordiaretuse valdkonnas. Tema peamiseks tööks on olnud uute odrasortide aretamine ja algseemne kasvatamine ning sordiagrotehnika arendamine. Küüts on EUCARPIA (Euroopa Sordiaretajate Ühingu) liige (1973 aastast), Rahvusvahelistes odra (1981-2000) ja kaera (1989-1994) geneetika komiteedes esindas ta Baltimaid, Poolat, Ungarit, T?ehhit ja Slovakkiat. Ta kuulub ka Euroopa Õlleodra Konventsiooni põldkatsete komiteesse. Rootsi Aretuskeskuse Svalöf-Weibull AB välisliige (aastast 1985), Soome Aretuskeskuse Boreal välisliige (aastast 1995). Akadeemik Küütsi panust põllumajandusteaduse edendamisel on hinnatud kahe riikliku teaduspreemiaga ja talle on omistatud V klassi Riigivapi orden (1997), Akadeemiline Põllumajanduse Selts on valinud ta oma auliikmeks (2000) ja talle on omistatud preemia elutöö eest (2002).
Akadeemik on 7 odrasordi (“Toomas”, “Miina”, “Esme”, “Liisa”, “Elo”, “Teele” ja “Anni”) peamine autor ja 2 odrasordi (“Viire” ja “Leeni”) ning 5 kaerasordi (“Viku”, “Alo”, “Miku”, “Jaak” ja “Villu”) kaasautor ning osalenud ka suvinisu sortide (“Helle” ja “Meri”) loomisel. Paljud sordid on leidnud täit tunnustust mujalgi. Nii on odrasort “Elo” laialdaselt tuntud kui õlleoder.
SUITSUSAUNAS SÜNDINUD
Selle aasta 20. detsembril on erudiidil 75 sünnipäev, kuid alguse sai kõik nii, nagu ühes põlise põllumehe muinasjutus olema peab. Hans: “Ema ütles, et ma tulin ilmale suitsusaunas, mis oli umbes 100-150 meetrit elumajast eemal. Oli sügav lumi. Isa-ema magamistoas oli minu jaoks üles seatud vibuga häll, mille isa ise oli teinud. See häll on mul veel praegugi alles.” Suitsusaun asus Suurmetsa külas Põlvamaal.
“Olin viieaastane, kui pidin juba karja minema. Minu mäletamist mööda oli karjas kuus lehma, üks suur pull ja terve hulk lambaid.” Kooli läks Hans algul Rasina 7-klassilisse ja hiljem Tartu I keskkooli, nüüdsesse Hugo Treffneri Gümnaasiumi. Hans meenutab: “Ega meid maalt tulnuid vaadati ikka vildakalt, mõni poiss, nagu meid seal oli – linnapoiste seas. Seda nii kaasõpilaste, kui ka õpetajate poolt. Meie pidime hea hinde saamiseks ikka hulga rohkem pingutama kui linnapoisid, näiteks mina sain esimesed etteütlused eesti ja inglise keeles ühed.” Lõpuks õnnestus tal kaheksas klass lõpetada kolmede ja neljadega. Hans ise: “Eesti keel oli kolm miinusega.
Inglise keelt õpetas väga range, aga õiglane õpetaja Alma Aarand, hüüdnimega Tips. Ta kutsus meid, maapoisse, oma koju ja andis meile seal järelaitamistunde. Sellest oli väga palju kasu: sain inglise keeles nelja kätte. Ka vene keele õpetaja Olga Linnus oli tubli. Ajalugu õpetas nõudlik, aga heatahtlik ja väga süsteemikindel õpetaja Valter Metti. “Võõrkeel, eriti inglise keel, on nagu teine haridus, mida lisaks põhiharidusele on vaja omandada. Mõistsin seda 1960. aastate lõpul, kui valmistusin minema Rootsi sta?eerima.”
Pärast keskkooli edukat lõpetamist aastal 1951, läks Hans edasi õppima vastloodud Eesti Põllumajandusülikooli (nüüdne Maaülikool) ja seda alternatiive kaalumata. “1951. aastal, kui loodi Eesti Põllumajandusülikool, olin mina üks esimestest sisseastujatest. Mäletan, kuidas peeti avaaktust. Richard Antons oli rektorina väga populaarne.”
1956 aastal lõpetas Hans kooli cum laude. Järgnes mõneaastane töötamine Elva lähedases Erumäe kolhoosis agronoomina, kuni täitus ammune unistus saada tööle Jõgevale, “et saaks esialgu kasvõi tänavapühkijaks!” Nii dramaatiliselt asi siiski ei läinud: “Ükskord 1958. aastal tuli mulle tolleaegse Jõgeva SAJ direktori August Kalmani allkirjaga kiri, milles mind kutsuti Jõgevale odraaretajaks. Soovitanud olid mind sellele kohale Neeme Russi EPAst ja Mart Viirand Jõgevalt. Olin hirmus õnnelik ja sõitsin kohe oma “Kavronetsi” mootorrattal, “plekkmantel” seljas, Jõgevale.”
Jõgevaga on akadeemik olnud läbi elu rahul: “Mul ei ole kunagi olnud mõtet Jõgevalt lahkuda, ka mitte siis, kui 1995. aastal mulle parlamendis kohta pakuti. Edgar Savisaar veenis mind kuus tundi ja tõdes lõpuks imestunult, et igaüks kellele ta on vastava ettepaneku teinud, on kohe nõustunud, ja nüüd siin inimene ütleb, et ta ei tule.”
SORDIARETUSE JUHTFIGUUR
Jõgeval alustas Hans nooremteadurina (1958 – 1964), seejärel edutati aretusosakonna juhatajaks (1964 – 1973) ja edasiselt (1973 – 1998) töötas direktorina, seega enam kui veerand sajandit. Ta on olnud edukas nii teadlasena, kui direktorina: “Olen alati pidanud oluliseks ikka ka teaduse tegemist, ei ole kordagi sellist mõtete olnud, et keskenduks ainult administreerimisele. On õnnestunud oma töökorraldust nii seada, et olen olnud suuteline tegutsema mõlemal rindel.” Akadeemik Küütsi roll Jõgeva Sordiaretuse Instituudi arendajana on olnud vähemalt sama märkimisväärne, kui teraviljade aretajana.
Jõgeva Sordiaretuse Instituudi ajalugu ulatub tagasi 1920nda aastani, mil seal hakkas sordikasvandusega endise Jõgeva mõisa maadel tegelema Mihkel Pill, keda võib lugeda süstemaatilise eestimaise sordiaretuse loojaks. Ta juhtis Jõgeval sordiaretust 1951. aastani. Akadeemik Küütsi ajal aga ehitati Jõgevale aretustööks palju vajalikku. Sinna kerkis aretuskompleks koos kasvuhoonete ja kartulihoidlatega, väetise ja mürkkemikaalide hoidla, katsekuivatid koos tööruumidega töölistele, remonditöökoda koos katsemasinate hoiuruumidega, rekonstrueeriti resistentsus laboratoorium ja muid hooneid, viimasena valmis juba taasiseseisvumise perioodil võõrastemaja. Küütsi direktoriks oleku ajal kujunes Jõgeva SAI üheks kõige paremini katsetehnikaga varustatud põllumajanduslikuks uurimisasutuse ks kogu tollase N. Liidu territooriumil. Ta suutis hankida instituudile üle 40 välismaise katsemasina ja -seadme. Arvestades, et selleks oli vaja tollal suures koguses valuutat, oli saavutus märkimisväärne. Mingil perioodil oli Jõgeva see koht, kus asus välismaise tehnika varuosade vaheladu; seal ladustati tervelt 1/3 kogu Liidu välismaise tehnika varuosasid.
Hans: “Eks sellise mõjukuse ja varustatuse taseme jaoks oli vaja ka arvestatavalt pingutada, pidevalt pidi võõrustama vajalikke ametnikke Moskvast. Erinevate delegatsioonide ja ka perekondlike külastuste pärast said Jõgeva SAI saunad ja külalistemajad pidevat vatti. Loomulikult pidi oskama peale selle ka lihtsalt inimestega hästi läbi saada.”
KOLGATA TEE ROOTSI
Juhtimispõhimõtetes on akadeemikule suureks eeskujuks olnud tuntud vene akadeemiku Skrjabini üks põhiteese. Akadeemik K. I. Skrjabin (1878-1972), kes oli oma erialal üks tuntumaid teadlasi Nõukogude Liidus, lõpetanud 1905. aastal Tartu Veterinaaria Instituudi, ütles, et kui teadusasutuses töötavad ainult vanad, siis on see tragöödia, kui ainult noored, siis on see komöödia, aga kui töötavad koos vanad ja noored, siis on see sümfoonia.
Noorte tormakus ja novaatorlikud ideed viivad asju edasi ja vanade alalhoidlikkus taltsutab noorte liigset lennukust ning hoiab neid maa peal.
Akadeemik: “See mõte on mulle eluks ajaks meelde jäänud ja kui sain sordiaretusjaama direktoriks, püüdsin selle järgi ka tegutseda.
Akadeemik usub, et tõsiseks teadlaseks saamiseks oli vaja minna stazheerima kuhugi Lääne-Euroopasse. “Kuna Mihkel Pill oli rajanud Jõgeva SAJ Rootsis tegutseva Svalöfi Sordiaretuse Instituudi eeskujul, siis otsustasin minna sinna. Sain 1967. aastal Moskvas VASHNILi koosolekul tolleaegse Svalöfi Instituudi direktoriga kokku ja tutvustasin talle ennast. E. Akerbergil ei olnud midagi minu sta?eerimise vastu, ainult kuidas saada N. Liidust sinna sõiduks luba?”
Esmane tingimus välismaale saamiseks oli kandidaaditöö kaitsmine. 1968 aastal kaitses Hans põllumajanduskandidaadi kraadi Eesti Põllumajanduse Akadeemia juures teemal Parimatest Eesti odrasortidest ja lämmastikväetiste mõjust nende saagikusele ning kvaliteedile. Edasi selgus, et tahtjaid välismaale on palju. “Asja uurides sain teada, et sajast tahtjast pääses ainult üks. Minu võimalused näisid olematud. Aga ma ei jätnud jonni, vaid alustasin “Kolgata teed”. Taotlesin Rootsi mineku võimalust 1968. aastal. Ei saanud. Järgmisel aastal taotlesin uuesti. Siis võeti mind juba tõsisemalt ja ma alustasin kadalippu läbi erinevate otsustajate kabinettide.”
Lõpuks minek õnnestus ja akadeemik veetis Rootsis väga huvitava ja viljaka 11-kuulise perioodi. Talvel oli pearõhk odra kollektsiooni analüüsil DBS (värvi sidumise) meetodil. Suvel töötas ta põllul: tegi kaasa katsete rajamisel, hooldamisel, koristamisel, analüüside tegemisel, katsete mehhaniseerimisel.
Akadeemik: “Sain väga hea aluse teaduslikuks tööks, nägin, kuidas saab katseid ja põllutöid mehhaniseerida. Rootsis sõlmitud tutvus Hans Ulrich Hege ja Walter Wintersteigeriga osutus meie asutusele hiljem väga kasulikuks. Rootsis oli mul ka õnn istuda kõrvuti dr Norman Borlauga, kes sai 1970. a Nobeli preemia laureaadiks.”
SERVIIS 120-LE INIMESELE
Rootsis oli Hansu üheks juhendaks ka Robert Olered. Hans: “Robert Olered õpetas mind sööma norra heeringat. See on ilma soolata anaeroobses keskkonnas hoitud heeringas. Mitusada aastat tagasi, sõdade aegu, ei olnud Norras soola kusagilt saada ja heeringat tuli säilitada maa all, nii et õhk ligi ei pääsenud. Sestpeale sai niisugune heeringate säilitamise viis kombeks. Süüa kõlbas selline heeringas küll, kuid tal oli tugev spetsiifiline lõhn juures, nii et kui seda söödi, olid kõik ruumid haisu täis. Mina proovisin norra heeringa ära ja isegi kõht ei läinud pärast rikki.”
Pärast Rootsist naasmist valiti Küüts Jõgeva SAI direktoriks ja peale viljaka teadustöö jätkusid ka arvukad teaduslikud väliskomandeeringud. Ühte värvikamat neist, sõitu Jaapanisse, kust akadeemik tõi kaasa oma esimese suurema lantide ja muu kalapüügivarustuse, meenutab Hans muhelusega: “Kui kohalik poeomanikust jaapanlane kuulis, et olen Ida-Euroopast, andis ta mulle poole kaubast tasuta. Moskva tollis uuriti kraami hoolega ja umbusuga. Kuna kõige suurem tolliülemus oli ka kalamees, ei saanud enne tulema, kui olin osa kraamist talle loovutanud.”
Jaapanist ei toonud Hans siiski ainult kalastusvarustust: “Kui kodus tuttav küsis, mida Jaapanist kaasa tõin, vastasin, et lõunaserviisi 120-le inimesele ja ma luban ka küsijal seda kasutada. Kui tal siis suu lahti vajus, seletasin: need on 250 jaapani söögipulka, millega meid sööma õpetati.”
KURT VONNEGUT JA BETTI ALVERI SULEPEA
Jõgeva SAI-d on Hans püüdnud juhtida akadeemik Skrjabini eeskuju järgides, elada aga Kurt Vonneguti järgi. Akadeemik peab silmas Vonneguti ütlust: “Issand, anna mulle julgust muuta asju, mida ma muuta saan, meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, ja mõistust nende vahel alati vahet teha!”
Peale töö on Hans läbi terve elu pidanud suurt lugu heast seltskonnast. Üheks oma prominentsemaks perekonnasõbraks peab ta jõgevalannast poetessi Betti Alverit kellega teda tutvustas kunagi kolleeg R. Tamm. Hans: “Tamm tegi mulle novembris 1981 ettepaneku minna õnnitlema luuletajat tema 75. sünnipäeval. Olin muidugi rõõmuga nõus. Tamm võttis kaasa kimbu endaaretatud krüsanteeme “Koidula”. Betti Alver oli elavas meeleolus ja päris ka minu tööala järele. Vastasin, et olen odraaretaja. Ta ristis mu kohe “odratolguseks”. Juttu tuli ka tema tööst. Alver kurtis, et ta kirjutab sulega, aga vene tint ei ole hea, paakub. Mulle jäi see meelde ja Inglismaal käies ostsin talle Parkeri firma tinti, mille kinkisin talle 1982. aastal sünnipäevaks. Poetess rõõmustas selle üle väga. Nii külastasin teda igal aastal tema sünnipäeval – kuni luuletaja surmani. Viimane pott Parkeri tinti jäigi üle andmata, see on nüüd Jõgeval Alveri muuseumis.”
UUS AEG, UUS TEMPO
Pärast direktori kohalt taandumist ongi akadeemik Küüts alates 1999. aastast töötanud Jõgeva SAI vanemteadurina. Pärast kahte insulti võttis akadeemik uue tempo: kaks päeva nädalas instituudis, kaks päeva muid toimetamisi, kaks päeva kalal ja päev puhkuseks.
Talle selline tempo sobib: “Päris pensionile ei taha kah jääda, mis ma siis tegema hakkan, lihtsalt surma ootama või? Aga kui juba tööl käia, siis peab midagi ikka tegema ka, mitte niisama vahtima. Seega ma siin väikese koormusega ikka toimetan.”
* * *
Akadeemik Hans Küütsi kalamehelood
Hansu puhul ei saa ka üle ega ümbert tema kirest – kalapüügist. Nii et ajame ka törts kalamehejuttu. Akadeemik ise väidab, et tõsist, mitte suurustlevat?
“Kõige suurema havi – 8,5 kg – püüdsin üsna kalameheea alguses. 1970. ja 1980. aastatel oli havi palju ja kalad üsna suured – 3-4 kg. Kord olime sõber Pauliga järvel ja saime õhtupoolikuga 38 havi.
Ütlesin, et jätame järele, meil ei ole nii palju vaja. Sel päeval oli veel palju paate ja kõik said kala. Mehed olid õhinas, et tuleme homme veel, kuid järgmisel päeval ei saanud keegi ühtegi kala. Selline on see kalamehe õnn.”
Veel: “Kord ühel jaanuarilõpu õhtupoolikul oli ilm nii tuisune, et ei näinud kümnegi sammu peale. Kalapüüdmiskaaslane Mart Uudla arvas, et nüüd peaks luts võtma ja meie olime sama meelt. Läksime Pauli poole ja sealt püügikohale Peipsil. Külast oli sinna umbes viis kilomeetrit. Sõitsime mootorsaaniga. Mina olin küll juhi kohal, aga tegelikult juhtis Paul, öeldes kuhu hoida ja kuhupoole pöörata. Kuigi oli tugev tuisk ja sadas paksu lund, tundsin end julgelt, sest usaldasin Pauli. Tegelikult oli uskumatu hulljulgus sellise ilmaga Peipsile minna.
Aga Paul ei kõhelnud ja juhtis meid tema enese pandud tähiste juurde. Hakkasime püüdma ja lumemölluses öös võttis luts hästi. Keskööks tuul vaibus, lumesadu lakkas ning ühekorraga hakkasid paistma tähed ja rannatuled. See oli üks minu ilusamatest elamustest Peipsil.”
Luts ja temast valmistatud roog on üks akadeemiku favoriite. Mõnevõrra üllatav, sest üldiselt luts söögikalana väga populaarne ei ole. Hansul lähevad silmad meenutusest kissi ja intonatsioonist on kuulda, kuidas sülg suhu jookseb: “Mu abikaasa teeb ahjus sellist lutsurooga, et lihtsalt keele viib alla?”
Hans ei ütle ära ka ahvenast: “Mina olen oma kõige paremal talvisel ahvenapüügil saanud ühest august 138 kala. Ma tegin alati kaks auku kõrvuti, et teada saada, missuguse sikuskaga püüda. Kord läksin aga Mardi “maale”, kust tema just ära oli läinud, sest kala ei võtnud. Sealt sain nii palju ahvenaid, et naljatasin: “Kahemeetrine järjekord oli vee all, kõik tahtsid minu sikuskat.”
* * *
■ NIMI
Hans Küüts
■ TEADUSALA
Põllumajandusteadused
■ UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Teraviljade sordiaretus ja algseemnekasvatus
■ VALITUD AKADEEMIASSE
23. november 1994
■ AKADEEMIA OSAKOND
Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond
■ SÜNNIAEG JA -KOHT
20. detsember 1932 Suurmetsa küla Põlvamaa
■ TÖÖKOHT
Jõgeva Sordiaretuse Instituudi vanemteadur (alates 1999)
■ HARIDUS
1951 Tartu I Keskkool
1956 Eesti Põllumajandusülikool
■ TEADUSKRAAD
1968, põllumajanduskandidaat, Eesti Põllumajanduse Akadeemia juures.
■ TEENISTUSKÄIK
1955 1958 Erumäe kolhoosi agronoom
1958-1964 Jõgeva Sordiaretusjaama aretusosakonna nooremteadur
1964-1973 samas juhataja
1973-1992 Jõgeva Sordiaretusjaama direktor
1992-1998 Jõgeva Sordiaretuse Instituudi direktor
1992-1995 Eesti Põllumajandusülikooli sordiaretuse õppetooli juhataja-professor
1999-? Jõgeva Sordiaretuse Instituudi vanemteadur
■ TUNNUSTUSED
1997 Eesti Vabariigi Riigivapi V klassi teenetemärk
2002 Eesti TA medal
■ PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID: 111
■ MONOGRAAFIAD
(kõik pealkirjad ja ilmumisandmed: koht, aasta, kirjastus):
Küüts, H. Odra sordiaretuse uuemad meetodid Rootsis. Valgus, Tallinn, 1971, 150 lk.
Küüts, H. Õlleoder. Tartu Õlletehas, Tartu,1992, 24 lk.
Küüts, H. Jõgeva Sordiaretuse Instituudi 75. aastapäevaks. Infotrükk, Tallinn, 1995, 40 lk.
■ HOBI
Kalapüük
