Akadeemik Mihkel Veiderma on sündinud Tallinnas (27. detsembril 1929) pere viienda lapsena. Neid eestlasi, kes pärinevad neljanda põlve haritlaste-intellektuaalide perest, ei ole just palju. Mihkli isa Aleksander (1888-1972), oli koolidirektor, riigi- ja haridustegelane, ema Magdalena Veiderma, sündinud Vihalem, oli emakeele ja kirjanduse õpetaja. Akadeemik Veiderma on üks neist vähestest erudiitidest, kes on leidnud aega oma mälestuste kirjapanemiseks – raamat ilmus 2009|. aastal.
Kuidas krahv nime pani
Huvitav on Veiderma nime ajalugu. Mihkli esiisale olla nime pannud Koluvere krahv Buxhoeveden. Nimelt ilmunud ta õhtul lossi ja toapoiss olla ette kandnud: “Wieder ein Mann”. Jutu lõpuks olla selgunud, et esiisa Jaanil polevat veel nime, siis ollagi krahv selle varnast võtnud ja nimetanud ta Widermanniks. Vahepeal on nimi teisenenud Widermannist Veidermanniks, siis Veidermaks.
Mihkel on meenutanud lapsepõlve: “Minu mälestuste skaala laienes kiiresti: kodus ümberringi vanemad vennad oma tegemiste ja vingerpussidega, hiiglaslik koolimaja, majas kõlav koolikell ja sisse-välja tuiskavad tütarlapsed, neil silma peal hoidvad õpetajad, lapsepõlve mängud suures kooliõues, kiikamine Reaalkooli õues toimuvale, jalutuskäigud hoidja või vanematega üha kaugemale Vabaduse platsist – tramm, autod, omnibussid, kaupluste vaateaknad, suur rahvarohke turg, jõulud ja lihavõttepühad.”
Mihkli lapsepõlv mööduski koolikeskkonnas, sest isa amet tingis ametikorteri Tütarlaste Kommertsgümnaasiumis ja üle hoovi asus kohe Reaalkool. 1939. aasta sündmusteks oli 10-aastane Mihkel, nagu ta ise tunnistab “sellises eas, kus kõik põnev, oli see kodulinnas, Eestis või maailmas, pakkus huvi”. “Jälgisin põnevusega sündmusi Abessiinias ja Hispaanias, T?ehhoslovakkia annekteerimist. Õige pea said tippsündmusteks sõja algus, sõjaväebaaside andmine venelastele ja sakslaste lahkumine.”
Humanitaaria asemel reaalteadused
Õpinguid alustas Mihkel 1937. aastal J. Westholmi Gümnaasiumis, pärast 1944. aastat jätkas ta õpinguid Reaalkoolis, uue nimetusega Tallinna 2. Keskkoolis, mille ta 1948 kuldmedaliga lõpetas. Mihkel meenutab: “Seal veel alles olnud Eesti-aegsed õpetajad andsid haridusele korraliku aluse. Ülikoolis oli seetõttu märkimisväärselt kergem. Üldse võib öelda, et koolid, kus ma olen käinud, on avaldanud mulle suurt mõju ja enamikuga neist, eriti Reaalkooliga, olen üritanud sidet hoida ka hiljem, et Reaalkooli vaim säiliks ka tulevikus.”
Vaadates tänase akadeemiku teadustegevust, tundub kummalisena, et tema esialgseks sooviks oli minna õppima humanitaarseid aineid Tartu Ülikoolis. Kuna Mihkli isa oli 1944 vangistatud kui toonase re?iimi silmis riigivaenulik element (ta vabanes alles 1954) ning õde ja vennad põgenenud läände, siis kartis Mihkel õigustatult, et TÜ-sse teda ei võeta ja seda just ideoloogilistest kaalutlustest lähtuvalt. Probleeme tekkis ka astumisega TTÜ-sse, toonasesse Tallinna Polütehnilisse Instituuti. Ainult tänu onu Pauli jõulisele sekkumisele, kes oli tõmmatud endise vasakpoolse haritlasena tööle Nõukogude võimustruktuuri ja oli Teaduste Akadeemia Majanduse ja Õiguse Instituudi direktor, olukord lahenes. Aastatel 1948-1953 õppis Mihkel TPI keemiateaduskonnas anorgaaniliste ainete tehnoloogia erialal. Erialase valiku määras inseneriõppe seotus loodusteadustega.
Maardu keemiakombinaat
Mihkel: “Õppimine TPI-s sattus aega, mil ideoloogiline surve ja repressioonide ulatus jõudis Eestis haripunkti. Sellesse perioodi kuulus 1949. aasta massiküüditamine, represseerimine, absurdsete ebateaduslike voolude esiletõus (lõssenkism, mit?urinlik looduskäsitus, marrism keeleteaduses jne), marksismi-leninismi propagandamasina jõudmine täistuurideni. Stalini surma ajal olin juba diplomitööd tegemas.” Vaatamata vahepeal esile kerkinud küsimusele Mihkli sobimatusest Nõukogude kõrgkooli üliõpilaste hulka lõpetas ta 1953 TPI cum laude.
Edasi järgnes 7-aastane periood Maardu Keemiakombinaadis, mis algas tõelise ?okiga, kui Mihkel puutus kokku nõukoguliku plaanimajanduse raiskava tööstuspalgega, ning päädis aastatel 1956-1960 peainseneri ametiga. Mihkel oli toona Nõukogude Liidu Keemiatööstuse Ministeeriumi süsteemis kõige noorem peainsener. “Toonases TPI-s said lõpetajad töökoha suunamise korras ja seda üle terve Nõukogude Liidu. Eestisse oli minu eriala lõpetajatele eraldatud üks ja ainuke koht. Kuna ma lõpetasin hästi, siis valisingi selle ainukese koha ja sattusin Maardusse. Tõsi, minu kursusevend, hilisem tuntud kirjanik, Vladimir Beekman, on mulle hiljem kinnitanud, et see koht oli ekstra temale eraldatud. Mine tea, võib-olla ma näppasingi selle tema eest ära … Ma üritasin kogu see aeg teadusesse minna, aga ikka mind ei lastud – küll oli teema valitud ja juhendaja määratud ja eksamid aspirantuuri astumiseks antud, aga ikka mind ei kinnitatud.”
Mihkli peainseneriks oleku ajal muutus Maardu tehas pelgalt kaevandusest tõeliseks keemiakombinaadiks.
Õppejõud TPI-s ja akadeemik TA-s
1972 kaitses Mihkel ka doktoridissertatsiooni teemal “Fosfaatide töötlemise uuringud fosforväetisteks ja söödafosfaatideks”. Doktoritöö uuringuline osa viidi läbi TPI-s 1965 loodud mineraalväetiste ja -söötade laboratooriumis, mis loodi ja sisustati suuresti Mihkli eestvedamisel ja mille teaduslik juhendaja ta kuni 1992. aastani oli.
1973. omistati talle professori kutse ja aastal 1975 valiti Mihkel Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks, kus ta tulenevalt valdkonnast kuulub bioloogia, geoloogia ja keemia osakonda. Edasi läks tema karjäär Tallinna Tehnikaülikoolis ja Teaduste Akadeemias.
Mihkel meenutab: “Jõudsin õige pea äratundmisele, et nendes tingimustes on vaid süvenemine õpetamisse ja teadusuuringutesse ning enda harimine kultuurimaailmas edasiviivaks väärtuseks, teadusvälisest läbikäimisest võimuga aga tuleb kõrvale hoiduda.”
Mihkel jätkab: “Kui tagantjärele midagi kahetseda, siis eelkõige seda, et just mu teadlaseks kujunemise aastatel polnud võimalik luua otseseid kontakte välisülikoolide ja -teadlastega.” Koostöö välisteadlastega sai alguse alles siis, kui eluaastaid oli juba tublisti üle neljakümne.”
Aastatel 1992 kuni 1994 oli akadeemik president Lennart Meri juures Vabariigi Presidendi Kantselei direktor. See oli periood, mil meie alustava, taasiseseisvunud riigi avalikud institutsioonid olid formeerumisel ja riigi demokraatlik pale loomisel.
Pikaleveninud fosforiidisõda
Mida meenutab akadeemik fosforiidisõjast? “Toona juhtus nii, et olin üks väheseid teadlasi, kel oli doktorikraad fosfaatide uurimises. Mulle tehti Teaduste Akadeemia poolt ülesandeks asuda nn fosforiidi programmi juhiks. See töö sai alguse tegelikult 1972. aastal, kui Moskva hakkas tähelepanu pöörama Toolse maardlale.
Ei mäleta ühtegi teist juhtu Eestis, kus nii palju erinevate valdkondade teadlasi oleks uuringutes osalenud ja andnud probleemile ühise hinnangu, mille järgi seda teha on kahjulik ja lubamatu. Selles võitluses oli mitu staadiumi – esimene 1970-ndatel ja teine, juba hulga tõsisem, haaras 1980ndate esimesel poolel ka Rakvere ümbruse maardlaid. Meil õnnestus esialgsed vastuvõetud otsused vaidlustada ja uusi probleeme esile tõsta ning näidates võõrkeelse tööjõu ja migratsiooni ohtlikkust, direktiivorganite uute otsuste elluviimist pidevalt edasi lükata. Alles kolmandas laines, vabama ühiskonna tuultes ja tänu rahva osalemisele, mida nüüd tuntakse fosforiidisõja nime all, õnnestus sellele võõrvõimu poolt pealesurutud epopöale punkt panna.”
Fosforiit kui tulevikuressurss
Eesti maapõues on fosforühendeid miljardites tonnides, uuritud varude osas võib Eesti maardlat lugeda Euroopa suurimaks. Akadeemik Veiderma: “See on üks Eesti tulevikuressursse, kuid tingimusel, et seda ressurssi kasutatakse säästlikult ja kõrgtehnoloogilisel tasemel. Lähitulevikus ma selle kasutuselevõttu ei usu. Aga õige pea on maailmas oodata fosforühendite defitsiiti ja kallinemist. Fosfor on elu tekkeks ja arenguks üks kõige olulisemaid elemente. Olen veendunud, et see küsimus kerkib uuesti esile. Keskkonnatehnoloogiliselt on tänapäeval juba mitmed lahendused olemas, paljud probleemid, eelkõige poliitilis-rahvuslikud, mis eksisteerisid fosforiidisõja ajal, on tänaseks maha võetud.”
Tagantjärele painab Mihklit mõte, kas ta pole end liialt killustanud mitmete ametite ja ettevõtmiste vahel ning sellega lasknud end sageli kõrvale tõmmata kõige olulisemast ja põnevamast – noorte õpetamisest ja teadusuuringutest.
Mihkel: “Kasutage oma noorusaega õppimiseks. See aeg on elus kõige väärtuslikum, mis loob aluse teie arenguks ja selle kaudu eelduse ka meie riigi ja ühiskonna arenguks. Ärge muutuge mugavaks, tundke huvi, laiendage oma silmaringi kultuuri vallas ja maailma asjades! Ma kordan siinkohal Albert Einsteini ütlust: “Ärge lõpetage küsimist” (The important thing is not to stop questioning). Kuid tähtis on ka see, et vastajad ja erinevate valdkondade eest vastutajad oleks kompetentsed ja otsustele eelneks asjatundlik analüüs. Hoidke oma emakeelt ja isamaad. Mõtelge rohkem kõige selle peale ja tegutsege!”
* * *
Tõuke teaduse tegemiseks andis raiskamine
Mihkel Veiderma räägib, kuidas ta Maardu keemiakombinaadist suurde teadusse sattus
Kui Mihklil olid tekkinud Maardu tehases peainsenerina ulatuslikud suhted mitme Nõukogude Liidu fosfaate uuriva teadusinstituudiga, tegi toonase TPI äsja ametisse nimetatud rektor Agu Aarna talle ettepaneku asuda tööle keemilise tehnoloogia dotsendina. Mihklil aga puudus teaduskraad ja reeglina oli see nõutav. Siiski võis valida dotsendi ametikohale ka isiku, kellel oli tugev tööstuse taust. Mihkel sai võimaluse teha elus pööre, mida ta oli ammu igatsenud. Palgas langes ta vahepeal suisa assistendi tasemele, mis võrreldes peainseneri palgaga oli tunduvalt madalam.
Dotsendina töötas Mihkel perioodil 1960-1971, olles vahepeal ka vanemteaduri ametikohal doktoritöö koostamiseks. 1965 kaitses ta tehnikakandidaadi kraadi Moskva Väetiste ja Insektofungitsiidide Teadusliku Instituudi juures teemal “Fosfaatide omadused ja hüdrotermiline töötlus”. Töö juhendajaks, õigemini juhtnööride andjaks, oli akadeemik Semjon Volfkovit?.
Üleminekut tööstusest teadusesse meenutab Mihkel nii: “Töö Maardus, kokkupuutumine fosforiidi absurdse raiskamisega, andis mulle tõuke uuringuteks fosfaatide keemias ja tehnoloogias. Need suundusid esialgsetest rakenduslikest eesmärkidest üha rohkem nähtuste ja protsesside füüsikalis-keemiliste aluste läbitöötamisele. Alustasin Eesti fosforiidi koostise, omaduste ja töötlemise meetodite uurimisega, jätkasin paljude looduslike apatiitide võrdleva iseloomustamisega ja erinevuste põhjuste selgitamisega ning jõudsin apatiitide sünteesini, varieerides asendusi nende struktuuris, et saada uute omaduste ja kasutusaladega materjale. Selle kõrval olen analüüsinud fosforiidi ja põlevkivi kasutamisega seotud tehnilisi ja ökoloogilisis probleeme ja Eesti energeetika arengustrateegiat, uurinud tööstuslike heitmete vähendamist ja kasutamist.”
Nendest töödest on innukalt osa võtnud akadeemik Veiderma üliõpilased, aspirandid ja doktorandid.
* * *
NIMI
Mihkel Veiderma
TEADUSALA
Anorgaaniline keemia
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Anorgaaniliste fosforühendite keemia ja tehnoloogia, uued tehnoloogiad (sh keevkihi reaktoris) ja kasutusalad; tööstusheitmete kahjutustamine ja kasutamine; Eesti maavarade (fosforiit, põlevkivi) kasutamine ja energeetika sõlmprobleemid
VALITUD AKADEEMIASSE
27. märts 1975
AKADEEMIA OSAKOND
Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
27. detsember 1929, Tallinn
TÖÖKOHT
Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor (alates 1997)
Eesti Teaduste Akadeemia juhatuse liige (alates 2004|)
Tallinna Tehnikaülikooli vanemteadur (alates 2005|)
HARIDUS
1948 Tallinna Reaalkool cum laude
1953 Tallinna Tehnikaülikool cum laude
TEADUSKRAAD
1965 tehnikakandidaat, Moskva Väetiste ja Insektofungitsiidide Teadusliku Instituudi juures
1972 tehnikadoktor, Moskva Väetiste ja Insektofungitsiidide Teadusliku Instituudi juures
1973 professori kutse
TEENISTUSKÄIK
1953-1960 Maardu Keemiakombinaadi vahetuse ülem, vaneminsener, tsehhi tehniline juhataja, kesklaboratooriumi juhataja, tootmistehnika osakonna juhataja ja peainsener
1960-1969 Tallinna Tehnikaülikooli keemilise tehnoloogia kateedri dotsent
1965-1992 mineraalväetiste ja -söötade laboratooriumi teaduslik juhendaja
1969-1971 Tallinna Tehnikaülikooli doktorant
1971-1987 anorgaanilise ja analüütilise keemia kateedri professor ja juhataja
1978-1983 keemiateaduskonna dekaan
1988-1999 Eesti Teaduste Akadeemia asepresident
1992-1997 Tallinna Tehnikaülikooli alus- ja rakenduskeemia instituudi anorgaanilise ja analüütilise keemia õppetooli professor
1992-1994 Vabariigi Presidendi kantselei direktor
1999-2004| Eesti Teaduste Akadeemia peasekretär
1997-? Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor
2004|-? Eesti Teaduste Akadeemia juhatuse liige
2005|-? Tallinna Tehnikaülikooli vanemteadur (1/4)
TUNNUSTUSED
1969 D. Mendelejevi nimelise Keemiaseltsi üleliidulise konkursi II preemia
ja 1984 I preemia
1973 professori kutse
1975 Nõukogude Eesti teaduspreemia
1984 Eesti NSV teenelise teadlase aunimetus
1986 Eesti NSV Ministrite Nõukogu preemia
1989 Eesti Teaduste Akadeemia medal
1989 K. E. von Baeri medal
1991 P. Kogermani medal
1995 Iisraeli A. Einsteini riiklik medal
1998 Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk
2001 Baltimaade akadeemiate medal
2005| Kaitseväe Eriteenete Rist
1979 Tallinna Tehnikaülikooli medal
1994 Eesti Keemia Seltsi auliige
1997 Eesti Loodusuurijate Seltsi auliige
2003| Rahvusvahelise Biograafiaseltsi Teadusnõukogu (Cambridge) auliige
2005| Eesti Kaitseväe eriteenete rist
2006| Eesti Vabariigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest
2006| Läti Teaduste Akadeemia audoktor
TEADUS-ORGANISATSIOONILINE ja ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
EESTIS:
Eesti Teadlaste Liidu volikogu liige
Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvusliku Komisjoni liige
Tallinna Tehnikaülikooli keemia- ja materjalitehnoloogia teaduskonna nõukogu liige
Tallinna Ülikooli ökoloogia instituudi nõukogu liige
Majandusministeeriumi energeetikanõukogu liige
MUJAL:
1999 Soome Tehnikateaduste Akadeemia välisliige
1994 Soome Keemikute Seltsi kirjavahetajaliige
New Yorgi Teaduste Akadeemia liige
Rahvusvahelise Puhta- ja Rakenduskeemia Liidu liige
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID:
11 raamatu või artiklite kogumiku autor, koostaja või redaktor, 12 autoritunnistuse kaasautor, 225 teadusartikli autor/kaasautor:
MONOGRAAFIAD:
Veiderma, M. Mineral Resources-Energy-Environment in Estonia. Institut für Berg- und Energierecht der Ruhr-Universität Bochum. Boorberg, Stuttgard ets., 1994. 31 S. (Bochumer Forschungsberichte zum Berg- und Energierecht; 13).
Veiderma. M., Tõnsuaadu, K. Thermophosphate Fertilizers from Siilinjärvi Apatite. The Finnish Academy of Technology, Helsinki, 1996. 26 p. (Acta Polytechnica Scandinavica. Chemical Technology; 239).
ÕPIKUD:
Veiderma, M., Mölder, L. Tähtsamate keemiasaaduste tehnoloogia. Valgus, Tallinn, 1970, 288 lk.
HOBID
Teaduse ja hariduse ajalugu Eestis, XX sajandi poliitika, teater ja muusika