Akadeemik T?eslav Lu?t?ik (s. 1928) on päritolult poolakas. Täpselt sada aastat enne seda, kui T?eslav valiti Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks (1964), saadeti tema vanavanaisa Feliks Lu?t?ik tsaari vastu korraldatud võitlusest osavõtu eest Siberisse (1864). Väljasaadetute perekondadel ei lubatud enam Poolas elada, kuid võimaldati lahkelt elama asuda ükskõik millisesse paika üle terve laia Venemaa enese, sh ka Peterburi. Piiteris sündisid juba T?eslavi vanaisa ja isa, seega on tema näol tegu kolmanda põlvkonna peterburilasega.
T?eslav: “Loomulikult võeti meie suguvõsalt ära ka aadliseisus. Hiljem omistati minu vanaisale, kui ta tegi edukat karjääri Venemaa tollisüsteemis, selle eest tunnustus – Peterburi aukodaniku tiitel, mis oli tollal võrreldav aadliseisusega, kuid mitte pärandatavaga, ja see oligi hea, vähemalt minu jaoks, sest arvestades hilisemaid sündmusi, oleks meie suguvõsa, sh võib-olla ka mina, juba lakanud eksisteerimast.”
Leningradi blokaadis
Lapsepõlv oli T?eslavil äärmiselt raske, rõõmutu ja lühike. Enne Teist maailmasõda osa tema suguvõsast represseeriti: “Ma mäletan oma varajast noorust üsna hästi, sest olin ju juba kuueaastane ja lugesin lehti. Eriti pärast Kirovi tapmist (1934) läks olukord kõigi jaoks väga keeruliseks.” Teatavasti oli S. Kirovi tapmine ettekäändeks Stalinile oma suure terrori alustamiseks.
Sõja ajal sai T?eslav Leningradi blokaadi raskusi omal nahal tunda. Koos 1,5 miljoni manalateele läinud inimesega võttis see kaasa ka paljud tema koda- ja lähikondsed, ka ema. Juba 14-aastasena asus T?eslav vabatahtlikuna tööle lukksepana tollal formeeritud avarii-taastamispolgus, mille pataljoni staabiülem oli tema isa. Pärast esimest blokaadiaastat evakueeriti ta Põhja-Kasahstani, kus sai jätkata kooliõpinguid. Pärast tagasipöördumist Peterburi lõpetas ta aastal 1946 kuldmedaliga keskkooli ja astus Leningradi Ülikooli füüsikateaduskonda.
T?eslav: “Ma austan oma isa sügavalt, ta oli äärmiselt otsekohene, aus ja tööd armastav inimene. Siiamaani on ta mulle paljuski eeskujuks.” Akadeemik jätkab: “Mind paelus edasiõppimise perspektiividena keemia ja füüsika, aga kui hakkasin oma huvi iseloomu täpsemalt defineerima, et eneses selgusele jõuda, siis avastasin, et ka keemias paeluvad mind rohkem need momendid, mis on seotud füüsikaga. Kogu füüsika oli ju tollal tormiliselt arenev, võimas ja huvipakkuv.”
Optika ja tuumafüüsika
Ülikoolis õppis ta kokku kaheksa aastat ja meenutab, et tal vedas tohutult õppejõududega: akadeemikud V.A. Fok, S.E. Fri?, T.P. Kravets, B.I. Stepanov, professorid: L.E. Gurevit?, M.V. Veselov, A. N. Zaidel. Osa optikute teaduslikuks juhendajaks oli akadeemik A.N. Terenin, tema nn teaduslikuks lapselapseks peab ennast ka akadeemik Lu?t?ik.
T?eslavi vahetu juhendaja oli alates neljandast kursusest legendaarne TÜ hilisem rektor Feodor Klement, kes luges noormehele ülihuvitavat originaalloengut pealkirja all “Luminestsents” ja hiljem ka tema kutsel ning initsiatiivil, kui Klement oli juba Tartu Ülikooli rektor, T?eslav meiemaile sattuski.
T?eslav: “Ma olen Klementile tänulik selle eest, et ta avas meile enam kui 50 aastat tagasi selle optikaharu (luminestsents) veel lahendamata probleemide laiad perspektiivid. Oleksin tahtnud saada tegelikult tuumafüüsikuks, kuid päritolu tõttu mulle seda ei võimaldatud. Tegelikult olen ma energiaprobleemidega tegelenud kogu oma teadusliku karjääri jooksul, lihtsalt mitte otseselt, vaid kaude. Meile ei ole nooruses ju teada, mis perspektiivid meid ees ootavad, kas enda tehtud eluvalikutes või teiste poolt suunatutes. Minu kursusekaaslastest, nendest, kes valdavalt asusid tuumafüüsiku teele, ei ole enam kedagi elavate kirjas, sest tollal olid teadmised valdkonna ohutusnõuetest kesised, seega ei ole mul midagi kahetseda.”
Kuigi Klement asus juba Tartus, võimaldati T?eslavile aspirantuuri jooksul (1951-1954) juba täielik tegevusvabadus. Aspirantuur tipnes eduka kandidaaditöö kaitsmisega 1954. T?eslav jääb tagasihoidlikuks: “Ma ei rõhutaks eriti oma teadustööde hulgas kandidaaditööd, sel ei olnud kaugelt sellist mõju ja tähendust kui mõnedel minu hilisematel töödel, kas või doktoriväitekirjal.”
Tänaseni kestev Tartu periood
Pärast aspirantuuri algas akadeemik Lu?t?ikul nn Tartu periood, kus alates 1954. aasta juunist töötas ta Füüsika Instituudi juures vanemteadurina (1954-1959), sektorijuhatajana (1960-1986), osakonnajuhatajana (1974-1988), laboratooriumijuhatajana (1986-1993) ja vanemteadurina (1994-?).
Kuid miks toonast juba põlistunud peterburilast ikkagi Tartu tõmbas?
T?eslav vastab: “Teate, mul oli juba tolleks ajaks tekkinud Klementiga arvestatav kontakt ja ta väga ootas mind siia. Ma tean, et Peterburi jäädes oleks mul olnud raske noore inimesena ja toonaste tingimuste juures iseseisvalt läbi lüüa ja saavutada samasuguseid teadusuurimise tingimusi, kui mulle lõi Klement. Ta ütles, et tule vaid kohale ja ma teen absoluutselt kõik, et siin rahus töötada saad, samuti sai kohe erialasele tööle minu abikaasa, kellega me abiellusime 1949. Meile anti ka kohe normaalsed elamistingimused, nii et ainult tööta, mida me suure entusiasmiga ka tegime.”
Loomulikult olid esimesel kümnendil Tartusse tööleasumise olud teaduse tegemise jaoks kesised, seda kompenseeriti tohutu entusiasmi ja energiaga. Puudu oli nii teaduslikke seadmeid kui ka spetsiaalseid ruume. Oma jõududega ehitati Eesti esimene seade vaakumultraviolettspektroskoopia meetodeil füüsikaliste nähtuste uurimiseks kristallides. Selle seadmega õnnestus tuvastada footonite kordistumise nähtus kristallides. Omaloodud metoodika edasiarendamise tulemusena ja teadusliku infrastruktuuri tingimuste paranemisel, aastal 1969, pärast lühilainelise kiirguse tööstuslike allikate loomist, algas Eesti füüsikute osavõtul selle nähtuse detailne uurimine Venemaal, Saksamaal, Rootsis ja Suurbritannias, sealsetel sünkrotronidel.
Meie laseroptika tugevus
Vahepeal, aastal 1964, kaitses T?eslav doktoriväitekirja Leningradi Optikainstituudis. Töö võttis kokku leelishalogeniidkristallide eksiton-, elektron-, auk- ja ioonprotsesside Tartus tehtud uurimuste tulemused. Kasutades nende “mudelsüsteemide” uurimisel saadud kogemusi, oli seejärel võimalik minna üle keerukamate ja tehniliseks kasutamiseks perspektiivsemate materjalide väljatöötamisele ja uurimisele. Aastatel 1963-1973 õnnestus kiirete neutronite esimeste luminestsentsdosimeetrite ning ohutute luminestsentslampide jaoks footonkordistumisel töötavate uute materjalide väljatöötamisele toetudes saada riiklikku finantseerimist kaasaegse aparatuuri muretsemiseks, labori sisseseade täiendamiseks ja ka isikkoosseisu suurendamiseks.
Tegelikult laoti akadeemik Lu?t?iku ja tema kolleegide toonaste töödega alus Eesti tänastele tugevatele laseroptika saavutustele.
T?eslavi teaduslike publikatsioonide üldarv läheneb 365-le: sh kolm monograafiat ja eraldi peatükid veel kolmes raamatus, 255 artiklit erinevates erialastes ajakirjades ja 85 artiklit kogumikes. Lisaks on ta üle 130 avaldatud teesidega ettekande autor.
T?eslav Lu?t?ik: “Teadusorganisatoorsetest tulemustest pean oluliseks koos G. Liidja, M. Elango ja I. Jaekiga kristallide osakonna loomist, koos I. Vitolsiga ioonkristallidealase Baltimaade seminari organiseerimist, mille 34 neljapäevast sessiooni toimusid 1969-1992 vaheldumisi Eestis ja Lätis. Jätkub koos K. Schwartziga organiseeritud anorgaaniliste materjalide kiiritusfüüsika- ja -keemiaalane rahvusvaheline konverentsisari.”
Samuti on tema jõud kulunud “Füüsika Instituudi Toimetiste” sarja 67 köitele. Akadeemik Lu?t?iku käe all on oma kandidaaditööd vormistanud ja kaitsnud tervelt 49 füüsikut-keemikut, nende hulgas on olnud 28 eestlast, 12 venelast, 4 lätlast, 3 kirgiisi ja 2 kasahhi. 14 neist on saanud füüsika-matemaatikadoktoriks, kolm aga Eesti, Läti ja Venemaa akadeemikuteks.
Oma koolkond
Ka akadeemikute hulgas on väheseid, kes saaksid öelda, et nad on aluse pannud oma koolkonnale. Koolkond ei ole lihtsalt oma teadusliku eeskuju dogmade kordamine. Koolkond, see on arenev ja pulbitsev sootsium, mis tänu oma paksule huumuskihile ja pikale arenguajaloole on loonud endast sellise auraga keskkonna, mis tõmbab enda poole andekaid inimesi, kes loovad eeltehtu pealt uut kvaliteetset teadust. Akadeemik Lu?t?ikul on õnnestunud luua just selline keskkond.
Lu?t?ik: “Mul on Tartus teadusetegemise ja üldse füüsika kohta öelda järgmist. Venemaa viimane Nobeli preemia laureaat füüsikas V.L. Ginsburg loetles oma tänukõnes, kui talle preemia üle anti, üle 30 tähtsama valdkonna, mis füüsikas eeloleval sajandil ees seisavad. Esimeseks, ja teistest mitu kohta kõrgemale, pani ta juhitava termotuumasünteesiga seonduva probleemistiku, mille lahendamisest sõltub lähema tuleviku energeetika. Ma olen sellise asetusega temaga absoluutselt sada protsenti nõus.” Akadeemik jätkab: “Et olen terve oma teadusliku ja teadliku karjääri olnud siin Eestis ja Tartus, siis pean ma tunnistama, et Tartut hindan ma oma elus ja tegevuses väga kõrgelt. Siin on olnud tõesti ideaalilähedased tingimused töötegemiseks. Mitte ainult töökoht, vaid kogu see keskkond, mis siin linnas valitseb. Ma ei ole minutitki kahetsenud, et ma kunagi siia tulin. Siin on alati olnud tugev andekate noorte tung teadust ja seega ka füüsikat uurida, selliste noorte, keda ei ole kunagi vaja olnud veenda või ära rääkida, nad on kõik ise tulnud.”
Suur lugeja
Kuidas on aga erudiidil hingelises plaanis jaotus toimunud, millist linna ja riiki ta omaks peab? Akadeemik: “Vaadake, ma olen nüüd ühe kolmandiku oma elust elanud Peterburis ja Venemaal ning kaks kolmandikku Tartus. Ma leian, et mul on kaks kodulinna. Aga kui võtta teaduse tegemise seisukohast, siis eks meil kõigil nii Eestis kui ka Venemaal oli üleminekuperioodil raske, kuid siin säilitati ikka teatud ulatuses terve mõistus. Olen isiklikult näinud paberit, kus üks Venemaa juhtivamaid teaduskeskusi taheti 90ndate alguses sulgeda, sest sel oli elektriarve tasumata – seda, millise idiotismini seal tihti asjad arenesid, on võimatu kirjeldada.”
Kontsertidel ja teatrietendustel on T?eslav viimastel eludekaadidel vähe käinud, nagu ise ütleb. Aega lihtsalt ei ole ja teatritükkide nautimiseks pole ka nägemine kõige parem. “Vaadake, ma olen juba vana, aga ega ma sellepärast ei taha oma noorematest kolleegidest maha jääda, seega selleks, et nendega vähemalt samal tasemel püsida ja olulisega kursis olla, tulen ma regulaarselt ka laupäeviti ja pühapäeviti siia TÜFI majja ja loen materjale. Mulle jääb vaba aega ainult õhtuti ja muidugi meeldib mulle siis kodus igasugust lektüüri lugeda ja sugugi mitte ainult teadusalast. Olen läbi terve elu tellinud “Literaturnaja Gazetat”, sealt saan ma alati teada, mida uut ilmumas või ilmunud on. Ma teen sealt väljakirjutusi ja tellin endale. Üldse olen ma läbi terve elu suur lugeja olnud ja veel meeldib mulle ka televiisorit vaadata.”
Ilusa loodusega paigad
Akadeemik ja usk? “Kuigi ma olen ristitud katoliiklane, piirdub minu usk sellega, et ma usun mingitesse üleüldistesse maailmas eksisteerivatesse väärtustesse, ükskõik, kuidas me neid siis ka ei nimetaks, aga mingisse vanaisasse habemega ma muidugi ei usu. Kuid ideesse, et selle eest, mida sa teed, pead sa kandma väga karmi vastutust, sellesse usun ma küll. Usun, et maailmas peavad valitsema mitte d?ungliseadused, vaid postindustriaalsed väärtused, mis ei ole ei kapitalism ega ka mitte sotsialism. Minu jumal on selline.”
Kuid mis on see, mis akadeemikut Eesti ühiskonnas kõige rohkem häirib? T?eslav: “Teate, häirib ikka kõige rohkem see kontaktide kaotus Venemaaga ja selline paranoilisus, mis Vene ühiskonna suhtes Eestis valitseb. Mulle teeb see siirast ja sügavat valu, ma olen absoluutselt veendunud, et paljudel seisukohtadel ja kartustel Venemaa käitumiste osas ei ole absoluutselt mitte mingisugust alust.”
Eestis on T?eslav õnnelik, et siin leidub küllaldaselt puutumatuid looduslikult ilusaid paiku. Peterburis ja selle ümbruses on sellised oaasid praktiliselt kadunud.
Söögiharjumuste osas on T?eslav tõeliselt vähenõudlik, ütleb, et tema gurmee-alased nõudmised piirduvad arusaamaga, et toit on tema eksisteerimiseks lihtsalt hädatarvilik energiaallikas. Napsu suhtes on ta aga põhimõtteline mittejooja: “See on teada nii teaduslikult kui ka omal ajal enda peal järele proovitud. Füüsika on niivõrd nõudlik ala, et kui korralikult võtta, siis kaks päeva, see on garanteeritud, ühtegi helget uut mõtet pähe ei tule, nii et professionaalina ei saa ma endale seda lihtsalt lubada ja ma olen põhimõtteliselt alkoholi vastu.”
* * *
Lu?t?ik ja tema saavutused
1968 omistati Lu?t?ikule professori kutse. Mõnevõrra tavapäratu on see, et T?eslav valiti Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks samal aastal, kui ta kaitses oma doktoritöö, ehk neli aastat varem, kui ta sai professori kutse. Akadeemikuks sai ta seega 36-aastaselt. Akadeemias kuulub T?eslav astronoomia ja füüsika osakonda ja tema peamisteks uurimissuundadeks on olnud tahkisefüüsika, laia keelutsooniga materjalide optika ja spektroskoopia, dielektrikute ja kõrgtemperatuursete ülijuhtide kiiritusfüüsika.
Füüsika Instituudis on ta koos kolleegidega juhendanud erinevatel perioodidel kolme peamisi teaduslikke probleeme uurivat teadussuunda: “Luminestseerivate materjalide füüsika” (1960-1974), “Elektronergastused ja defektid ioonkristallides” (1975-1980), “Ioonkristallide elementaarergastused” (1981-1990).
Akadeemik Lu?t?iku peamisteks teaduslikeks saavutusteks (loomulikult koostöös tema teaduslike kolleegidega) võib nimetada: termoaktivatsioonspektroskoopia ja vaakumultraviolettspektroskoopia meetodite väljatöötamist, loodi kristallides olevate s2-ioonide spektroskoopia alused, footonkordistamise nähtuse avastamine, vabade ja autolokaliseeritud eksitonide, samuti vabade ja autolokaliseerunud aukude kooseksisteerimise tuvastamine kristallides, elektronergastuste lagunemise avastamine nanomõõtmeliste struktuuridefektide paaride tekkega ioonkristallides, selektiivsetes dosimeetrites kasutatavate uute laia keelutsooniga materjalide töömehhanismide väljaselgitamine ja viimastel aastatel peamiselt laia keelutsooniga erinevat liiki materjalide elektronergastuste kordistumise uute mehhanismide tuvastamine, uurimine ja kasutuselevõtt.
* * *
NIMI
T?eslav Lu?t?ik
TEADUSALA
Tahke keha füüsika
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Laia keelutsooniga materjalide optika ja spektroskoopia, dielektrikute kiiritusfüüsika
VALITUD AKADEEMIASSE
30. oktoober 1964
AKADEEMIA OSAKOND
Astronoomia ja füüsika osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
15. veebruar 1928 Peterburi
TÖÖKOHT
Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi vanemteadur (alates 1994)
HARIDUS
1946 Leningradi 289. Keskkool
1951 Leningradi Riiklik Ülikool
TEADUSKRAAD
1954 füüsika-matemaatikakandidaat, Leningradi Ülikooli juures,
teema: Investigation of trapping centres in alkali halide crystal-phosphors
1964 füüsika-matemaatikadoktor, Leningradi Riikliku Optika Instituudi juures,
teema: Physical processes in alkali halide crystal-phosphors
1968 professori kutse
TEENISTUSKÄIK
1951-1954 aspirantuur Leningradi Ülikooli juures
1954-1959 Füüsika ja Astronoomia Instituudi vanemteadur
1960-1986 samas (alates 1973 Füüsika Instituudi) sektorijuhataja
1974-1988 samas osakonnajuhataja
1986-1993 samas laboratooriumijuhataja
1994-? vanemteadur
TUNNUSTUSED
1959 Eesti Riiklik teaduspreemia teadlasrühma koosseisus
1968 professori kutse
1968 medal töövapruse eest
1988 ENSV teeneline teadlane
1988 Rahvaste Sõpruse Orden
1988 Eesti Teaduste Akadeemia medal
2004| Eesti Vabariigi teaduspreemia elutöö eest
2006| Valgetähe III klassi teenetemärk
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID: üle 350
MONOGRAAFIAD (kõik pealkirjad ja ilmumisandmed: koht, aasta, kirjastus):
Lushchik, Ch. B. Investigation of Trapping Centres in Alkali Halide Crystal-Phosphors. Tartu, 1955, 227 p. (Trudy Inst. Fiz. Astron. AN ESSR; 3). (in Russ.).
Lushchik, Ch.B. Free and self-trapped excitons in alkali halides: Spectra and dynamics. Chapter 12. Rashba, E. I., Sturge, M. D. (eds) Excitons, Amsterdam, North-Holland, 1982, 506-541.
Lushchik, Ch. B., Gavrilov, F. F., Zavt, G. S., Plekhanov, V. G., Cholakh, S. O. Electronic Excitations and Defects in Lithium Hydride. Nauka, Moscow, 1985, 214 p. (in Russ.).
Lushchik, Ch. B. Creation of Frenkel defect pairs by excitons in alkali halides. Chapter 8 Johnson, R. A., Orlov, R. A. (eds) Physics of Radiation Effects in Crystals, Elsevier Sci. Publ., 1986, 473-525. (Modern Problems in Condensed Matter; 13).
Lushchik, Ch., Lushchik, A. Decay of Electronic Excitations with Defect Formation in Solids. Nauka, Moscow, 1989, 263 p. (in Russ.).
